Foto: maikuu rohelised helimaastikud

Mai- ehk lehekuule mõeldes kerkivadki mu silme ette esmalt lehed.

Mai pakub laias valikus erinevaid rohelisi toone, mille hulka on pikitud ka pruune ja kollaseid varjundeid. Metsapiiri või lehtpuusalu eri liiki puude lehekasukad omandavad mõne kuu pärast ühtlaselt tuhmrohelise värvuse.

Silm tabab värskust nii niitudel, jõekallastel, metsades kui isegi rabades, mis muidu püsivad küllaltki muutumatuna. Seda lopsakust ja värskust naudivad nii mõnedki imetajad. Kuna rohi pole mais veel nii kõrge kui juunis, hakkavad suuremad taimtoidulised hõlpsasti silma. Näiteks soovitan mais passida mõnel varahommikul-õhtul jõeäärsel luhal või järvekaldal kobrast, kes isukalt mahlaseid taimi krõmpsutab. Mõne nädala pärast annab kaldal liikuvatest kobrastest aimu vaid lainetav rohi ja sahin.

Värske roheline ja tärkavad õied muudavad maastiku eriti kauniks. Nõnda leian end tihti maikuus mustikamännikutest või lodudest, milles on lisaks rohelisele tooni andmas ka õitsevad varsakabjad. Kindlasti ei saa üle ega ümber õitsevatest toomingatest, mille keskel võib liikumas kohata kümneid linnuliike, kes seal toimetavaid putukaid aplalt noka vahele napsavad. Õiteilu pakuvad kuu teisest poolest muidugi ka niisketel niitudel ja kraavides roosakad pääsusilmad ning niitudel ja metsasihtidel kullerkupud. Mai on kuu, mil elamuse saavad erisuguste eelistustega loodusehuvilised. Mind paeluvad aga enim tagasi saabuvad tiivulised.

 JÕGI-RITSIKLIND VÄRISEB LAULDES. Kägude, ööbikute ja isegi rukkirääkude kõrval, kes on tuttavad paljudele oma valju või kauni lauluga, võivad märkamata jääda nii lepalinnud, väike-põõsalinnud, karmiinleevikesed kui ka ritsiklinnud. Viimati mainitud varjulise eluviisiga pruunikad sulelised seavad end sisse just nimelt lehekuul ning minu silmis on nad ühed viimastest, kes aitavad suvemeeleolu luua.

Meie kolmest ritsiklinnu liigist on mulle südamelähedasemad jõgi- ja võsa-ritsiklind. Nende kummaline laul on mulle jõeäärsetelt luhtadelt tuttav juba lapsepõlvest, mil käisime õhtuti vanaisaga ahvenaid ja särgi püüdmas. Kuigi laulu kostis kõrgest rohust ja põõsaste varjust sageli, õnnestus neid salapäraseid tiivulisi harva silmata.

Jõgi-ritsiklinnu laul meenutab ritsikakontserti. Toonilt on see pea masinlik, nagu rütmiline õmblusmasina sirin „dzidzidzi ...“ ning kostab valdavalt öösel. Kuid laulvaid linde võib maikuus kuulda ka keskpäevase päikese all. Üksikuid silpe kordab jõgi-ritsiklind väga kiiresti, suisa kuni kuus korda sekundis.

Laulab isaslind, kes valib selleks mõne kõrgema oksa või kuiva rao. Pugu ajab ta laulmiseks pingule, saba sorgu ja nokk on pea pärani avatud. Olen märganud, et kuigi lind tundub paigal olevat, väriseb ta laulmise ajal hoogsalt. Väidetavalt suudab ta jäljendada ka kohalike ritsikate häält, mistõttu ei tasu imestada, kui kodumaisel luhal kõlab mõni lõunamaalt kaasa toodud ritsikaviis.

Meie kolmest ritsiklinnu liigist on jõgi-ritsiklind kõige kuivalembesem, kuid asustab ka põõsastunud luhti ja lammisoid. Enamik elupaiku jääb põõsasniitudele ja muudesse taolistesse paikadesse, kus leidub kõrget rohtu ja põõsaid. Seega ei tasu imestada, kui jõgi-ritsiklinnu häält kostab pügamata taluaiast. Kuna maikuus pole rohi veel väga kõrge, hoiavad jõgi-ritsiklinnud tihti põõsaste ligi. Seega oleks tema nägemiseks parim just maikuu.

