Tuli teeb teed uuele elule

Iidsetest aegadest on inimesed tuld kasutanud toidu valmistamisel, tõrjunud kahjureid ja haigusi, see on pakkunud meelelahutust ja soojendavat turvatunnet, aidanud põlde ja karjamaad rajades ümber kujundada ümbritsevat loodust.

Tuli on tavaline paljude looduslike populatsioonide kujundaja. Tingimustes, kus on vähe niiskust, ei saa looduslikud lagundajad, näiteks seened ja vihmaussid, oma tööd teha. Kogu varis - maha kukkunud lehed ja oksad ei kõduneks seal kunagi ja aineringkäik katkeks. Sellistes kooslustes tuleb appi tuli. Regulaarselt, tavaliselt kord aastas - või mõne aasta tagant -, kui kuivaperiood on haripunktis, süütab välgunool metsa põlema ja kogu surnud orgaaniline aine põleb ära. Tuhast saab väetis taimedele järgnevaks kasvuperioodiks. Sellised metsatulekahjud on tavalised paljudes Austraalia ja Ameerika kõrbelistes piirkondades. Sealne loomastik ja taimestik on regulaarsete põlengutega nii hästi kohastunud, et ilma põlenguteta nad ei saakski kasvada. Yellowstone’i rahvuspargis lastaksegi looduslikult puhkenud tulekahjudel loomulikult areneda. Alles siis, kui tekib oht inimestele, asuvad päästemeeskonnad tegutsema. Küll aga püütakse võimalikult kiiresti likvideerida inimeste tekitatud tulekahjud. Siiski on inimtegevuse tagajärjel metsatulekahjud hakanud levima ka piirkondadesse, kus neid loomulikult ei esine, näiteks vihmametsadesse.

Eestimaa metsatulekahjud tekivad praktiliselt kõik vahetu inimtegevuse tagajärjel, olgu põhjuseks siis kustutamata lõkkease, mahavisatud suitsukoni või mõne sõiduvahendi poolt lendu lastud säde. Meil on suhteliselt niiske kliima ja niisked mullad. Looduslikest lagundajatest meie metsades puudust pole ja looduslik vajadus regulaarsete põlengute järele puudub. Loodusliku süütajaga, välguga kaasneb tavaliselt ka tugev vihmasadu, mis põlemamineku võimalust vähendab. Nii on loomulikud metsapõlengud meil harvad. Seetõttu on Eesti metsades väga vähe selliseid taimi ja loomi, kelle elukäigule tulekahju otseselt vajalik oleks.

Suuremad metsloomad ja -linnud ning lennuvõimelised putukad jõuavad aeglaselt leviva väikese põlengu eest põgeneda. Samuti ei tohiks olla erilist ohtu loomadele, kes jõuavad pugeda peitu pinnasesse ehitatud urgudesse. Näiteks Yellowstone’i metsapõlengute uurimisel leiti, et pinnas kuumeneb ohtlikult ainult 2-6 cm sügavuseni. Küll aga hukkub enamik kõdukihis ning koorepragudes elavaid loomi.

Loomulikult on turbamuldadel olukord teine ja tuli liigub sügavale pinnasesse. Samuti pole mingit ellujäämisvõimalust lennuvõimetutel linnupoegadel. Lisaks kõrgele temperatuurile mõjub suures põlengukoldes loomadele veel üks hukutav tegur - hapnikupuudus. Intensiivne põlemine kasutab tulekoldes ära kogu õhus leiduva hapniku ja seal läheduses viibivad loomad lämbuvad.

Eestis elab üks putukaliik - põlendikuhundlane, kes metsatulekahjust tõelist rõõmu tunneb. Tal on hästi arenenud erilised meeleelundid - kuumusedetektorid ja suitsuandurid, mille abil suudab ta leida põlengukolde ka mitmekümne kilomeetri kauguselt. Kõrbenud koorega puutüved on talle parimaks munemispaigaks. Sellega Eestis elavate tulelembeste loomade nimekiri piirdubki. Ülejäänud loomade jaoks on põlenud ala lihtsalt uus tühi elupaik, mida hakkavad koos taas jõudu koguvate taimedega asustama ümbruskonnast sisse rändavad loomad. Sageli leiavad endale seal sobiliku niši haruldased taimed ja loomad, sest väheasustatud alal on konkurents esialgu väike. Läheb aastaid, enne kui põlengu jäljed kaovad.