Mitmesugust

Veterankalamees Katenevi päevikud 1984: Peipsis siiga palju, aga mõõt väiksem 

Viktor Katenev, 15. mai 2021 07:00
LINASKIPÜÜK VILJANDI JÄRVEL. Välja Edik sikutab Orika kandis linaskit välja. 2. juunil 1984.Foto: Erakogu
Olin kindel, et otsa tuli vähemalt 10 kg haug. Lõpuks sain kala augu juurde, tegin selle korralikult puhtaks ja nägin, et august vaatab mulle vastu siia saba. Jää oli umbes 60 cm paks. Võtsin jope ja kampsuni seljast, käärisin särgikäise üles ja pistsin käe õlani auku, lõpuks sain ta jääle.

19. JAANUAR, PEIPSI JÄRV. Tulime Kallastele lutsu püüdma. Jääolud viletsad, 3 km peal on näha lahvandused. Olime madalikul kolmekesi, rohkem mehi ei olnud. Püüdsime kaks tundi, mina sain ühe 0,8-kilose lutsu, teised ei saanud midagi. Käisime Serjoga juures, kes ütles, et lutsu pole seni veel saadud. Jäime ööseks soojakusse. Hommikul otsustasime sõita Lämmijärvele. Ega meid sealgi midagi head oodanud, saime 3–4 ahvenat iga mees ja kogu lugu.

23. JAANUAR, PEIPSI. Sõitsime Laansoo Üloga Kallastesse, kuid Tartusse jõudes avastas Ülo, et tal on kadunud rahakott raha ja dokumentidega. Keerasime otsa ringi ja tulime Viljandisse tagasi. Käisime läbi mitmed kohad, kus võis rahakott kaotsi minna. Lõpuks saime taksopargi dispetšerilt teada, et üks naine oli helistanud ja teatanud, et on leidnud Ülo rahakoti (Ülo töötas taksojuhina). Rahakotis oli Ülol igaks juhuks sedel kirjaga: „Leidjale vaevatasu suurem, kui siin raha on.“. Otsisime naisterahva üles ja too ütles, et temale aitab konjakist küll. Ülo andis talle siiski 25 rubla (selle eest sai osta 2‒3 konjakit), ühe konjakipudeli raha jäi endale ka alles.

Foto: Erakogu

Rahakoti oli Ülo kaotanud Männimäel minu maja juures, kui mind peale võttis. Sõitsime ikkagi Kallastesse, otsisime üles Luht Mati, kes oli jälle vaba mees, ja läksime madalikule lutsu püüdma. Keegi meist ühtki lutsu ei saanud. Kaluritel oli mõrd ka madaliku juures jää all, aga sellesse pidi ka vaid üksikuid sisse pugema.

Ja nii mööduski lutsu kudeaeg märkamatult, nagu polekski teda järves.

14. VEEBRUAR, PEIPSI JÄRV. Lutsu ei saanudki, lülitusime ümber siiapüügile. Tulime Väino Kalmanni autoga neljakesi. Järvele astusime jalgsi, sest jääolud olid kehvapoolsed. Sammusime nobedalt 1,5 tundi ja jõudsime kohani, kus Väino püüdis kaks päeva tagasi 18 siiga. Mina tegelesin esimesed kolm tundi ahvenate püüdmisega, neid tuli päris lõbusalt. Päeva vältel sorteerisin neid kotti 31 tk, kokku 4,8 kg, ja 16 lasin tagasi. Siig võttis ka päev läbi, kuid palju tuli alamõõdulisi, varem väikseid nõnda palju polnud. 17 püütud siiast kõlbas kotti panna ainult seitse – 7,0 kg, suurim 1,4 kg. Väino püüdis kuus suuremat siiga, Hendrik kolm. Väinol oli täna põnev moment. Läks jäässe uut auku puurima ja jättis sikuti ridva mõne meetri august eemale. Siig ründas seisvat sikutit, jäi otsa ja hakkas ritva augu poole tirima. Väino viskus kui väravavaht palli järele – jõudis viimasel hetkel ridvani ja suutis sellest kinni haarata, siia sai ka kätte.

Kaldale tagasi kõndisime kaks tundi. Sõbrad sõitsid koju, mina jäin soojakusse.

