Kas Eestis saab ka lõhet trollida? Jah, muidugi!

Eesti vetes saab edukalt lõhet trollida, tõestavad mitmete kohalike entusiastide kogemused.

KUS PÜÜDA? Et soomlased edukalt lõhet trollivad, teavad kõik. Loogiline, neil seal on ju Soome ja kala paksult, mitte nagu meil siin. „Tegelikult hoopis soomlased kadestavad meid ja ütlevad, et siin olla paremad püügialad,“ ütleb Ivo Tüksammel, kes on viimased paar aastat edukalt Eesti vetes lõhet trollinud. „Meil läheb kiiresti väga sügavaks, nemad peavad sõitma pika maa, et õigetesse kohtadesse jõuda,“ lisab Ivo paadikaaslane Olev Pärna.

Mis on õige koht? Kui lõhetrollimisest huvitunud kalamees sellest üldse midagi teab, siis nii palju, et püüda tuleb hirmus sügavalt, ikka 40 meetri pealt. Ja kõige parem olla üles otsida räimeparv, mille läheduses lõhed passida armastavad.

Jah, trollimiseks on vaja sügavat vett, alates 40 meetrist. Kuid Ivo ja Olevi kogemuste põhjal on võtud tulnud ikkagi vahemikust 40‒100 meetrit, kusjuures landid on tulnud 1‒20 meetri sügavuselt.

Söödakala parve ülesleidmine on ka oluline, kuna lõhed tiirutavad nende ümbruses ja läheduses.

Ivo ja Olev käivad edukalt püüdmas nii Kolga lahes, mida nimetavad lausa oma kodulaheks, kui ka Naissaare ümbruses. Pealt kümne lõhe on sekka visanud ka mõned meriforellid.

Siiski ei ole lõhetrollimine kindla peale mineku püügiviis. Ahvenamaal, kus lõhet on tõenäoliselt rohkem kui meil siin, on kokku arvutatud, et keskmiselt saab üks paatkond püügipäeva kohta 0,6 kala. Nii et sealgi nullitavad mehed enam-vähem igal teisel püügil.

MIDA VAJA LÄHEB? „Kui sul on paat ja plotter koos kajaloodiga olemas, arvesta esimeseks investeeringuks nii paar tuhat eurot,“ ütleb Olev. Selle raha eest peaksid saama vajalikud ridvad-ridvahoidjad-rullid-landid-liinid-plaanerid-raskused-downrigger’id ja muu. Rullideks sobivad liiniloenduriga multirullid, mille piduri jõud on vähemalt 8 kilo ja mis mahutavad vähemalt 300 meetrit liini. Ritvadeks sobivad trollinguridvad pikkusega 1,8‒2,4 meetrit.

Kuna Eestis on lõhetroll sedavõrd lapsekingades, ei müüda siin eriti ka vastavat varustust ja enam-vähem kõik tuleb netist tellida. Midagi siiski leiab Motonetist ja Salmost.

Põhimõte on lihtne ‒ mida rohkem lante paadi taga lohiseb, seda laiema ala suudad läbi kammida ja tekitada kalaparve efekti ning seda suurem on võimalus lõhet tabada. Ritvu võiks püügil olla nii 10‒16.

Ent oluline on kammida läbi ka erinevad sügavused, kus kala võib liikuda. Tavaliselt seatakse landid püügile nii, et paadist kõige kaugemal asuvad on pinnale kõige lähemal. Nii võib landi ees kasutatavate lisaraskuste kaal ulatuda 10 grammist kuni 100 grammini. Lähimad landid viiakse alla nn downrigger’itega, millel kasutatavate 5‒7-kiloste pommidega on võimalik viia lant kuni 50 meetri sügavusele.

Liinina eelistavad Ivo ja Olev monofiili ‒ ikka sellepärast, et see aitab oma venivusega suure kala jõulisi sööste veidi summutada. