Mets

Eestlane õppis ennast metsarahvaks pidama alles viimase sajandi jooksul (18)

Rainer Kerge, 12. juuni 2021 07:00

Ettekujutus iidsest vanataadist, kes teadis ussisõnu, ja esiemast, kes mõistis puudega pikad jutud maha pidada, pole eestlase teadvuses sugugi iidne nähtus.

Kujutluspilt eestlasest kui metsarahvast ronis meie pähe üllatavalt hiljuti.

 Tuhat aastat tagasi raske ja rutiinse töö kõrval hääle puhtaks köhatanud pereema ei mõelnud kordagi, et retsiteerib nüüd jupi regilaulu, unustamata sealjuures, et värss peab koosnema neljast trohheilisest värsijalast. Ei, ta lihtsalt laulis sellest, mis meelde tuli või silma hakkas, ega osanud end hetkekski nimetada näiteks lüroeepika sisuloojaks, tänuväärseks allikaks tulevastele folkloristidele, kes hakkavad tema loodu pealt konstrueerima rahvuslikku narratiivi.

Taevas halasta, neid sõnu polnud tuhat aastat tagasi ju olemaski. Nagu ei teatud toona midagi ka mõistetest „loodus“, „keskkond“ ja isegi „süsinikuringe“. Inimesed püüdsid lihtsalt ellu jääda ning kuigi nad võisid end ümbritsevaid rannamännikuid, jõeluhtasid ja järvekaldad vahel isegi kenaks pidada, ei tulnud nad ilmselt kuigi tihti mõttele minna kuhugi vaadet nautima. Seda enam, et vaate hindamiseks on vaja sageli ronida kuhugi kõrgemale, Eesti maastik on aga mägede koha pealt teadagi kitsivõitu.

„Looduse ilu nautimisega seoses meenub kohe kuulus lugu Francesco Petrarcast, kes tõusis 1336 Ventoux’ mäe otsa. Ilmselt ei vasta küll tõele, et ta oli sel perioodil esimene inimene, kes läks looduse ilu nautima ja lõi selle teoga uue kategooria, aga renessansi algust tähistava olulise maamärgina on see sündmus meile hästi teada,“ ütleb Atko Remmel, Tartu ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor ja kultuuriuuringute teadur.

Niisiis vaatas Petrarca mäe otsast silmapiiri poole ja tundis nähtust vaimukosutavat esteetilist naudingut. Petrarca oli aga õpetlane ja poeet, toonase Euroopa vaimumaailma absoluutne eliit ning eliit on enamasti näinud kaugemale – või kui soovite, siis suuremat pilti – ja võtnud kiiresti omaks uued ideed. Talupojal oli anno 1336 muudki teha kui mõistatada, kas parajasti avanev perspektiiv pole mitte kenade killast. Kas või mure, millega õhtul pajaalune ja talvel elamine kuumaks kütta, pani rohkem vaatama metsa poole.

Atko Remmel ja Tõnno Jonuks

Foto: Erakogu

Kindlasti on eestlased kõvasti metsa poole

Ikkagi – kust otsida juuri mõttele, et eestlane on metsarahvas? Kuidas võis tuhat või viissada aastat tagasi elanud eestlane metsa suhtuda? Kas mets oli pigem otsatu ressursiallikas, kust võtta materjali kõikvõimalikeks ehitisteks ja riistadeks, kütet ning lõpuks ka vaheldust ja lisa söögilauale? Või oli mets tülikalt puid täis kasvanud pinnas, millest põllumaa tegemine nõudis ränka vaeva? Kas mets oli paik, kuhu mindi otsima lohutust hinge- ja leevendust ihuhädadele, või oli see ohtlik koht, kus elas lisaks huntidele ja karudele ka haldja- või vaimurahvast, kes võisid su teelt eksitada ja kellega tark ei tahtnud tegemist teha? Kas mets oli rohkem vaese mehe kasukas või paik, kuhu kolisid/pagendati vaid need, kes ei saanud ega tohtinud parajasti avalikult külas elada?

