Loomad

Miks meie muinasjuttudes on rebane kaval ja karu kohmakas ehk Kuidas loomad oma iseloomud said (1)

Rainer Kerge, ÕL, 15. mai 2021 17:00
SÄRGAVA KULDRAAMAT. Lastele mõeldud loomajuttude kogumiku esmatrükk ilmus 1911. aastal.

„Mis sa rääkisid?“ küsis hunt. „Ära korraga nii palju õpeta: mul unub ära, pea ei jaga!“

„Oled ikka mul mees,“ pahandas rebane, kes tahtis hundist lahti saada. „Pea meeles: kaks kõverat ja teised kõik õiged; kaks kõverat ja teised kõik õiged. Pea meeles!“

„Ennemuistsed jutud Reinuvader Rebasest“ oli mu lemmikraamat päris põnnieas, nii et mina vaatasin rohkem Romulus Tiituse tehtud pilte, Ernst Särgava vanamoodsas keeles kirja pandud lood pidi ette lugema vanaema.

Särgava (tegelikult ka terve rida teisi siitkandi kirjanikke) paneb aga julmalt mööda, jättes mulje, et hunt on kuidagi juhm ja karu aeglane. Hundid oskavad organiseerida kambakesi keerulisi ajujahte ja elupõline zooloog Harri Valdmann on veendunud, et Eesti hundid koguni karjatavad saakloomi – metssigu. Hoiavad kärssninad kenasti koos ja eskordivad magama lähedal asuvasse metsakvartalisse, kus nad on teiste huntide eest kaitstud ja kust on mugav huvi korral mõni kehvem kesik maha murda.

No ja karu võib vajadusel joosta nagu Usain Bolt, kuigi see eeldab siis tõesti ka elu eest litsumist. Miks peaks karu aga kedagi – peale inimese – ülearu kartma? Teate ju küll Maarja-Magdaleena kihelkonna iidset rahvatarkust: „Kus magab 300 kilo kaaluv isakaru? Seal kus tahab, seal magab!“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee