Suvi on justkui korilase kiirtee

Suvel saab toidus kasutada taimede kõikvõimalikke versioone: lehti, õisi, seemneid, marju.

Juuni ja juuli esimene pool on taimede elutsüklis maksimumaeg – need on elujõulised ja värsked ning leida võib uusi taimi, mille korjeaeg pole siiani veel käes olnudki.

Juuli keskpaigast algab küpsemise aeg, mis tähendab, et oluliselt väheneb taimede roheliste osade kasutamise võimalikkus – need on kas taandarenenud, muutunud sitkeks ja kiuliseks või suisa puitunud. Ent see-eest leidub rohkelt õisi ning valmima hakkavad viljad: marjad ja seemned. Hea on muidugi teada, et mitmete taimede värsked rohelised lehed hakkavad taas kasvama, kui vanad ära lõigata – sel moel saab neid tarvitada sügiseni välja. Nii on näiteks naadi ja nõgesega.

 Juuni

Juuni teine pool on hea aeg roheliste taimeosade korjamiseks. Valik on väga suur – leida võib noori taimi, mille lehed ja võrsed on veel värsked ja mõnusad. Lisanduvad mitmed õied, mis maitsevad nüansirikkamalt kui lehed, on aromaatsemad ja iseäralikumad.

Aiamaal, põldudel ja jäätmaadel leiab kasvamas erinevaid hanemaltsa liike. Need on rombjate lehtedega üheaastased taimed, mille aiapidaja nobedad näpud tõttavad kiiresti välja rohima. See on siiski väga toitev taim, mida võiks hoopistükkis toidu sisse noppida. Hanemalts sisaldab ohtralt C- ja B-vitamiini, provitamiini A, palju valku ja mitmeid mineraalaineid. Noored taimed on kaetud jahuja kirmega, mis on justkui parima korjeaja indikaator. Erinevatest maltsaliikidest on kõige maitsvam valge hanemalts, mida on toiduks tarvitatud juba muistsetest aegadest alates. Taime lehti saab kasutada seal kus spinatitki. Näiteks maitseb hanemalts hea, kui seda keeta kolm-neli minutit, nõrutada, maitsestada sidrunimahla ja oliiviõliga ning lisada fetakuubikuid. Hanemaltsa seemneid võib kuivatada ja lisada näiteks müslile – need maitsevad kergelt pähklised.

Vesihein, nagu nimigi viitab, on mahlane ja krõmpsuv taim, mis võib paiguti katta terve maapinna. Taimel on väikesed munajad lehed, mahlased varred ja pisikesed valged tähesarnased õied. Vesihein armastab kasvamiseks niisket, viljakat kohta ja aitab ise maapinda niiskena hoida. Selle asemel, et teda peenramaalt lihtsalt välja kitkuda ja ära visata, võiks sellest mahedast ja värskest taimest teha näiteks salatit. Terve taim kõlbab süüa, nii ei pea nägema vaeva taimeosade üksteisest eraldamisega. Samuti võib vesiheina lisada smuutidesse või panna lihtsalt võileivale.

Veel võib põllu- ja aiamaadelt leida hiirekõrva. Tervet taime saab toiduks koguda juba mai teisest poolest kuni sügiseni välja, kuid tähtis on teada, et nagu enamike taimede puhul maitsevad hästi noored taimed, vanad muutuvad sitkeks. Hiirekõrva võib panna suppidesse, pirukatesse, salatitesse ja vokiroogadesse. Süüa kõlbavad ka seemnekõdrakesed, mis ilmuvad taimele pärast õitsemist. Kuna kõdrakesed sisaldavad sinepiõli, maitsevad need vürtsiselt ja kirbelt ning sobivad toidu maitsestamiseks kas värskelt või kuivatatuna. Hiirekõrv on populaarne toidutaim ka Hiinas.

Juuni lõpupoole õitseb meie aasadel roosade õisikunuttidega aasristik, mida armastavad nii mesilased kui ka kimalased. Põhjusest saab aimu õisi maitstes – need on nektarist tulvil ja magusad. Aasristik sobib väga hästi igasugustesse salatitesse ja magustoitudesse. Hea on teada, et õied maitsevad paremini, kui neilt eemaldada rohelised osad. Ristiku lehti saab kasutada leivakatteks või lisada hakituna leiva- või saiataignasse.