Järgmisel hommikul tuli Viljandist kolm sõiduautot kalameestega. Kõik läksid järvele mootorsaaniga. Kaks meest istus ühele Buranile, teisele istus kolm meest ja kaks võeti köiega järele, need olid suuskadel. Mina läksin jalgsi. Kõndisin eelmise päeva püügimaani ja olin seal päev läbi üksinda. Võtmine oli kehvem kui päev varem, aga midagi ikka tuli. Püüdsin kuus siiga, kokku 6,1 kg, ühe kilose haugi ja 21 ahvenat. Kui kaldale jõudsin, ootasid mind sõbrad-taksojuhid, kes soovisid ka soojakusse öömajale jääda. Nemad käisid saaniga kaldast 14 km, aga siiga said minust vähem. Puhastasime mõne siia ja praadisime ära, maod kõigil tühjad. Tavaliselt, kui siig aktiivselt toitus, oli magu tintidest pungil. Vahel lugesin kuni 100 tinti ühes siias. Ühtegi muud kala siia maos kunagi ei leidnud, eranditult ainult tindid.

Foto: Erakogu

Järgmisel päeval läks kaua aega, enne kui liikuma saime. Tahtsime kõik Burani abil järvele jõuda, aga vastavat kelku ei olnud. Muretsesime Serjoga abiga kaks väikest kelku ja panime saanile järele ‒ ühel isus Leo Priivits, teisel mina. Saime seitse kilomeetrit sõita, kui Leo kelgul läks jalas katki ja nüüd istusime kahekesi väikesel kelgul. Ma pudenesin mitu korda sellelt maha (istusin taga). Lõpuks lõin käega ja jäin maha, teised sõitsid veel 10 km edasi.

Minu püük lõppes täieliku fiaskoga: püüdsin vaid neli ahvenat, siia võttu tunda ei saanudki. Jätsin püügi varakult katki ja kella 16 paiku olin juba kaldal tagasi. Kaaslased saabusid kaks tundi hiljem, neil mõned siiad ikka olid, Koni Atsil kõige rohkem – 7 kala. Tulime koos Viljandisse.

21. VEEBRUAR, PEIPSI. Järjekordne katse siiga saada. Tulin sel korral T. Jääratsiga, tal oli sõber ka kaasas. Läksime jala peale ja otsisime laialt, aga siiga ei leidnud või ta ei võtnud. Mina püüdsin ainult neli „heeringat“, lisaks kaks haugi, suurem 1,6 kg, ja 28 ahvenat – 3,1 kg. Toivo ja tema kaaslane püüdsid kumbki kaks ilusat üle kilo siiga. Kaldast olime umbes 7 km kaugusel. Teised sõitsid koju tagasi, mina jäin soojakusse. Öö oli külm, -16, kütsin raudahju punaseks ja õhtul viskasin magama alumisele narile aluspesus. Öösel kargasin lõdisedes üles, panin kõik riided selga, isegi vatipüksid, ja ronisin teisele korrusele. Nii sai edasi magada.

Hommikul saabusid Viljandist taksojuhid. Neil oli saani jaoks ehitatud kelk, millele mahtus kolm meest lahedalt istuma. Nad sõitsid kaldast kaugele, mina kelgule ei mahtunud ja andsin jalgadele valu. Käisin 7 km peal, sain viis siiga – 4,7 kg ja 13 ahvenat. Sõbrad-taksojuhid said kaugemalt paremini, neil oli igaühel kümmekond siiga ja Tarmol üks 800-grammine ahven. Tarmo Mauringuga elasin samas trepikojas, saatsin oma kalad temaga koju ja ise jäin soojakusse.

Järgmine päev oli kehv, vaid üks siig ja neli kilo ahvenaid, viimastest mõnedki 300‒400 grammi. Luht Mati elas uues kohas, järvest eemal ühiselamus. Endisest elukohast järve kaldal kupatas peremees Karla ta minema. Mati kalal ei käinud ja kippus tihti vine all olema.

