Ajalugu | Mets – eestlaste kindel linn ja varjupaik

Muistse vabadusvõitluse aegadest II maailmasõja järgsete metsavendadeni on eestlane hädaohu eest metsa ja sohu varjunud.

Oskar Loorits on nimetanud eestlasi metsarahvaks, kellele metsad ja sood on läbi aegade pakkunud turvalist varjupaika. Mart Laar kirjutab raamatus „Metsavennad“, et juba Läti Henrik andis oma kroonikas teada, kuidas eestlased vaenuvägede lähenedes metsadesse põgenesid. 1215. aastast pärineb teade, et eestlased kasutasid peidupaikadena suuri koopaid ning alles ristisõdijate sissepääsude juurde tehtud lõkked sundisid pagulasi välja tulema. Loomulikult järgnesid sellele suured tapatalgud.

Eesti üks kuulsamaid koopaid, kus kohalikud elanikud on varjupaika leidnud, asub Taevaskojas. Rahvasuu räägib, et lisaks koobastele olla seal ka salakäike, mis viivad välja suisa Riia linnani.

Legendid legendideks, kuid Eesti on läbi aastasadade olnud tapluste tallermaa ning kohalikel ei jäänud sageli üle muud, kui peita ennast või oma vähest varanatukest kas põlislaande või soosaarele.

Eriti ulatuslikult hakati metsadest varju otsima 16. sajandil aset leidnud Liivi sõja ajal, mil Eestit röövisid ja laastasid Ivan Julma üksused. Lisaks rahulikele talupoegadele tegutsesid metsades talupoegade omakaitsesalgad, kes hakkasid sissitaktikat appi võttes rüüstajatele julgelt vastu.

1576. aastal koondusid paljud talupojad Tallinna müntmeistri poja Ivo Schenkenbergi juhtimise alla ning, kasutades tänapäeva mõistes puhast sissitaktikat, ründasid venelaste voore ja väiksemaid üksusi. Selle tulemusel ei julgenud Vene üksused eriti oma kindlustatud punktidest väljaspool liikuda. Kuid Schenkenbergi sissid polnud ainsad, nende kõrval võitlesid Ivan Julma regulaarüksustega edukalt mitmed maameeste lipkonnad.

 Põhjasõja eest läks maamees sohu peitu

Liivi sõjaga ei lõppenud teps mitte sõjategevus Eestimaal. Hiljem, 17. sajandi alul võtsid siin mõõtu Rootsi ja Poola ning ka siis said metsad rahulike talupoegade pelgupaigaks. Eriti rängaks kujunes maarahvale Põhjasõda 18. sajandi alguses. Oma rängad koormised pani maarahvale Rootsi kuningas, ent traditsioonilise julmusega silma paistnud Vene vägi kasutas põletatud maa taktikat, millele lisandusid veel katk ja ikaldusaastad. Kõike see mõjus maarahvale laastavalt ja ainukene pelgupaik, kuhu sai pakku minna, oligi mets.

Edgar Preesalu, kes on põhjalikult uurinud oma suguvõsa ajalugu, kirjeldab raamatus „Mööda kodukandi radu“, kuidas tema Albu mõisa maadel elanud esivanemad põgenesid Rootsi armee värbajate eest metsa. „Mehi värvati Rootsi sõjaväkke vägivaldselt. Värbajate eest pageti oma metsa varjule ja koos teistega redutasid ka Vibusaare Tõnu ja Andres. Tõnu oli siis 45 suve vana, Andres aga just sobivas eas – üheksateistkümnene. Andres ei pääsenud aga siiski maamiilitsa teenistusest. 1701. aasta sügisel anti Albu mõisas meestele vanad püssid ja saksa mõõgad ning saadeti Narva alla kindlustusi ehitama. Juba järgmisel suvel ilmus Andres koju, näljane ja kaltsudes. Koos mõne teise omakandi mehega oli nad salaja jalga laskunud ja vaevu püüdjate käest pääsenud. /---/ Kes aga kaitses Vibusaare Andrest? Ainult mets. Keset raba Käspere saarel nad redutasid, kuni kirikhärra luges kantslist kuninga käsu, mis maamiilitsa mehed vabastas.“

 Metsavennad pagesid kroonu eest

1938. aastal avaldas kirjanik ja koduloo-uurija Mihkel Aitsam raamatu „Metsavennad“. Jutustuse ilmumise ajal polnud II maailmasõda veel alanud ning seal oli juttu neist meestest, kes olid Vene kroonu liisuvõtmise hirmus pagenud sõna otseses mõttes metsa ja üritasid seal vaikselt ära elada.

Põhjust oli neil selleks piisavalt. Venemaa keisririigis hakati Balti kubermangudest nekruteid võtma alates 1797. aastast ja soldati teenistusaeg oli 25 aastat. Aastatel 1797–1874 võeti Venemaa Keisririigi sõjaväkke 100 000 eestlasest nekrutit, kellest vaid 20 000 jõudis elusalt kodumaale tagasi, neistki enamik invaliidistunult. Kuna sõjavägi ei suutnud võtta vastu kõiki sõjaväeteenistuse kandidaate, võeti nekruteid liisu teel. Liisku võtsid peamiselt sulased ja vabadikud. Mõni ime siis, et paljud mehed eelistasid metsa pagemist, selmet teenida kroonu kulli.

Meie teadvuses seostuvad metsavennad aga peamiselt II maailmasõja traagiliste sündmustega. Piltlikult võib öelda, et 1940.–1941. aastatel ja sõja järele kihasid Eesti metsad inimestest, kes nüüd mahuvad kõik ühise nimetuse – metsavennad – alla.