„Mina ütleksin, et suhtumine metsa on olnud kombinatsioon kõigest mainitust ‒ mingis mõttes nagu salat, kus mõnel ajaperioodil on tooni andnud ühed, teisel teised komponendid,“ arutleb Marju Kõivupuu, Tallinna ülikooli pärimuskultuuri dotsent ja vanemteadur. „Häda korral on ikka mindud metsa varjule ja usutud, et mets kaitseb haiguste eest. Samas on alati olnud inimesi, kes on metsa kartnud või pole osanud seal toimetada – kõik need suhtumised kajastuvad ka rahvaluulekogudes. Kindlasti on tänapäevalgi looduskauge inimese vaatenurk metsale mütoloogilisem kui nendel inimestel, kes pragmaatiliselt metsaga toimetavad.“

Metsa võis siis laiemalt suhtuda nii ja teisiti, metsast saadav puit oli aga asendamatu materjal.

„Ants Viires on öelnud, et eestlane elas peaaegu 20. sajandi alguseni sisuliselt puuajas. Kui me läheme ükskõik millisesse vabaõhumuuseumisse, näeme, et põhiline materjal on puit,“ meenutab Kõivupuu.

Sama meelt on ka Ahto Kaasik, kümmekond aastat Tartu ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhatajana töötanud eesti rahvapärimuse uurija.

„Kindlasti on eestlased puude rahvas ja kõvasti metsa poole. Kogu meie eluring on seotud puudega. Kui laps sünnib, istutatakse talle nimepuu, mis jääb teda toetama. Abielludes on viidud puudele ande ja kui inimene sureb, valitakse Kagu-Eestis siiamaani üks puu tema hingepuuks ehk ristipuuks,“ õpetab Kaasik. „Meile meeldib saada maetud metsa. Kirikudokumentides kohtab kaebusi, et eestlased matavad oma surnuid metsa, neid on selle eest trahvitud ja karistatud – ikka matavad metsa. Kihelkonnakalmistud, mis rajati tsaari ajal põldudele, lasti esimesel võimalus metsa kasvada – need on praegu ju nagu hiiesalud. Ka linnakalmistud on metsad – Metsakalmistu on kohe nimi.“

Lisaks soovitab Kaasik vaadata eestlaste perekonnanimesid. Nojah, puudega seotud nimesid on palju, võta näiteks Kõivupuu või siis päris mets – Kaasik. „Me oleme vabatahtlikult ja hea meelega ise puud,“ rõõmustab Kaasik.

Hea rahvuslik narratiiv püsib aga mitmel jalal – sest nii on kindlamgi veel.

„Teine müüt ja meie identiteedi ehituskivi ütleb jälle, et me oleme põllupidaja-rahvas,“ leiab Kõivupuu veel ühevaatenurga, mis on tegelikult metsavaatenurga jätk, või siis isegi kergelt vastanduv. „Algsed alepõllud on saadud ju metsa põletades ja ka hiljem oleme me viljakat maad võtnud nii-öelda metsa arvelt.“

Karl Ernst von Baer.

Foto: Autor teadmata. Wikipedia

Muide, kui keegi arvab, et silmakriipivad raielangid on käibiva sajandi nähtus, peaks ta mälu värskendamiseks lugema üle Karl Ernst von Baeri doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ aastast 1814 (kui ladina keel on gümnaasiumi lõpetamise järel pisut rooste läinud, siis see uurimus on kättesaadav ka eesti keeles). Kuulsas kirjutises heidab Baer eestlastele – keda ta vaatleb nagu Darwin Galápagose vinte – muuhulgas ette ka metsamaterjaliga priiskamist: „Linnade ja linnakeste naabruses pole enam ühtki märkimisväärsemat metsa. Suure puidutarbimise põhjused leiame puutarades, millega meil põlde ümbritsetakse, meie rahva harjumuses ülesharimata maid puude ja võsa põletamisega vilja tootmiseks kohandada, suure hulga piirituse valmistamises, rehtede kütmises vilja kuivatamiseks ja eestlaste seas kombeks olevas pillavas majade kütmise viisis. /…/ Eestlane, kes ei pea üheks kõige ihaldusväärsemaks hüveks mitte sooja, vaid kuuma tuba, ei mõtle puude säästmisele.“

Maardu hiis.

Foto: Ilme Parik, Wikipedia

Eestlase usub, et puud ja mets on KES

Kena kõik, aga – millal siis eestlane õppis end metsarahvaks pidama?