Kui jõgi-ritsiklind juhtub märkama liigset huvi tema vastu, kukutab ta end otsekui kivina lopsaka rohuvälja varju, mis linnu taganedes lainetab ja sahiseb. Mõni hetk hiljem võib laul aga kostuda juba mõnekümne meetri kauguselt toomingavõsast. Jõgi-ritsiklind jätab üldjoontes pruuni linnu mulje ja liigitub nii mõnegi loodusekaugema huvilise jaoks „varblaste“ alla. Ka ei õnnestu tema vilka liikumise ajal näha triibulist puguala ega kurgualust. Peatub ta üldjuhul vaid laulmiseks ja nii mõnigi kord unustab ümbruskonnal silma peal hoida, mistõttu on talle võimalik küllaltki lähedale hiilida.

VÕSA-RITSIKLIND TEEB RULLI SIDURI HÄÄLT. Jõgi-ritsiklinnu laulule pakub ööhämaruses konkurentsi samuti pruunika sulestikuga võsa-ritsiklind. Ta on pea sama salapärane ja peidulise eluviisiga kui jõgi-ritsiklindki. Võsa-ritsiklind elutseb kuni meetri kõrguses tihedas taimestikus, kus leidub üksikuid põõsaid ja pisut puhmastikku.

Päevad mööduvad tal enamasti maapinnal või tihnikus turnides, kas mööda kõrsi ja oksi hiilides või maapinnal kummaliselt joostes, tõstes jalgu kõrgele nagu tõkkejooksja. Rohu keskelt otsib võsa-ritsiklind toitu ning leitu osas on ta valiv, püsides tihti ühel kohal ja saada olevat põhjalikult uurides. Nii võib ta püütud ritsikat noka vahel solgutada suisa mitu minutit, enne kui alustab saagipala tükeldamist.

Pea ainus aeg, mil võsa-ritsiklinnud kergemini silma hakkavad, on laulmise aeg. Nii nagu jõgi-ritsiklindudelegi, meeldib ka võsa-ritsiklinnu isaslindudele esineda maapinnast kõrgemal ja nii kasutavad nad laulukohana madala põõsa külgoksa või tippu. Laul on siristav heli, mida on kirjeldatud kui kalamehe spinningurulli või jalgratta vabajooksu kõrinat. Mina kirjeldaksin seda kui katkist äratuskella, mis ööhämaruses pea lakkamatult tiriseb.

Laul koosneb tegelikult topeltnootidest, mida võsa-ritsiklinnud kordavad 26 korda sekundis. Iga väiksemgi tuuleiil võib selle summutada ja seepärast keeravad ritsiklinnud lauldes sageli pead, mistõttu võib tunduda, et laulu kostub mitmest paigast.

SULELISED AEDADES, PARKIDES, METSADES. Mais täitub väikseimgi aed linnulaulu ja eripalgeliste kõladega. Metsvint võib aiatöid tegevale inimesele kergesti silma jääda, sama saab öelda vidistavate suitsupääsukeste kohta, kuid aias toimetab rohkelt sulelisi, kes ei pruugigi end kogu suve jooksul näole anda. Olgu salapärasteks lindudeks aed-põõsalinnud, aed-roolinnud või hoopiski okaspuuhekkidesse hoidvad väike-põõsalinnud.

TUBLI PESAEHITAJA – VÄIKE-PÕÕSALIND. Eestis elutsevad põõsalinnud lahterduvad enamike jaoks lehelindude alla. Väike-põõsalind ei hakka silma erksa rüüga. Ta on üks meie pisemaid värvulisi. Ülapool on tal pruunikas, alapool valge, pea aga hallikas-pruunikas, vahel vähese sinaka varjundiga.

Kevadel saabub väike-põõsalind teistest põõsalindudest varem, tihtipeale juba aprilli lõpupäevil. Ta seab end sisse kadastikesse, männinoorendikesse, parkidesse, aedadesse, tihedamasse lehtpuuvõssa, hekkidesse või segametsadesse. Paari nädala möödudes alustab isaslind pesa ehitamist, kuid jätab selle viimistlemata. Kui emaslinnu tulek mingil põhjusel viibib, võib ta selliseid pesi ehitada mitu, kulutades igaühele kuni neli päeva. Selle toimingu juures kuuleme temalt ainult lõgistavat laulu ja alles emaslinnu saabumisel hakkab ta seda täiendama tasase vilesädinaga.

Laulev isalind liigub ringi tavaliselt oma pesitsusterritooriumil ja tõuseb mõnikord põõsastikust nähtavamale oksale või isegi tarale. Oma kaunist laulu alustab ta tihti juba enne päikesetõusu ja lõpetab alles videvikus. Kevadises aias kostuv väike-põõsalinnu laul kõlab umbes nagu „klekliklekliklekli …“. Eriti hoogne on laul kevade lõpul, kuid aiad ja põõsastikud täidab ta lauluga kuni juuli keskpaigani. Mõistagi kaob see laul teiste esituste vahele ära, eriti kui sõna võtavad tuttavamad ja häälekamad suitsupääsukesed, ööbikud või rukkiräägud.