Paljud inimesed peavad õuemuru sees kasvavaid ilusaid valkjaid ja roosasid kirikakraid tülikateks taimedeks, mis paljunevad kiiresti ja võivad mõnel pool domineeriva taimena õuemuru välja süüa. See rikkalikult kasvav taimeke õitseb kevadest päris sügiseni välja. Soovitan proovida taime lehti – esmahetkel tundub nende maitse mittemidagiütlev, kuid paari-kolme lehe söömise järel on tunda huvitav ja kergelt magusa alatooniga mekk. Samuti on õite maitse õrn, ent meeldiv. Nagu ikka, sobivad lehed salatitesse, smuutidesse ja pestosse ning õied kaunistuseks või kroonlehed lisandiks brüleekreemidesse või teistesse mahedatesse magustoitudesse.

Jaanipäeva paiku hakkavad õitsema kibuvitsad. Kibuvitsa marjad valmivad sügisel, ent suvel saab nautida õite ilu, lõhna ja maitset. Kibuvitsasid kasvab Eesti looduses mitu liiki. Kõige aromaatsem neist on kurdlehine kibuvits, väga elujõuline põõsas, mida leidub palju rannikuäärsetel aladel. Tema tumeroosadel õitel on tugev roosilõhn, ent maitse on hapukas. Toitude ja jookide maitsestamiseks kasutatakse ainult õite kroonlehti. Värskeid õisi saab kasutada jahedate jookide maitsestamiseks, kui panna need lihtsalt kas vee või mahedamaitselise limonaadi sisse ning lasta pool päeva seal seista. Tükeldatud kroonlehti võib lisada vanillijäätisele ja neist saab valmistada roosimarmelaadi. Kroonlehti võib talveks kuivatada ja teha neist teed, mida on soovitatav juua stressirohkel perioodil.

 Juuli ja august

Juulis hakkab toidutaimede kogumise parim aeg tasakesi läbi saama. Kuu esimene pool on õite kõrgaeg ja teisest poolest algab marjaaeg, mil saab nautida looduse kõige maitsvamaid ande: lihakaid, mahlaseid ja maitsvaid vilju.

Niisketel kraavikallastel ja raiesmikes valendavad angervaksad ning õhus hõljub nende magus-imal aroom. Peamiselt ollakse seda taime harjunud korjama ravitee tegemiseks. Ent angervaks lõhnab ja maitseb nii aromaatselt, et seda saab kasutada nii magustoitudele mesise maitsenüansi lisamiseks kui ka soolastele toitudele aktsendi andmiseks. Levinud on õitest siirupi tegemine. Söögi ja joogi maitsestamiseks sobib järgmine retsept. Ühest liitrist veest ja poolest kilogrammist suhkrust keedetakse siirup, kuhu võib soovi korral sisse pigistada ühe sidruni mahla. Kuuma siirupi sisse pannakse angervaksaõisikud, mis on eelnevalt seal toimetavatest mutukatest puhtaks raputatud, ja jäetakse pooleks kuni terveks päevaks kaane alla jahtuma-tõmbama. Seejärel kurnatakse tõmmis läbi marli, selgema vedeliku saamiseks võib selle veel ka kohvifiltrist läbi lasta. Valminud siirupit tarvitatakse kohe või kuumutatakse pudelitesse. Siirupist saab valmistada maitsvat jooki, ent maitsestada ka jäätist, magustoite või niristada valgele kalale.

Me teame, et vahemereliste toitude maitsestamiseks kasutatakse punet ehk oreganot, mis on levinud maitsetaim ka meie ürdiaedades. Natuke vähem teatakse, et tegemist pole sugugi eksootilise maitsetaimega, vaid et meie oma metsikus looduses on harilik pune täiesti olemas. Märksa maitsvam ja aromaatsemgi kui peenras kasvatatud pune, sest looduses kasvab ta kiduramal ja kuivemal maastikul ning sisaldab seetõttu rohkem eeterlikke õlisid. Traditsiooniliselt nimetatakse meil punet ka vorstirohuks ning kasutatakse tangupudru ja -vorstide maitsestamiseks. Aga punega on hea maitsestada ka salateid ja lisada seda soojadesse köögiviljasalatitesse ning miks mitte ka näiteks sidruni-toorjuustukoogi sisse.

Ka suur teeleht kuulub söödavate taimede hulka. Niisama toorelt süües on lehed küll pigem vintsked (erandiks väga noored lehed), ent kui neid aurutades või keetes kuumutada, muutuvad pehmemaks. Teelehe lehtedesse saab nagu riisipaberisse keerata erinevaid täidiseampsukesi. Küpsed teelehe seemned on valgurikkad, neid saab mööda teelehe õisikuvart tõmmates peotäite kaupa korjata, kuivatada ning lisada pudrule, leiva ja müsli sisse.

