Meenutades õpetajat, dotsent Lembit Muistet

Lembit Muiste sündis Viljandimaal Tarvastus Pata talu kuuelapselises peres. Koolitee algas Ämmaste algkoolis ja päädis metsandusliku kõrghariduse omandamisega. Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonna üliõpilaseks astus ta 1942. aasta veebruaris. Seega oli Lembit Muiste sõjaeelsete metsanduse õppejõudude, eelkõige Andres Mathieseni ja Oskar Danieli õpetuste kandja ja edasitooja nõukogude aega. Õpingud ülikoolis jäid küll seoses mobilisatsiooniga sõjaväkke veebruaris 1944 pooleli, kuid 1947 õnnestus need lõpetada. 1958 kaitses Muiste kandidaadiväitekirja teemal „Uurimusi Kagu-Eesti männi kultuurpuistutes“.

Õppejõu tööga alustas Lembit Muiste juba 1948. aastal. Täiskoormusega metsakasvatuse valdkonna õppejõuks saamisel oli määravaks August Karu surm 1956. aastal. 1964. aastast alates töötas Muiste dotsendina ning nii mäletavad kolme aastakümne jooksul metsanduse kõrghariduse omandanud teda metsakasvatuse, metsakaitse ja metsapatoloogia õppejõuna. Nende aastakümnete teadushuvilised üliõpilased mäletavad teda Üliõpilaste Teadusliku Ühingu (ÜTÜ) entusiastliku juhendajana, samuti juhtis ta üliõpilaste metsakasvatuse teaduslikku ringi.

Ülikoolis oli Lembit Muiste oma eelkäija August Karu õppe- ja teadustöö jätkaja, koos olid nad uurinud metsakasvu kohatüüpe. Muiste jätkas August Karu metsakasvatusalast õppetööd ja erinevate raieviiside näidisalade rajamist Järvselja metsades. Ta ei olnud kitsalt metsateadlane, vaid tunnustatud ka looduseuurijate ja -sõprade laiemas ringis, juhtides näiteks Loodusuurijate Seltsi metsandussektsiooni, olles Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni liige ja kuuludes ajakirja Eesti Loodus toimetuse kolleegiumi. Eesti Looduskaitse Seltsis oli Muiste Jaan Eilarti mõttekaaslaseks. Kui rajati nõukogudemaa esimest rahvusparki Lahemaal, vajati ka Lembit Muiste nõu. Loodusuurijate Seltsi auliikmeks valiti ta 1981. aastal.

Muiste kuusikut teavad kõik metsamehed

Lembit Muiste suri 10. novembril 1994 ja on sängitatud Tallinna Metsakalmistule. Õppejõududel ja teadlastel on õnn elada edasi oma õpilaste ja õpetuse kaudu. Olles teadustöös keskendunud kõige enam metsakasvatuse ühele peamisele tegevusele, hooldusraiete uurimisele, rajas ta laialdase, üle-eestilise hooldusraiete katsealade võrgustiku ja peamised neist üliõpilaste koolitamiseks praeguse Järvselja ÕKMK territooriumil. Osalt August Karu alustatut jätkates ja samas katsealasid juurde rajades tunnevad nüüd kõik metsamehed neid näidiskatsealasid Muiste nime järgi. Kui öeldakse „Muiste kuusik Järvseljal“, teavad kõik, millisest põllumaale rajatud kuusiku hooldusraie katsealast on jutt ega pea lisama, et kvartali number on 299. Nii on praeguseni Järvselja metsakasvatuse ja metsaökoloogia koolituseks kasutusel Lembit Muiste edasiarendatud või rajatud hooldusraiete näidisalad: 100-aastane haavik kv 243, kuuse-kasesegamets kv 228, puhtmänniku harvendamise alad kv 275 ja 288.

Ka selle loo kirjapanija on Lembit Muistele tänulik üliõpilaste teadustöö väärtustamise ja usalduse eest. Meenub, kuidas ta viis meid, üliõpilasi, korrastama August Karu sünnipaika rajatud metsaparki Viljandimaal.

Lembit Muiste oli hinnatud lõputööde juhendajana. Tema suhtumine üliõpilastesse oli mõistev ja rahulik. Muiste ja tema kaasaegsete tegevust, nende ellusuhtumist, käitumisstiili ja väärtushinnanguid mõistame palju paremini nüüd, kus sõjaaegsed elulood on vabalt ja ausalt avalikud. Üliõpilasena ei teadnud me ju oma õppejõudude elust midagi, näiteks Lembit Muiste sõjateest Sinimägedes. Nüüd võime öelda, et Muistel oli sõja-aastail õnne ning meil, üliõpilastel oli õnne, et meid koolitas elukogemustega inimene, kes hoidis väärtusi, mida oli reaalne nõukogude aja tingimustes üliõpilastele edasi anda. Heameel on ka sellest, et Lembit Muiste poeg Peeter Muiste on jätkanud metsameeste koolitamist metsatööstuse professorina.

Südamelähedaseks kujunes vaba-valikraie parkmetsade kujundamisel

Tulles Lembit Muiste metsakasvatuslikest õpetustest tänapäeva, tuleb rõhutada tema hooldusraiealaseid põhitõdesid, mis kehtivad jätkuvalt – kuidas me saame suunata metsa kasvu, et kujundada väärtuslikku metsa. Kindla raieringiga puistute kasvatamist ning metsa kasvu ja arengu suunamist hooldusraietega pidas ta peamiseks metsakasvatuse meetodiks. Puistute tugevat harvendamist Muiste ei soovitanud ning lageraie suhtes alternatiivseid turberaieid kui ebaselget meetodit eriti ei väärtustanud. Oluline oli Lembit Muiste õpetus valikraietest, seda mitte lageraiemajanduse asendajana, vaid eelkõige vabavalikraiena, näiteks parkmetsade kujundamisel. Tema õpetus metsakaitsest ja metsapatoloogiast tugines metsabioloogia ja -ökoloogia tõdedel.

Kui tänapäeva linnainimene on tihti põhimõtteliselt igasuguse raie vastu, siis meenub Lembit Muiste seisukoht: „Ükski mets ei ole vahetult pärast raiet ilus, eesmärk on metsa kasvu suunates alati avaram vaade tulevikku, ja raie tuleb teha korrektselt.“ Väga kriitiline oli ta hetkekasust lähtuva raie suhtes, mis viib metsa lagastamiseni. Õppetööks olid Muistel mõnikord otsitud korrektsete näidisraiete kõrvale ka mõned negatiivsed, mida ta viis üliõpilasi vaatama väljapoole Järvselja territooriumi.

Ühes oma viimases artiklis mõtiskleb Lembit Muiste metsameeste kutse-eetika üle taasiseseisvunud Eesti esimeste aastate turumajanduse varjukülgede taustal ning väljendab usku metsandusteaduskonna noortesse lõpetajatesse, kelle ülesanne on tagada lugupidav suhtumine metsa ja metsamajandamisse.