Väike-põõsalinnu menüü põhiosa moodustavad putukad, mistõttu on tema kohaolek aiapidajale igati tänuväärne. Kogu süü marjaraksus käimise eest saavad enda kaela valdavalt rästad, kuid ega väike-põõsalinnugi südametunnistus sageli väga puhas ole. Suve teisel poolel sööb ta meeleldi marju. Ei saa aga öelda, et ta tühjendaks marjapõõsad täielikult.

Rahvasuus möldrikeseks kutsutud põõsalind pole varjatud eluviisile vaatamata eriti arg ja nii on talle võimalik läheneda suisa poole meetri peale. Võib oletada, et ta on üks neist lindudest, kelle suhtes pole inimesed liigset huvi üles näidanud, mistõttu ei oska ta inimest ka väga peljata. Mais võib väike-põõsalinde eriti sageli kohata õitsevate viljapuude ja toomingate keskel.

LEPALIND NOOMIB PIIRIRIKKUJAID. Lepalind on üks meie kaunimaid värvulisi. Isaslinnul on värskelt raiutud lepapuidu tooni rinnaesine, mille kontrastiks must kurgualune, hall pea ja eesselg ning valge laup. Minu silmis ei jää ta kuidagi alla karmiinleevikesele või jäälinnule. Kogu selle ilu paremaks näitamiseks on lepalinnu kehahoid sageli iseteadlikult püstine ja pulmamängu ajal ajab isaslind tihti oma eredavärvilise saba lehvikuna lahti. Emaslind on märksa tagasihoidlikuma välimusega. Saba, mida lepalindudel on kombeks kiiresti väristada, on mõlemal sugupoolel oranžikas.

Ehkki lepalindu võib kohata eriilmelistes puistutes, on talle pigem meeltmööda valgusrikkad vanad palumännikud, pargid ning sega- ja lehtmetsad. Kuid ta seab end sisse ka aedadesse ja asulatesse, mistõttu nimetatakse teda muuhulgas aed-lepalinnuks. Teiste värvulistega võrreldes on lepalindudel küllaltki suur territoorium ja üks isaslind võib huvituda mitmest emandast.

Lepalinnuisanda erk värvus toimib liigikaaslastele kaugele nähtava hoiatussignaalina ja neid, kes sellest lugu ei pea, läheb ta isiklikult noomima. Mulle on ette jäänud isaslinnud, kes on ümbrusest minema kupatanud isegi must-kärbsenäppe ja väike-lehelinde. Kuid peale erksa värvuse ja pideva noomimise tuletab lepalind piire meelde ka laulmisega, millega alustab juba esimeses hommikuhahetuses ja jaksu jätkub tal õhtuhämaruseni. Vaikib lepalind vaid mõne üksiku pimeda öötunni jooksul.

KARMIINLEEVIKESED TOOVAD SOOJA. Silmahakkava rüüga on ka maikuus saabuvad karmiinleevikeseisandad. Erksavärvilisi karmiinleevikesigi võib kohata laulmas nii aias kui noorendikes. Vanemad isaslinnud on kaunid karmiinpunased, justkui oleksid nad sulgedega verre kastetud. Nooremad isaslinnud võivad olla suisa tuhmpruunid. Emaslinnud aga saaksid sulevärvuselt sulanduda hästi põldvarblaste salka.

Karmiinleevikeste tulemist ootan igal maikuul, minu jaoks kuulutab see sooja aja avatuks. Soojal kevadel ja soodsate tuultega võib karmiinleevikesi meile sattuda hulganisti. Esmalt saabuvad isaslinnud, valdavalt Indiast ja Kagu-Hiinast, Kesk-Aasia kaudu. Metsastepi linnuna eelistab karmiinleevike lehtpuid ning nii hõivavadki isaslinnud territooriumi kõikjal lehtpuusaludes, avamaastikel asuvates põõsastikes, noorendikes ja aedadeski.

Territoorium võib neil nii mõnelgi aastal olla õige pisike, mistõttu näeb hulganisti maajagamist. Minu vaatluste põhjal on eriti hinnas jõeäärsete niitude, luhtade ja aasade rohelusest pakatavad põõsastikud.

Esmalt saabuvad isaslinnud, valdavalt Indiast ja Kagu-Hiinast, Kesk-Aasia kaudu.

Loe lisaks: 

Kelle tädi on idioot?

Silmatorkavalt punane isaslind laulab pea lakkamatult kõlavat flöötivat territooriumihüüdu „vidju-vii-i-djuh“. Seda on kuulajad tõlgendanud mitmeti. Mõned kuulevad karmiinleevikese laulus sõnumit „tädi on idi-ooot“. Karmiinleevike laulab juuli alguseni, mõnikord kauemgi.