Raudrohi on inimeste ravimtaimekapis olnud väga ammustest aegadest. Ent tema lehti ja õisi kasutatakse ka toidus, et anda sellele iseäralikku vürtsikat maitset. Raudrohi kasvab avatud kuival maal ja õitseb juulist sügiseni välja. Õrnu noori lehti võib salatisse korjata juba kevadel. Raudrohi sisaldab mõruaineid, seepärast on tal kerge mõrkjas alatoon, ent tugevalt on tuntav iseloomulik maitse. Nii õisi kui ka lehti võib lisada salatitesse, nendega võib maitsestada kastmeid ja lisada ürdisoola sisse. Talvisel ajal saab kuivatatud õisi ja lehti puistata võileivale, et anda juurde mõnusat maitset. Ka raudrohu õitest võib valmistada siirupit, mis passib pigem toidule niristamiseks kui joogi tegemiseks.

Lõhnav kummel õitseb tänulikult kevadest oktoobrini. Seda madalakasvulist taime aetakse vahel segamini teekummeliga, ent esimesel neist puuduvad valged kroonlehed, ta on tugevama lõhna ja intensiivse maitsega. Taime õitega saab maitsestada salateid, pudistades õisi vinegretilaadsetesse kastmetesse. Samuti annab taim iseloomuliku maitse magustoitudele, mida on vaja kuumutada, näiteks koorekreemidele. Õied lisatakse valmimise käigus kuumutatud piima või koore sisse ning jäetakse mõneks ajaks tõmbama. Hiljem võib need sealt välja kurnata, ent see pole tingimata vajalik. 

Hapuoblikal on lapsepõlve maitse – mõnus suud kõveraks kiskuv hapu amps, mida sai möödaminnes rohu seest noppida. See on üks väheseid metsikuid taimi, mida mäletan oma lapsepõlvest toidus tarvitatavat. Hapuoblikasupp, mille sisse oli puistatud hakitud muna, oli mõnusalt suvine ja hea. Hapu maitse tõttu öeldakse tema kohta ka „Põhjamaade sidrun“. Hapuoblikas kasvab kuival maal ja tal on nooleotsa meenutavad lehed. Kuna need sisaldavad palju oblikhapet, siis ei ole mõistlik lehti toorelt väga palju süüa, vaid pigem kupatada, et enamik happest vette lahustuks. Saamid armastavad süüa hakitud ja kergelt läbikeedetud lehti koorekastmes kala kõrvale.

Ka ilusad lillad metsas ja soos kasvava kanarbiku õied on söödavad. Neid võib puistata kaunistuseks kookidele, lisada salatitesse või muffinitesse.

Meie metsade marjad on meie omad kodumaised supertoidud – neis on kontsentreeritult palju vitamiine, ensüüme ja mineraale. Korjata saab mustikaid, vaarikaid, murakaid, lillakaid, sinikaid, kukemarju. Augustikuu lõpupoole lisanduvad pohlad ja põldmarjad.

Nõmmedel, okasmetsades ja soodes võib leida kasvamas pisikesi musti kukemarju, mille väikesed lehekesed meenutavad okkaid. Eestis on need marjad alahinnatud ja suur osa inimesi ei teagi, et need süüa sünnivad. Saamide seas on aga tegemist hinnatud marjaga. Värsketel marjadel ei ole väga erilist maitset – natuke hapukad, ent mahlased. Kuumutades marjade maitse tugevneb. Marju võib nii külmutada, kuivatada kui ka lisada moosidesse.

Veel üks laiemalt tundmatu mari, mida saab alates juulist metsadest ja kraavipeenardelt korjata, on lillakas. See on vaarika ja põldmarja (ehk põldmuraka) sugulane. Lehed on nende taimede lehtedega sarnaselt kolmetised, ent varred ei kasva nii kõrgeks kui vaarikal ega rooma maas nagu põldmarjal, vaid on umbes 30–40 cm kõrgused ja püstised. Lillakas ei ole väga viljaderohke, marjad on väikesed ja ühe taime küljes neid väga palju ei kasva. Ent need maitsevad head – on mahlased ja hapukad. Marjadest võib teha toormoosi, samuti mahla. Ent kõige mõnusam on neid otse taimelt suhu noppida.