Ehta ja Arno lugu: üks sadadest omataolistest

Kord Jõgevamaa loodusemehe Vahur Sepaga Torma kandi metsades olles näitas Vahur kohta, mis ei ütle võõrale midagi, kuid teadjam silm võib seal ära tunda vana, mäekingu sisse ehitatud punkriaseme. Seal elanud Sepa sõnul armastajapaar – Ehta ja Arno. Kuigi Torma kant oli metsavendi täis, hoidsid noored omaette. Ehk oli põhjus ka selles, et toona liikus ka metsavendade seas igasugust rahvast. Igatahes oli Vahuri ema see, kes noortele aeg-ajalt metsa toitu viis.

1949. aastal, kui Vahur Sepa ema pere küüditati, olla astjasse jäänud isegi leivategu, mis pidi minema just Ehtale ja Arnole. Vahur Sepp sündis juba Siberis ja kui tema pere tagasi tuli, kuulsid nad ka noorte traagilisest saatusest. Ehta ja Arno jäid haarangu ajal NKVD küüsi ning Ehta sai haavata. Kuna pääsemislootust polnud, lasi Arno esmalt maha Ehta ja seejärel iseenda.

Kuid sellega lugu ei lõppenud. Mõned aastad hiljem istutas keegi noorte mälestuseks punkri asukoha juurde kaks lehist, millest on praeguseks kasvanud suured puud.

Selliseid lugusid leidus Eestis toonastel karmidel aegadel sadu. Juhani Püttsepp kirjutab oma raamatus „Alam-Pedja lood“ peredest, kes varjasid ennast pikki aastaid raskesti ligipääsetavas Alam-Pedjasoos. Toona oli seal põhiliseks liikumisvahendiks paat, millega piki vanajõgesid kulgeda, ning elatist teeniti seal mee ja sügisel marjade müügiga.

Metsast sai pelgupaik tuhandetele

Metsavendluse ajalugu põhjalikult uurinud Martin Andrelleri sõnul varjus viimase sõja järel Eesti metsades 15 000–16 000 inimest. Kui palju oli neil punkreid, seda ei oska aga keegi öelda, sest enamik metsavendade gruppe kasutas mitut punkrit.

Ka taludes elavad inimesed olid valmis rüüsteretkedeks. Kaugematesse heinaküünidesse oli viidud toidutagavara ja vajadusel seal ka ööbiti. „Meile teadaolevad punkrid on vaid pinnavirvendus, sest väga palju metsavendi varjas end metsatalude peidikutes ning tõenäoliselt ei tea paljude talumajade omanikud siiani, et nende majas võib olla metsavenna peidupaik,“ räägib Andreller.

Markantsematest lugudest toob Andreller välja ühe Pärnu-Jaagupis asunud kunagise taluhäärberi, kus peidik oli tehtud trepi põranda alla. Selle luuk liikus rullikutel ja seinaliistud olid asetatud nii nutikalt, et miski ei viidanud liikuvale luugile.

Andreller on näinud soemüüri kõrvale tehtud peidikuid, mida on ilma erivahenditeta raske kui mitte võimatu leida.

Punkrite arhitektuur oli samuti erinev. Leidus maa sisse kaevatud ja hästi maskeeritud punkreid, kuid näiteks soosaartel elati väikestes onnides. Põhjus on väga lihtne – kuna veetase oli kõrge, siis seal eriti kaevata ei saanud. Eesti Ajaloomuuseum säilitab isegi lahtivõetavat punkrit, mida sai ühest kohast teise viia suisa hobuvankriga.

Paraku pole kunagisi punkreid enam palju alles. Aeg teeb oma töö ja pealegi hävitasid NKVD-lased punkrid pärast nende avastamist. Paljudel juhtudel likvideerisid ka legaliseerinud metsavennad ise oma punkri, sest ajad olid ärevad ja keegi ei tahtnud nõukogude ajal oma metsavennakarjääriga kiidelda.

Kuid punkriasemed ja punkrite asukohad elavad rahva mälus edasi. Nii pole imestada, kui satute sügavas laanes mälestuskivile, mis meenutab hukkunud metsavendi.

Kuidas punkris elati?

Eestis on mitmeid taastatud punkreid, mis annavad aimu metsavendade eluolust. Möödunud aasta sügisel avati Väike-Maarja lähistel Lebavere metsavennapunker, mida haldab Väike-Maarja Muuseum.

Punkri rekonstruktsioon on tänukummardus legendaarsele metsavennale Martin Tammele, kes varjas end metsas aastatel 1944–1954. Viimased kuus aastat elas ta sarnases punkris.

Martin Tamm (1912–1993) arreteeriti 1954. aastal ja talle mõisteti 25 aastat vanglakaristust + 5 aastat asumist. Ta viibis mitmes Venemaa vangilaagris ja vabanes alles 1971. aastal. Lähedased usuvad, et Martini pika vanglakaristuse põhjuseks oli asjaolu, et ta keeldus tunnistamast nõukogude võimu.

Metsavennapunkri külastamiseks koos matkajuhiga tuleb võtta ühendust Väike-Maarja Muuseumiga.

Kas salajane põgenemistee viis pagejad sohu?

Räpina kandi Meelva järves viib järve lõunakaldalt vastaskaldale sohu kivitee, mida teavad vähesed, kuid mille kaudu saab madalama veetaseme korral jalgsi üle järve põgeneda.

Kas ka siin on tegemist salateega, mida mööda kohalikud peninukkide eest soosaartele põgenesid? Kohalike arvates pigem siiski mitte – oletatakse, et kivid liigutas õigesse kohta jää. Mis aga ei tähenda seda, et soo poleks pakkunud sõdade korral kohalikele inimestele pelgupaika. Ka salajane põgenemistee on siiski põnev hüpotees.