Ahto Kaasik kinnitab, et tänapäevani jõudnud rahvapärimus ja ajaloolised teated näitavad: „Meie esivanemad olid tänapäeval metsa majandavate, kaitsvate ja armastavate inimeste moodi. Ma ei arva, et me oleme väga muutunud.“

Illustreerimaks, et eestlasel on metsa või puudega eriline suhe, meenutab Kaasik kaht avaliku arvamuse uuringut: „2010. aastal tehtud üle-eestilises uuringus tunnistas 65 protsenti vastanutest, et nende arvates on taimedel hing. 1993–1994 korraldas toonane Eesti Põllumajandusülikooli maasotsioloogia õppetool Lõuna-Eestis avaliku arvamuse uuringu ja sealgi ütles 65 protsenti vastanutest, et puudel on hing. Valdav enamik meie inimestest usub, et taimed ja puud on hingestatud, elus ning seda on uskunud ja teadnud ka meie esivanemad. Nii et mets on ühtepidi tarbevara, aga ta on ka elus, iga puu ja mets kui tervik on elus ja hingestatud, mis tingib selle, et metsa pole suhtutud kui elutusse toorainesse, millel on ainult materiaalne väärtus, vaid et puud ja mets on KES, nad aitavad meil elada ja me peame neid austama. See on õige elamise viis.“

Kummatigi – mis ajast me mõtleme endast kui metsarahvast?

Mets saab positiivse kuvandi alles 19. sajandi lõpul

Atko Remmel ja Tõnno Jonuks, viimane siis kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja Tallinna ülikooli teadur, on teemaga lähemalt tegelenud ning jõudnud veendumusele, et eestlase kui metsarahva müüt sai alguse nõukogude ajal ja kinnistus alles sel sajandil.

„Me uurisime, kuidas eestlane metsarahvaks kirjutati, millal seoti eestlase identiteet tugevalt metsaga, me ei peatunud sellel, mida eestlased metsas päriselt on teinud või teevad. Selgus, et metsarahva-identiteet oli ennekõike eliidi projekt, mis hakkas pihta 19. sajandi alguse saksa reisimeestest, teadlastest ja estofiilidest, kes kirjeldasid, kui õnnetu ja äbarik on eesti maamees, kel pole isegi metsa – kõik on põletatud ja raisatud,“ räägib Jonuks. „19. sajandi keskpaiga rahvusliku ärkamise juhid hakkavad saksa intelligentsi eeskujul kasutama metsa kui metafoori ja sealt areneb see vaikselt edasi nii, et metsast saab positiivne nähtus. Kui vaatame 19. sajandi lõpus üles kirjutatud rahvapärimust, on mets selles ennekõike kole, hirmus ja eksitav koht. Ka samast ajast talletatud hiiepärimuses on hiis ennekõike kole koht, kuhu viidi ohvreid, sest muidu juhtus midagi paha – seda siis vastandina tänapäevale, kus hiies käiakse, et saada jõudu, rahu ja tervist.“

Ahto Kaasik pole selle väitega muidugi nõus: „Kuigi meie hiiepärimuses on kristluse mõjul demoniseerumise jälgi, eriti seoses kividega, siis valdavalt on kirjalikus pärimuses jäänud pühapaigad sellest puutumata.“

Ärkamisajal püüti kujutada eestlast iidse kultuurrahvana, kel oli enne ristiusu tulekut koguni oma jumalate Olümpos. „See oli Faehlmanni loodud muster ja ta sai kõvasti kriitikat, kui selle saksa keeles avaldas. Edaspidi teadlaste kirjeldustes seda mustrit enam polnud, küll aga võeti see kooliõpikutesse, kuna sobis laiema ideoloogia ja identiteediga, et muistsetel eestlastel oli oma kultuur, mis oli võrreldav teiste maailmakultuuridega ning mille etaloniks olid Vana-Kreeka ja Vana-Rooma,“ räägib Jonuks.

Treffneristid ekskursioonil Taevaskojas 1938. a.

Foto: Rahvusarhiiv

Eestlase metsarahvaks kirjutamine oli eliidi projekt

Kui ärkamisaeg pani aluse eestlase eneseteadvusele, siis talude päriseksostmisega muutus maarahvas taas metsa omanikuks. Enam ei olnud mets nii-öelda mõisa köis. Saksa kultuurieliidi eeskujul hakati ka Eesti haritlaskonnas vaikselt valama metsa ilu poeesiasse ja nägema metsa tervisliku ajaviitekohana.

