Uhke kraega riiukuked kevadisel luhaniidul

 Enam-vähem kõigil loomaliikidel, lülijalgsetest imetajateni kuulub sigimistsüklisse mäng.

See pole lihtsalt emasloomade ees oma täiuslikkuse – ilu ja osavuse – näitamine, vaid tegelikult tõsine isastevaheline jõukatsumine. Selle peamiseks eesmärgiks on selgitada välja võimekamad isasloomad, kes pakuvad parimaid geene liigi püsimiseks ja edenemiseks. Linnuriigis on märgatavamad ja ilmekamad mängud teada näiteks metsisel ja tedrel, rohunepil ja tutkal.

ISAS- JA EMASLIND POLE ERITI SARNASED. Tutkas, teaduskeeli Calidris pugnax, kuulub kurvitsaliste-kahlajate hulka, kes on teise nime pälvinud oma niisketes elupaikades tihtipeale veest toidu otsimise tõttu.

Tutka isas- ja emaslinnud erinevad nii suuruselt kui ka kevadiselt välimuselt. Isased on peaaegu haki suurused ja kaaluvad 200 grammi ringis, emased aga kuni 120 grammi. Välimuses on ainsad ühised tunnused oranžikaskollased jalad ja valge V-joonis sabatüvikul, mida näeb lendaval linnul, nagu ka kitsas tähmas valget tiivatriipu. Lühikesevõitu nokk on emastel tumehall, isastel roosakasoranž, sügisel tipu pool tumedam. Emaste sulgrüü on alapoolel hele, ülapoolel pruunikashall suurte mustjate tähnide ja turjal iseloomuliku paksema „keebiga“, mis pärituult seisval linnul turri tõuseb.

Isastutkaid on raskem kirjeldada. Kevadist hundrüüd iseloomustab kahar sulgkrae ja suletutt lagipea kummalgi serval – need aetakse mänguplatsil kohevile. Säbrulise tipuosaga ehissulgedest krae on igal isasel eri värvi – lumivalgest süsimustani ja mitmesuguse mustriga, nii et kaht ühetaolist „kukke“ on lausa võimatu leida. Selle küll vaid mõne kuu püsiva ehte järgi on tutkas saanud oma ingliskeelse nime ruff. Linnu rinnaesisel kasvavad enamjaolt mustad suled, nägu on kaetud oranžkollaste lihakate nahanäsadega. Jaanipäeva paiku hakkab see ilusulestik kaduma ja juulis asuvad isastutkaste salgad sügisrändele.

SEE KUULUS MÄNG. Tutkas on haudelinnuna levinud Euraasia tundravööndis ja Euroopas ka metsavööndi põhjaosas Madalmaadest Tšukotkani. Ta asustab madala rohttaimestikuga märgalasid niisketest niitudest kuni tümade soolagendikeni.

Eestisse jõuavad tutkad tavaliselt aprilli lõpunädalal. Maikuul kogunevad uhket hundsulestikku kandvad isastutkad tavaliselt kuni 15 linnu kaupa lagedal rannaniidul, luhal või sooserval olevatele tahedamatele kohtadele. Tänapäeval nii osalisterohkeid tutkamänge meil enam ei kohta. Küll aga võib mõni kolmveerandsaja eluaastani jõudnud õngemees mäletada oma noorpõlve särjepüügipäevilt näiteks Kasari ääres nähtud tutkaid. Seal hakkavad nad justkui koheva kraega turniirirüütlid oma tugevust ja võitlusoskusi võrdlema. Emaslinnud jälgivad neid pisut eemalt. Kohevile aetud kaelasulgedega linnud teevad alul vastaste suunas pettesööste, siis lähevad järjest ägedamaks ja leiavad endale soodsa platsikese nagu mingi võtme- või miniterritooriumi, mida kaitsevad iga ligineva sookaaslase eest. Nad rabavad vastast sulgedest, hüppavad aeg-ajal vastamisi kuni meetri kõrgusele õhku ja haakuvad varvastega teineteise sulgedesse. Tõsiseid vigastusi üksteisele naljalt ei põhjustata, kuid mänguplatsile võib elutult maha jääda mõni ülikurnatud ja rabanduse saanud tutkakukk.

Tavaliselt on mänguplatsi keskel mustja krae ja ääre pool pruunide ehissulgedega linnud, mõned valge peaehte ja lumivalge kraega isendid jäävad aga „satelliitideks“. Mängu n-ö distantsilt jälginud emased lähevad hiljukesi ühekaupa mänguplatsile, kus annavad meelepärasele isasele endast märku ja paarituvad sellega. Vahel saab see õnn osaks valgekraedelegi, ent enamasti eelistatakse endale mängu keskel koha kätte võidelnud mustja kraega isaslinde.

Ka läbirändel mõnepäevaseid peatusi tehes ei jäta tutkakuked juhust kasutamata, et sobivatel kohtadel üksteisega võidelda. Tutka varasem ladinakeelne nimetuski, Philomachus pugnax (sõjakas lahinguarmastaja), viitab tema võitlushimule. Meie rannarahvas on tutkast nimetanud „riiukukeks“. Selle eriti kevadel silma hakkava linnu kohta leidis meie linnunimede uurija Mart Mäger rahvasuust keelekogudesse talletatud nimesid üle veerandsaja. 