SUUR KARPKALA. Olev Kimmel 7,04 kilo kaalunud karbiga 22. septembril 1984. Foto: Erakogu

29. VEEBRUAR, PEIPSI. Olin mitu päeva kodus ja eelmise päeva õhtul tulin bussiga Tartu kaudu Kallastesse. Kõndisin hommikul kaldast umbes 10 km peale, seal püüdsin päev läbi. Siig võttis, kuid oli piinlikult väike. 20 püütud siiast andsid vaid kuus mõõdu välja. Ainult üks oli kilone, kotti panin viis siiga. Juhtus ka üks 1,5-kilone luts sikutile ja 31 ahvenat – 4,2 kg, kotti panin neist 10 tk – 2,5 kg, teised läksid auku tagasi.

Ööbisin soojakus ja hommikul astusin jälle 10 km kaldast. Ühtegi kalameest lähemal kui 2 km ei näinud. Püüdsin päevaga 10 siiga ja kõik lasin tagasi – alaealised. Ühe 2,2 kg haugi sain sikutiga ja 67 ahvenat, kokku 8,6 kg, nendest 47 tk ehk 7,8 kg sorteerisin endale. Tagasi astusin kaks tundi ja kakskümmend minutit. Õhtul sõitsin bussiga koju.

Järgmisel päeval liikusin kaugemale, 10‒11 km kaldast, kuid tulemus oli alla igasuguse arvestuse. Vaid üks pisike siig ja neli ahvenat. Viljandist oli teisigi mehi Buranidega peal, aga neilgi midagi erilist ei olnud.

Järgmisel päeval sain ka Buraniga järvele. Olime kelgul nelja mehega. Kaks istusid saanil, teine väiksem kelk oli veel järel – sinna panime varustuse. Vedu oli raske, kuid 20 km/h liikusime ikkagi edasi. Eemaldusime kaldast 17 km ja hakkasime püüdma. Siig andis endast märku juba esimestes aukudes. Hommikul oli taevas pilves ja siig üpris aktiivne, pärast lõunat taevas selgines, päike tuli pilve tagant välja ja siig pani suu lukku. Püüdsin 16 siiga, kokku 14,4 kg ja suurim 1,6 kg. Tagasi lasin ka tublisti – 8 alaealist. Ahvenaid ainult neli. Eldur Kalmann  püüdis minuga võrdselt 16 siiga, tema vend Väino 7 siiga ja Mirka Jüri 8 siiga. Burani peremees Jaan sai 3 siiga ja 2,3 kg haugi. Tagasiteel purunes saanil veorihm, vahetasime selle ära ja sõit jätkus.

Tuttavad taksojuhid olid ka järvel, siiga püüdsid vähe, mõned üksikud. A. Koni sai kobeda 4,9 kg haugi. Tulin teistega koos koju.

VILJANDI JÄRVE LINASKID. Neli kala kaalusid kokku 3,8 kilo. Püütud 31. mail 1984.Foto: Erakogu

15. MÄRTS, PEIPSI. Olin juba päev varem Kallastel, käisin järvel, kuid saak oli kehv. Täna pidime minema Serjogaga Buraniga peale (tema õuel hoidsid Viljandi mehed kolme saani), kuid ei õnnestunud bensiini saada – Kallastel pole bensujaama. Tuli aga jalad kõhu alt välja võtta ja astuma hakata. Läksin 7 km peale ja hakkasin püüdma. Alustasin ahvenapüügiga, see oli väga aktiivne ja ründas sikutit pidevalt, paari tunniga püüdsin umbes 10 kg ahvenaid. Siis aga otsustasin siiga proovida ja tuli välja, et seda on jää all päris tublisti. Jätsingi ahvenapüügi sinnapaika ehk enam sikutit põhja peale ei lasknud ja püüdsin vaid „lennust“.

Püüdsin kogu päeva üksinda, mitte kedagi läheduses ei olnud. Õhtuks sain jääle 10 mõõdus siiga – 9,2 kg ja 70 ahvenat – 11,7 kg, suurim ahven 650 grammi. Õhtul olid miinuskraadid, laotasin siiad lumele ja kui ära tahenesid, panin lume alla. Hommikul kaevasin kalad lume alt välja, panin kilekotti ja tõstsin soojakusse.

Järgmisel hommikul astusin kiirel sammul eilsele püügikohale ja siig ei lasknud end oodata, võtmised algasid kohe esimestest minutitest. Igast august tuli mitu ägedat rünnakut järjest, väga vinge värk. Päev läbi sain püüda täielikus üksinduses, mitte ainsatki „puuki“. Tänapäeval ei kujuta hästi ette, et selline püügipäev oleks võimalik.

Kokku püüdsin 30 mõõdus siiga – 26,0 kg. Väikseid tuli ka tublisti, 14 alakat lasin tagasi. Ahvenale ma rõhku ei pannud, mõned tulid „lennust“ otsa. Neid kogunes 13 tk. Õhtul peitsin kalad lume alla ja hommikul olid poolkanged kalad parajad, et kilekotti pista ja soojakusse panna. Ilm oli pilves ja külmakraadid nii öösel kui ka päeval kuni ‒8.

Tulin hommikul varakult üles, keetsin teed, võtsin termose kaasa ja hakkasin juba pimedas püügikohta astuma. Ilm päeval muutus, läks selgeks ja külmemaks. See muutus mõjus ka siiale, võtmisi oli palju vähem kui eelmisel päeval, kuid igav ei hakanud. Mingil ajal ründas sikutit eriti jõhker tegelane, andsin rulli pealt 12 meetrit tamiili (tavaliselt jämedusega 0,3–0,35 mm) järele ja väsitamine kestis vast 10 minutit. Olin kindel, et teises otsas on vähemalt 10 kg haug ja mõtlesin juba, kuidas käitun, kui ta ükskord augu alla saan. Lõpuks oli kala augu juures, tegin selle korralikult puhtaks ja nägin, et august vaatab mulle vastu siia saba. Jää oli umbes 60 cm paks. Võtsin jope ja kampsuni seljast, käärisin särgikäise üles ja pistsin käe õlani auku, lõpuks sain ta jääle. Sikuti konks oli siial saba tüve juurest sees, nii et ta sai marutada nii, mis jaksas. Mu pettumus oli suur, sest ootasin suurt haugi, mitte 1,2 kg siiga.

Lõpetasin püügi varakult, kuna lootsin siiad kellegagi Viljandisse ära saata. Siigu püüdsin 9 tk, kokku 9,0 kg.

Päeval tiirutas järvel vene maastur GAZ-69 miilitsatega, kes teostasid kontrolli. Kuulda oli, et nii mõnelegi koostati protokoll, kuna püüdjatel puudusid püügiload. Mõned Viljandi mehedki ei pääsenud protokollidest. Ka Mirka Jürile ja Ollino Hendrikule tehti taoline „kingitus“. Kästi ka seljakotid avada ja sisu ette näidata, kuid kaladega keegi meie omadest vahele ei jäänud, sest siiga neil peaaegu ei olnudki. Jüri püüdis vaid kaks siiga, Väino Kalmann jäi nulli, Ollinol oli üks siig. Trahv ei olnud tappev, tavaliselt 10 rubla, kui siigu ei leitud.

Ööseks jäime neljakesi soojakusse. Hommikul saabus Viljandist jahindusklubi buss üheksa mehega ja nähes minu mitme päeva siigu, nõudsid, et ma neid viivitamatul püügikohta juhataksin, vastasel korral lubasid mu ära lintšida. Mis mul üle jäi, pidin alluma. Viisin terve bande enda avastatud püügikohta ning ühe päevaga puuriti see sõelapõhjaks ja peletati siig minema. Jahimehed veetsid kogu päeva sellel kohal, mina sõitsin koos soojakukaaslastega saaniga lärmakast seltskonnast kaugele eemale. Suuri saake ei olnud kellelgi ega saanudki olla, kui mehi on ühes kohas korraga nõnda palju. Enamasti saadi 5‒8 siiga, vaid kohalik Serjoga loputas kõiki, temal oli 14 siiga. Mina püüdsin küll 10 kala, aga ainult üks oli 1,2 kg, kõik teised alamõõdulised. Õhtul tulin sõpradega koju. 

Viimase päeva seisuga olen Peipsil tänavu jalgsi kõndinud enam-vähem täpselt 305 km.