„Eestlased kopeerisid saksa mustrit. 19. sajandi keskpaigas oli saksa rahvuse ja metsa seostamine juba täiesti selge ning umbes sellest ajast on pärit ka kena luulerida, mis ütleb, et saksa rahvas vajab metsa nagu inimene vajab veini,“ räägib Remmel. „Samal ajal Eestis aga eliit alles hakkas metsa romantiseerima, ning rahvuse ja looduse seostamiseni jõuti vabariigi perioodil.

Kusjuures Eesti metsateadlased süüdistasid – toonase rahvusnarratiivi kaanonite kohaselt – veel iseseisvunud Eesti algusaastail sakslasi, et nood lõikasid läbi eestlase suhte loodusega, just sakslased olid süüdi selles, et eestlased metsa ei armasta. Ikka veel ei olnud laiemat arusaama, et eestlane on metsaga üks. Selle kuulutamine oli sisuliselt eliidi projekt. 1938. aasta allikas viitab, et veel paarkümmend aastat varem vaadati neid, kes läksid metsa jalutama, hellitatud elukunstnikena.“

Kaasiku teada on ka teistsuguseid andmeid: „Mitmed eakad inimesed on mulle rääkinud, et esimese Eesti Vabariigi ajal käidi perede ja külade kaupa näiteks Võnnu kihelkonnas Kastre Pähnialuse hiies ja Virumaal Lüganuse kihelkonnas Purtse hiiemäel pühapäeviti lihtsalt jalutamas ja ilusat ilma nautimas. Ja nad olid taluinimesed, mitte linnavurled.“

Looduskaitse Seltsi kokkutulek.

Foto: Rahvusarhiiv

Kaasa aitasid Eesti Looduskaitse Selts ja fosforiidisõda

Küllap oli inimesi erisuguseid, nagu ikka – nii poeete, kes üürisid suveks mõnes talus toa, et linnulaulu kuulata, aga ka peremehi, kes ei osanud sellisest luuslangitamisest midagi arvata. Laias laastus peeti aga maarahvast ikka veel selliseks, kes vajab suhtumises metsa igakülgset harimist.

„1930-ndatel õpetati brošüürides, kuidas hoolitseda talumetsa eest ning kuidas istutada majade ümber puid ja metsa, sest nii on ilus ja peab tuuled kinni,“ teab Jonuks märkida praktilise poole kohta.

Hinge harimise osas tegi suure töö ära usundiloolane ja folklorist Oskar Loorits. „Kui Pätsu ajal oleks tavalise talupoja käest küsitud, kas ta on miski metsarahvas, poleks ta tõenäoliselt sellest küsimusest aru saanud. Toonane identiteet kuulutas, et eestlane on Euroopa üks arhailisemaid talurahvaid. Siis tuli aga Oskar Loorits ja hakkas rääkima, et eestlane on soomeugrilane, kelle põhiline identiteet tuleb ikkagi metsadest-järvedest-jõgedest,“ ütleb metsafilosoof Valdur Mikita, kes on lasknud oma kirjanikuvaimu metsarahvamüüdile mõeldes vabaks kui tedrekana või kuuseseemne.

Aegamööda, 1930-ndatel hakkas ka linnastunud töölisrahva seas muutuma populaarseks looduskaunite paikade külastamine, tervisliku maalõhna hingamine, õhuvannide võtmine. Kõike seda toetas tugevalt ka arenev ja täiustuv raudteevõrgustik. Kui sajand varem oli lõbusõit maalilisse grüünesse jõukohane vaid mõisnikule või jõukale kaupmehele, siis nüüd viis raudruun Tartu vabrikutöölise Kaareperre või koguni Taevaskoja lähedusse. Teiste sõnadega: üha rohkematel inimestel oli aega ja ka võimalust kodust pisut kaugemal puhata ning meelt lahutada.

See suur et – millal siis eestlase kui metsarahva müüt ikkagi tekkis?

Üheks selgeks maamärgiks võib pidada Eesti Looduskaitse Seltsi asutamist aastal 1966.

Rachel Carsoni „Hääletu kevad“ (1962, eesti keeles 1968) pööras kogu maailma pilgu keskkonnaprobleemidele. Okupeeritud Eestis andis looduskaitseliikumine võimaluse väljendada muret isamaa tuleviku pärast ning ka niisama tunda end üheskoos õiget asja ajades vaba inimesena.