PESAPUNUMISE AEG. Pärast meelepärase isasega paaritumist leiab ematutkas mai keskel mõne varjulise koha niiskel, eelistatult niidetud luhal või ka rannaniidul, pisut kõrgemal põndakul. Nüüd voolib ta rinnaga pinnasesse madala pesalohu, vooderdab selle väheste kõrtega ja muneb sinna tavaliselt neli muna. Need on tumepruunide laikudega oliivrohelisel koorel ja ühest otsast teravamad, et võtaksid üheskoos vähem ruumi. Munade kogumass on enam kui pool emalinnu omast ja neid haub ta 21 päeva. Näib, et pesa hävimisel pole tutkastel kahlajatele tavapärast järelkurna. Pojad on kohe kuivamise järel valmis emalinnu saatel pesast lahkuma ja varsti juba ise toitu noppima. Nad söövad nagu vanalinnudki igasuguseid niiskuselembeseid ja mudas elutsevaid selgrootuid, peamiselt putukaid ja nende vastseid ning ussikesi.

Lennuvõimeliseks ja iseseisvaks saavad pojad kolme ja poole nädalaga. Emalinnu kutsehüüd on tasane väh või nhö, poegi hoiatades gää-gäk. Isaseid peetakse hoopis tummadeks. Mingit paljudele kahlajatele omast kõlavat mängulaulu või kajavaid kutse- ja hoiatushüüde tutkastelt ei kuule. Juuni lõpupoole algab isastel sulgimine. Nad kaotavad oma kaela- ja peaehted, nii et enne ärarännet augustis ja septembris (osa neist lahkub siit juba juulis) on nad üsna emaslindude sarnased, ainult märksa suuremad. Nende nokatüvikul paistab silma valge sulerõngas ja nokk jääb poolest saadik oranžikaks. 

JA JÄLLE MINEMA. Tutkad talvitavad troopilises ja Lõuna-Aafrikas, vähemal hulgal ja paiguti Vahemere ja Araabia mere rannaaladel, India ja Kagu-Aasia rannikuvööndis. Esimesed tutkasalgad ilmuvad Lääne-Aafrikasse juba augusti alul – järelikult on nad pesitsemispiirkonnas viibinud vaevalt paar kuud ja veedavad lõunamaal peaaegu kaheksa kuud. Mida siis lugeda tutkaste kodumaaks?!

Kirdepoolseimad pesitsuspaigad asuvad talvekorterist 12 000–15 000 kilomeetri kaugusel – nii rändavad Kesk-Siberi asurkonnad talveks Ida-Aafrikasse, Kirde-Aasiast koguni Lõuna-Austraaliasse. On oletatud, et Baltimaadel on läbirändavate tutkaste hulk kahanenud Lääne-Siberi ja Venemaa lindude ränderadade nihkumise tõttu kagupoolsetele aladele (nüüd näiteks Kaspia kandi kaudu).

Euroopas rõngastatud tutkaste eluiga on küündinud kuni 15 aastani.   

Loe lisaks:

Tutkaidki jääb meil vähemaks

Meie looduses kunagi massilised tutkamängud on jäänud õigust öelda minevikku. Millalgi paarsada aastat tagasi hakkas Kesk-Euroopa ja ka Baltimaade tutkapopulatsioon kahanema, ent veel 60 aasta eest hinnati Eestis pesitsevat asurkonda mitmele tuhandele emaslinnule. Isased ei osale pesitsemises üldse ja väljendi „rongaisa“ võiks asendada „tutkaisaga“. Läbirändajaid nähti toona kümneid tuhandeid, kokku kaugelt üle saja tuhande, ja maikuu lõpuni vooris eriti Lääne-Eestist läbi tuhandelisi tutkaparvi. Eelmise sajandi lõpukümnendil aga pesitses meil veel napilt 10–30 tutkast ning kümne aasta eest heal juhul kõigest pool tosinat emast. Sel sajandil pandi tutkas koguni Eestis kaitstavate linnuliikide esimesse kategooriasse ja kanti punasesse raamatusse. Euraasia ulatuses aga kuulub tutkas kahlajaliikide hulgas arvukuselt veel esikümne sekka.

Ka veel saja aasta eest tutkastele pesitsemiseks sobinud alad Hollandis, Põhja-Saksamaal ja -Poolas ning Kesk-Rootsis ja Lõuna-Soomes on nüüdseks neist üsnagi tühjenenud. Paljud linnu-uurijad seostavad tutkaste arvukuse kahanemist kliima soojenemisega parasvöötme keskosas, paljudes Euroopa piirkondades (ka Eestis) madalsoode ja lagerabade kuivenemisega ning niitude võsastumisega. Teravmägede ja Novaja Zemlja saarestikes aga on täheldatud tutkaste arvu kasvu. Tutka koguhulgaks terve leviala ulatuses (põhiliselt küll Euraasia tundravööndis kuni Leena suudmealani) pakutakse nüüdisajal umbes poolteist miljonit paari.

Mida tutkas sööb?

Kui paljud kahlajad sorgivad nokaga mudas ja avastavad toitu kompimise varal, siis tutkad seiravad pilguga maapinda ja nopivad söödava nokka, sikutavad vihmausse maast välja, osa toitu hangivad ka madalast veest. Üks suviseid-eelsügisesi meelispaiku on suurjärvede ja mere liivasel kaldavööndil kasvav hõre roostik. Pimedas otsivad tutkad toitu harvem ja seda vaid kuulmise abil, suutes tajuda ussikeste liikumishelisid.