23. MÄRTS, PEIPSI. Olin kodus vaid ühe päeva ja tulin bussiga Kallastesse. Esimene päev oli kehv, teine juba parem ‒ 7 siiga, 6,0 kg. Käisin taksojuhtidega saaniga, nemad sõitsid õhtul tagasi, mina jäin soojakusse. Märts lõppemas, aga ilm talvine, sula pole ammu olnud. Tänane päev tunduvalt parem. Läksin jala 7 km peale, pärast jahimeeste lahkumist rahunes kala maha ja toitus jällegi aktiivselt. Olin päev läbi üksi püügimaal, segajaid ei olnud. Õhtuks 19 siiga kotti – 18,3 kg, tagasi ka kuus väikest siiga, ahvenaid enam peaaegu ei tule, vaid 3 ahvenat. Jää on 63 cm paks. Kalad panin ööseks sadamast toodud kastidesse, öösel külma ‒18.

Hommikul tõstsin kalad soojakusse ja võtsin ette tuttava teekonna 7 km peale. Ühtegi teist kalameest ka sel päeval läheduses ei olnud. Õhtuks 9 siiga ‒ 8,9 kg ja 7 ahvenat, suurim 550 g.

25. MÄRTS, PEIPSI. Hommikul ‒16. Järvele läksin küll jalgsi, kuid hiljem tulid tuttavad Buraniga ja sain nendega liikuda. Kala püüdsime vähe. Mina sain ainult kolm siiga, haugi 1,7 kg ja viis ahvenat. Kõige rohkem püüdis Eldur – 6 siiga, teistel vähem. Õhtul tulin Kalmann Väinoga koju.

3. APRILL, PEIPSI. Tulin Ülo Laansoo autoga, aga järvele läksime ühe Viljandi mehe GAZ-69-ga. Pugesime sinna lausa kaheksakesi sisse nagu silgud karpi. Käisime kaldast kuni 20 km kaugusel. Püüdsime mitmest kohast. Mul tuli ilus haug otsa, väsitasin teda päris pikalt, lõpuks sain augu alla, aga kongitsat ei olnud kaasas. Tuli riided seljast koorida ja käsi auku ajada. Sain haugi katsuda, kuid kätte ikkagi ei saanud, pääses ära. Päris mitmekilone tegelane oli kindlasti.

Mina püüdsin 11 mõõdulist siiga ja 11 alamõõdulist, ahvenaid 7. Meie seltskonnas oligi minu saak suurim, teistel oli kuni neli mõõdus siiga. Saadi ka üks suur 950 g ahven. Ööseks jäime viiekesi soojakusse.

Hommikul tuli mulke mitme autoga juurde, käisime autoga peal. Suurim arv siigu oli õhtuks Kalmann Elduril – 16 siiga, mina sain 8 mõõdulist ja 10 lasin tagasi.

6. APRILL, PEIPSI. Hommikul vara lõin Jawale hääled sisse ja tulin Kallastele. Sõita oli külm, termomeeter näitas 0 kraadi, tuuleklaasi ei olnud, pime – päris ekstreemne sõit. Järvele sõitsin siiski tõukekelguga.

Kohtasin paari Viljandi meest, need siiga ei saanud, kuid  midagi ikka – protokollid inspektoritelt, kuna lubade puudumisel kaugemal kui 3 km kaldast püüda ei tohtinud.

Minul ka kala ei olnud, vaid üks vaevalt mõõdus siig ja kolm ahvenat. Tulin õhtul koju tagasi.

9. APRILL, PEIPSI. Viimane käimine sel talvel. Tulin jälle oma mootorrattaga. Algul sõitsin jääle 11 km peale tsikliga, siis hindasin olusid ja keerasin tagasi kaldale. Läksin uuesti peale juba tõukekelguga. Õigesti tegin, õhtupoole hakkas jääkoorik paljudes kohtades läbi vajuma. Rattaga võib-olla ei olekski maha saanud. Sisemaal oli 15 kraadi sooja. Käisin tõukega kuni 17 km kaldast. Viimane jäält püük tõi mulle 6 siiga, kokku 6,5 kg, ja 6 ahvenat.