„Toonane loodushoid ja koduloo-uurimine oli üks viis vastanduda poliitiliselt Nõukogude Liidu ekstensiivsele loodust hävitavale ja keskkonda reostavale majandusele. Sel ajal hakkas pihta ka meie rahvusparkide lugu ja sellele toetuv identiteet,“ tõdeb Kõivupuu.

1960-ndatel lüüakse taas läikima Looritsa loodud maailm ning eestlase enesetajusse tuleb jõuliselt sisse soome-ugri temaatika. „Kusjuures toonased soome-ugri hõimurahvad peegeldatakse minevikueestlasteks,“ sõnab Remmel „Siit ka müüt metsavööndirahvast ja sellest, et eestlased arvestasid minevikus metsaga nagu meie sugulasrahvad praegu. 1970-ndatel hakkasid ajakirjas Eesti Loodus ilmuma ka folkloristide artiklid eesti looduskultuurist, mis seda müüti tugevdasid.“

1960-ndatel lüüakse taas läikima Looritsa loodud maailm ning eestlase enesetajusse tuleb jõuliselt sisse soome-ugri temaatika

Metsarahvaks tahab saada eeskätt keskklass

Möõtmatu panuse rahvuslikku eneseteadvusse andis ka Lennart Meri 1976. aastal ilmunud „Hõbevalge“.

„Meri sai ju suurepäraselt aru, et tema kirjutatu on suuresti fantaasia, kus ajaloolist tõde näpuotsatäis, aga väga osav piiri peal kõndimine andis võimaluse luua tõeliselt võimas eesti müüt ning ma olen isiklikult kohanud ühte väliseestlast, kelle elu kõige suuremaks unistuseks on minna kord Kaali järve äärde – kohta, kus on päikese haud, kust hakkas pihta ürg-Põhjala kultuur. See on ju võimas!“ rõõmustab Mikita.

Oma maa looduse kaitsmine kulmineerus fosforiidisõjaga, mis omakorda oli ukseks laulvale revolutsioonile. Eelmise sajandi lõpp kulus suuresti läänemaailma elustandardile järelevõtmiseks ning sügavamate mõtisklusteni, kes me oleme ja kust me tuleme, jõuti taas selle sajandi alguses.

„Selge vorm eestlasele kui metsarahvale on tekkinud viimase 10–15 aasta jooksul,“ resümeerib Jonuks.

„Praegune metsade majandamise poliitika sarnaneb iseseisvumiseelse ajaga üsna palju,“ torkab Kõivupuu. Lisades: „Metsavahid on olnud varasemalt ka kohaliku elu eestvedajad ja autoriteedid, eks seegi aitab kinnistada eestlase kui metsarahva kuvandit.“

Hea näite eestlasest kui metsarahvast leiab koroonakevadest 2020. Kui riik sõna otseses mõttes poe kinni pani, mindi peredega rappa. Mõnus on nautida looduse ilu ja tunnetada ürgjuuri, kui saad sõita rabaservaparklasse istmesoojendusega autos, tõmmata retkeks laudteed pidi jalga matkasaapad ning pista seljakotti termose teega ja lapiku tuliveega.

„Rootsi kolleeg David Thurfjell kirjutas sarnase uurimuse rootslaste loodusarmastuse kohta ja temagi leidis muuhulgas, et kogu metsarahvanarratiiv pärineb heal järjel keskklassist. Neil inimestel on võimalus minna tagasi lihtsa elu juurde, tunda ennast vahepeal metsarahvana, niimoodi põgusalt, mõnusalt, et see ei häiriks, ja siis tulla tagasi tavapärasesse igapäeva,“ kinnitab Remmel. „Majanduslik heaolu on sellise kuvandi puhul väga oluline. Metsarahva müüdi juures pole tähtis mitte niivõrd loodus ise, vaid suhe loodusega.“

Mikita tõdeb: „Muidugi on eestlase kui metsarahva müüt konstrueeritud, aga minu arusaam kultuurilisest identiteedist ongi see, et mingil ajal on lihtsalt vaja seda müüti väga jõuliselt konstrueerida, sest kusagilt peab ju tulema uus tähendustasand või tähendushorisont.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee