Ajakirja arengulugu on juba varem mitmel puhul käsitlemist leidnud, mistõttu keskenduksin enam esimesele tegevusaastale, mil kujunesid üldjoontes välja ajakirja hilisemad jooned.
Ajakiri alustab ilmumist
Eesti Metsateenijate Ühingu (Eesti Metsateenijate Kutseühisus) asutamiskongressil Pärnus 13.‒14. juunil 1920 (ühing registreeriti juba 29. septembril 1919 Tallinna-Haapsalu Rahukogus) metsandusliku ajakirja asutamise mõte päevakorras ei olnud, kuigi seda oldi juba kitsamas ringis arutatud. Ühingu kongressil valitud kolmeliikmeline keskjuhatus otsustas aga arutatu sama aasta 7. detsembri koosolekul ellu viia. See viiski esialgselt Metsa-nimelise ajakirja ametliku registreerimiseni siseministeeriumis 19. jaanuaril 1921. aastal.
Nimetatud kolm meest olid ühingu esimees, Metsade Peavalitsuse arveosakonna juhataja Johannes Pärn, ühingu sekretär, Tallinna metsaülem Elmar Kert ja ühingu laekur, Metsade Peavalitsuse metsaasjanduse osakonna juhataja Christian Leilop. Konkreetse mõtte formuleeris ja esialgse rahalise kalkulatsiooni koostas Pärn, ajakirja asjaajamise peamiseks hingeks ja sisulise poole kujundajaks sai esimene vastutav toimetaja Leilop, kellel oli ainsana mingeidki kirjatöö kogemusi. 1911–1913 oli ta koostanud ja välja andnud kolm aastakäiku Kilingi-Nõmme kuulutuste ja nalja kalendrit, 1902. aastal „näitelavale seadnud“ ühe naljamängu, mugandusena pärineb temalt „üli tore tõesisuline nalja laul nalja armastajatele“ (1905) ning väiksemaid kirjatöid oli teisigi. Ajakirja teisest numbrist alates leiti tegevtoimetajaks Metsade Peavalitsuse keskasutuse instruktor Albert Netze (Vaharu).
Ajakirja hakati kokku panema Tallinnas Metsade Peavalitsuse ruumes. Tagasihoidliku tasu eest leiti ka toimetuse asjaajaja. Abijõuna sai kasutada peavalitsuse tehnilist tööjõudu, näiteks käsitsi kirjutatud kaastööde ümbertrükkimisel.
Ajakirja välisilme kujuneb
Ajakirja esimese numbriga pandi paarikümneks aastaks enam-vähem paika formaat, välisilmes toimusid hiljem juba suuremad muutused. „Esimene number jättis välimuselt palju soovida. Kaunis algeline ja abitu kaanepilt, halb paber ja vilets trükk ei teinud seda kuigi meeldivaks, kuid juba järgmine number oli paberi ja trüki suhtes rahuldav, paranedes järgnevatel aastatel veel tunduvalt,“ on metsandusõppejõud Oskar Daniel hiljem tõdenud. See tehniline probleem lahenes mingil määral juba teisest numbrist, mil vahetati trükikoda – aasta jooksul paranes ajakiri trükitehniliselt ja ka ülesehituselt veelgi, tulenedes juba tegijate kiiresti omandatud oskustest.
Esialgne kaanepilt, mille autor on jäänud saladuseks, oli kasutusel aasta lõpuni. Küll aga kuulutati siis uue kujunduse saamiseks välja avalik konkurss, milles osales ametlikult kaks isikut ‒ keegi kunstikooli Pallas õpilane E. Allas kolme kavandiga ning asjaarmastajast iseõppinud joonistaja Leopold Aleksander Boberg. Viimane oli töötanud paar aastat ühes arhitektuuribüroos ning sõja-aastail joonistajana Beckeri laevatehases ja Peeter Suure merekindluse staabis. Võib arvata, et kunstikooli õpilase esitatu tundus otsustajaile liialt modernsena, mistõttu jäädi alalhoidlikuma, numbriti mõneti varieeruva kavandi juurde. Kuid sellelgi polnud pikka iga ja juba 1923. aastast vahetati kaanekujundust korduvalt, nende autorid on aga jäänud selgusetuks. Olgu vaid märgitud, et ajakiri on meie mällu jäädvustunud ikkagi järgmise aastakümne (aastast 1932) kaanepildiga, mille autor varjas end initsiaali A. D. taha Tõsi, ajakirja erinumbritele (näiteks kevadised metsapäevad) tehti teisi kujundusi.
Esimese aasta mahuks kujunes 196 lehekülge, 1930-ndate algul ületati 300 piir ja aastakümne lõpuks läheneti juba 500 leheküljele. Esimese aastakäigu teises numbris ilmus ka esimene foto (I metsateenijate kongressil osalejad), kokku avaldati aastakäigus 13 fotot, millele lisandusid illustreerivad või teksti selgitavad joonistused.
Ülesehitus ja sisu võtavad ilmet
Metsandusajakirja käivitamine käis kiiresti ja seda olukorras, kus kaastöid ja kirjutajaid nagu polnudki. Esimese numbri 16 leheküljest (lisaks veel reklaamlehed) oli ehk 10 eraldatud originaalartiklitele või mugandustele, ülejäänu jäi nn poolametlikele teadetele, Metsade Peavalitsuse ringkirjadele ja isikkoosseisulistele käskkirjadele. Esimesed kaks rubriiki aja jooksul praktiliselt kadusid, kuid viimane, küll väiksemate vaheaegadega, jäi ning on vähemalt tänapäeval oluline abimaterjal ametkonna teenistusalase liikumise selgitamisel.
Esimese aastakäiguga pandi paika rubriigid, mis jäid siia hiljemgi, kuigi erineva nimekujuga ja detailiseeritumalt. Need olid metsaasjandus, metsatööstus, jahindus, hiljem eraldati veel kutseala, talumetsandus ja metsanduslik propaganda, looduskaitse, jahindus, kirjanduslik ringvaade jne.
Ajakirja olemuse määrab siiski sisu, seega kasutadaolevad kaastööd. Esimesse tegevusaastasse andis oma panuse 26 autorit. Siit leiame hilisemaid silmapaistnud kirjamehi nagu Eduard Schabak, Voldemar Vallner, Alfred Auksmann, Karl Aun, Oskar Daniel jt. Tegu oli loomulikult vanema põlve metsameestega, kuigi autorite seas oli ka paar ülikooli metsaosakonna üliõpilast (Bernhard Tiismann/Tuiskvere, Karl Puhvel). Välisautorina esines hiljem suure Eesti sõbrana tuntud Soome metsateadlane Emil Vesterinen. Oma nime all kirjutas mõnikord ka Chr. Leilop, kuid ajakirja sisu täitjana tuli tal anonüümsena koostada arvukalt väiksemaid kirjatükke.
On muidugi vahe, kas ajakirja lugeda omas ajas või sada aastat hiljem. Vähemalt tänase pilguga vaadates omavad esimeses aastakäigus arenguloolisest seisukohast või ajalooallikana enamat kaalu näiteks riikliku metsavalitsuse tegevust aastail 1918‒1921 käsitlev ülevaade (Leilop), metsateenijate ühingu kahe esimese kongressi materjalid, ülevaade metskondade moodustamisest, vahekasutusraied (Schabak), metsatüpoloogia (Vallner, Schabak), mitmed metsakasvatuslikud küsimused, dendroloogia jne. Tehti algust eestikeelse metsandusliku terminoloogia korrastamisega.
Kust tuleb raha?
Kui langetati ajakirja loomise otsus, oli äsja tegevust alustanud Eesti Metsateenijate Ühingu kassa tühi. Et koguda raha esimese numbri ilmumiseks, korraldati 8. jaanuaril 1921 ühingu perekondlik tuluõhtu, mis andis hilisemas vääringus umbes 440 krooni suuruse ülejäägi. Aasta saadeti mööda ajakirja müügitulu ja reklaamidega, kuid tegevusaasta lõppes 481 krooni suuruse puudujäägiga. Olukorra päästis Metsade Peavalitsuse juhataja Julius Kitsing, kes eraldas peavalitsuse arvelt 500 krooni. Olgu öeldud, et riigi toetus jätkus edaspidigi, jäädes aastail 1925–1939 juba 1000–2000 krooni vahele. Kui neli aastat välja arvata, tagas see ajakirjale väikese ülejäägiga positiivse bilansi. Kas ajakiri oleks suutnud eksisteerida riigi toetuseta, jääb juba oletuste valda.
Ajakirja kindlama majandusliku baasi taganuks siiski tellijaskond (üksiknumbritena müüdud osa oli marginaalne). Matemaatiliselt võttes oli pilt lootustandev, kuna 1920. aasta lõpuks oli Metsade Peavalitsuse süsteemis 2695 koosseisulist ametikohta, võimalikku sihtgruppi vaadati laiemaltki. Lugejaskonna võitmisele pühendas metsateenijate ühing hiljemgi suurt tähelepanu, kus määravaks sai ajakirjas pakutav. 1921. aastal oli tellijaid juba 919, kahekümnendate aastate keskmisena kujunes selleks arvuks 953. Aastail 1931–1938 jäi tellijate arv laias laastus 1200–1700, 1939–1940 juba 2300–2400 vahele. Tõsi, viimastel aastatel oli ajakirja tellimine tehtud riigimetsa ametnikele ja teenistujaile juba poolkohustuslikuks. Riiklikus metsandussüsteemis oli koosseisuliste ametikohtade arv aga selleks ajaks vähenenud keskmiselt 2000-ni. Oluline oli, et 1931. aastast oli ajakiri praktiliselt kõigi sel ajal tegutsenud metsanduslike organisatsioonide ühisväljund, mis tagas mitmekesise sisu, kvaliteedi ja seega laiema huvi ka väljaspool vahetult metsandusega seotud ringkonda.
1941. aasta esimesel poolel anti ajakirja välja Metsamajanduse nime all, kuna uuele võimule lihtsalt ei meeldinud liialt rahvuslik nimi. Pärast väikest vaheaega ilmus ajakiri oma algse nimega veel 1943–1944. Mõlemal juhul rahastas väljaannet juba ametkondlik struktuur.
Ajakirja toimetuse esimese tegevusaasta lõpu pöördumises jäävad kõlama peamised murekohad: tellijate arv (seega raha) ning kaastööde arv ja selle kvaliteet. Ajakirja püsimajäämise ja arengu võtit nähti selle tuumakuses ning võimalikult kogu metsandussektorit ning laiemalt metsast ja metsandusest huvitatuid haaravas sisus. Seda võiks välja lugeda pöördumise viimasest lausest: „Suurt lootust kaastöös paneme meie oma metsateadlaste peale, kellel tõsist armastust kodumaa metsa vastu on, ühtlasi arvates, et kutseühisuse osakonnad ei jäta oma mõju avaldamata, et kõik metsateenijad, ilma erandita, tellijateks saavad ja Eesti Mets ka väljaspool sooja poolehoidu leiaks.“
1941. aasta esimesel poolel anti ajakirja välja Metsamajanduse nime all, kuna uuele võimule lihtsalt ei meeldinud liialt rahvuslik nimi.
Esimene vastutav toimetaja – läbi ja lõhki metsamees
Christian Leilop (1884‒?) oli aastail 1913‒1918 Kariste riigimetskonna praktikant ja kantseleiametnik, 1918‒1919 Laiksaare metsaülem ja Orajõe metskonna korraldaja. 1919‒1921 töötas ta Metsade Peavalitsuse asjaajajana ja metsaasjanduse osakonnajuhatajana, 1921‒1923 Haapsalu metsaülemana ning 1923‒1933 Orava metskonna abimetsaülemana, mille järel siirdus pensionile. Edasi tegutses ta mitmel pool eeskätt raamatupidajana. Oli aktiivne metsandusliku kutseühingu tegelane, 1921‒1922 Eesti Metsa vastutav toimetaja.
Esimene tegevtoimetaja võttis ohjad üle teisest numbrist alates
Albert Netze (hiljem Vaharu) (1892‒1973) õppis 1914‒1918 vaheaegadega Petrogradi Metsainstituudis ning 1921‒1938 Tartu Ülikooli metsaosakonnas, kus läbis teoreetilise kursuse. Netze töötas 1920. aastast metsanduslikus keskasutuses, olles 1923‒1927 Metsade Peavalitsuse juhataja abi ja 1927‒1928 Riigimetsade Valitsuse direktor. Vahepeal ajutiselt Aegviidu metsaülem, 1929‒1939 riikliku metsavalitsuse metsakasutuse osakonna juhataja (1929‒1935 samaaegselt Riigimaade ja Metsade Valitsuse abidirektor). Sõja järel töötas 1944‒1947 ENSV Metsa- ja Puidutööstuse rahvakomissari (ministri) asetäitjana, edasi juhtivatel ametikohtadel riiklikus plaanikomitees. Oli Eesti Metsa tegevtoimetaja 1921‒1922 ja vastutav toimetaja (seega tegelik juht) 1922‒1925.
Kirjandus
Daniel, O. 1930. „Esimene aastakümme Eesti Metsa elus“. Eesti Mets, 12, 292-294.
„Eesti Mets 1920‒1925“. Eesti Mets, 12, 252-256.
„Eesti Metsateenijate Ühing 1919‒1934“. 1935, Tallinn.
Meikar, T. 2001. „Ajakiri EESTI METS. Metsanduslikud ajakirjad Eestis“. Akadeemilise Metsaseltsi Toimetised XV, Tartu, 5-97.
Pärn, J. 1940. „Eesti Metsa ilmumise eellugu tema XX aastakäiku jõudmise puhul“. Eesti Mets, 1, 9-10.
Vester, E. 1940. „Eesti Metsa 20 aasta teekonnalt“. Eesti Mets, 1, 6-9.
Kommentaarid (0)