Kokku käisin siiga püüdmas 28 korda ja püüdsin 161 siiga, kokku 143,3 kg. Tagasi lasin ka väga palju: 150 alamõõdulist siiga, järelkasvu oli ohtralt. Jalgsi kõndisin Peipsil maha 380 km, tõukekelguga liikumine sellele lisaks.

Aprilli keskel sai käidud kolmel korral Häädemeestes teibi püüdmas, kuid eriti ei saanud. Kusagilt olid jõkke ilmunud vikerforellid, neid sain kokku 13, kuid kõik olid pisikesed, kuni 100 grammi, ja läksid vette tagasi.

Korra käisin Reiu jõel särgi õngitsemas. Veel kehtis reegel, mis ei lubanud püüda rohkem kui 50 siirdesärge ja iga nn üleliigse särje eest sai trahvi 2 rubla. Piirdusin 47 särjega, kokku 5,0 kg.

17.MAI, PEDJA JÕGI. Käisin siin juba eelmisel päeval, siis püüdsin vaid suure pöörleva landiga ning sain sellega 1,1-kilose säina,1,0-kilose turva ja kolm haugi. Täna võtsin kaasa kerge spinningu ja väikesed pöörlevad landid. Suuremalt jaolt loopisin lanti silla ja paisu vahelisel lõigul. Säinast oli seal tublisti, püüdsin viis tundi ja sain 13 säinast. Nendest 10 olid mõõdus kalad, suurim 1,2 kg. Sain ka ühe 980-grammise turva ja kaks haugi. Tulin ka järgmisel päeval Puurmanisse, kuid sel korral nii head võttu enam ei olnud. Püüdsin neli kuni 0,7 kilost säinast, ühe sama suure turva ja haugi.

VÕIMAS LATIKAS. Seljast haakunud kala kaalus 4,28 kilo. Püütud Eesti meistrivõistlustel spinninguga kalapüügis 19. mail 1984. Foto: Erakogu

19.MAI, RANNAPUNGERJA JÕGI. ENSV meistrivõistlused spinninguga kalapüügis. Mehed jaotati sektoritesse, minu omas oli 13 meest, nendest 11 jäid kalata ja kahel õnnestus püüda üks haug. Esikoha võitis N. Taal Valgast, kes püüdis kaks haugi kogukaaluga 5,40 kilo. Teiseks tuli V. Taimur Põlvast kahe haugiga, kokku 4,65 kg, ja kolmandaks meie A. Vorobjov kahe haugiga – 4,34 kg. Suurima kala auhind kuulus V. Lainevoole Rakverest, kel jäi landile selgapidi kinni pirakas latikas, 4,28 kg. Kohtunikud pidasid tükk aega aru, kas lugeda seda kala või mitte. Lõpuks võeti vastu otsus, et kuna mees sihilikult kala ei traginud, siis läheb arvesse. Võistkondlik võit kuulus Valga klubile, teiseks tuli Tartu, kolmandaks Põlva, Viljandi jäi neljandaks. Kokku oli kohal 13 võistkonda.

Valga klubi sai hakkama erilise saavutusega ‒ nad võitsid meistrivõistlused nii talvises kalapüügis kui ka õngitsemises, nüüd siis ka spinningupüügis.

Kokku püüdsid 115 võistlejat 50 kala, kokku 67,5 kg.

21.MAI, PEDJA JÕGI. Käisime Puurmanis Tirol Jüriga spinninguga säinast püüdmas. Mina sain 9 säinast, suurim 1,0 kg, ühe 0,7 kg turva, neli ahvenat, suurim 420 grammi, ja haugi. Jüri püüdis 7 säinast ja ühe turva.

31. MAI, VILJANDI JÄRV. Esmakordselt tulin järvele kindla sihiga püüda linaskit. Sõudsin Orika-poolsesse järve otsa, seal oli juba rivis mitu paati õngitsejatega. Võtsin sisse koha rivi lõpus ja alustasin õngitsemist. Söötsin putru sisse ja konksu otsa sättisin vingerdavaid sõnnikuusse. Linaskeid saadi küll ühes paadis, küll teises, ka mina ei jäänud pealtvaataja rolli. Suutsin kinni püüda neli linaskit, kokku 3,8 kg ja suurim 1,15 kg.

Järgmisel hommikul tegin teise katse, sel korral piirdusin ühe linaskiga, 1,25 kg. Käisin korra veel, siis oli Orikal seitse paatkonda linaskit jahtimas, kuid vaid ühel mehel õnnestus püüda üks linask ja 2 kg latikas, teised jäid kalata.

Nüüd tekkis mul jälle kalapüügis pikem paus, algas kibe töö hooaeg. Vaid korra suvel käisime Tirol Jüriga Tõstamaal, kuid spinninguga kala ei saanud, õngitsedes saime kahe peale 25 ahvenat. Kahel mehel oli öösel sees ridaõng 200 konksuga, nemad said 10 angerjat. Neist kaks olid suured, üle kilo, teised 0,5 kg ringis.

7. SEPTEMBER, TÕSTAMAA LAHT. Minu hooajaline töö sai läbi, võisin kalal käima hakata. Tulin tsikliga Tõstamaale, võtsin aerupaadi ja läksin lanti loopima. Esimesel õhtul sain püüda neli tundi ja tulemuseks neli ahvenat, kokku 1,6 kg ja suurim 870 grammi. Öö magasin baasis ja hommikul siirdusin jällegi lahele. Püüdsin lõunani, hauge ei saanud, ainult kuus ahvenat, kokku 1,9 kg.

Sain kokku Laansoo Üloga, kes näitas mulle äsja püütud vingerdavat, limast 1,62 kg angerjat ja rääkis, et ta on suvega Viljandi järvest ketasundadega püüdnud 10 angerjat. Kokku 11,8 kg ning suurimad 1,6- ja 1,4-kilosed. Kohasid saanud 16 tk – 38 kg, suurim 4,5 kg. Poeg olevat tal püüdnud suvega seitse koha, suurim 5,46 kg, ja kaks angerjat, neis üks lausa 2,05 kg. Kõik kalad püüdis öösiti.

Ülo on aus mees ega tee kalu suuremaks, kui need seda tegelikult on. Kui ütleb, siis nii ka on. Kui olen teda pildistanud kaladega, siis mitte kunagi ei siruta ta kala pikalt ette, nagu teevad paljud, eriti algajad kalamehed. Foorum on täis taolisi „õnnestunud klõpse“. Mina hindan selliseid pilte madalalt.

24.SEPTEMBER, ÕISU JÄRV. Eelmisel õhtul panin mõned ujuvunnad järve ja hommikul sain kaks koha, kumbki 1,1 kg.

28. SEPTEMBER, TÕSTAMAA. Tulime Meier Volliga, kaasas oli meil paadimootor Vihr. Sõitsime Sange laiu juurde haugi püüdma, kuid saime suure pettumuse osaliseks – meil ei olnud ainsatki rabamist, meri tundus kalast tühi olema. See-eest oli piirkond tihedalt asustatud hüljestega, nende uudishimulike molusid saime näha palju kordi meid jõllitamas. Ilmselt peletasidki need elukad kala Sange laiu juurest mujale.

Oktoobris sai korduvalt käidud Õisu järvel nii lanti loopimas kui ka ketasundi ujutamas. Sain üksikuid kohasid ja hauge, kuni kuus kala päevas. Veel novembriski püüdsin korra Õisust kaks koha.

14. NOVEMBER, ÕISU JÄRV. Edukas päev spinninguga lanti loopides. Püüdsin ainult neli tundi ja sain paati 14 haugi, kokku 12,2 kilo ja suurim 1,9 kilo. Huvitav on märkida, et ei saanud ainsatki alamõõdulist. Kalamehi peale minu järvel ei olnud.

Kuni jää tulekuni käisin edaspidi ainult Viljandi järvel ketasundadega püüdmas. Ööseks kettaid järve ei pannud, püüdsin ainult valgel ajal. Üle nelja haugi kordagi ei püüdnud ja suuri kalu ei saanud.

Detsembris ei käinud ma kalal mitte kordagi.

KOKKUVÕTTEKS. Aasta jälle läbi, kalal käisin 98 korda ja püüdsin 405,8 kilo kalu. Suurim kala oli haug ja vaid 2,2 kg.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee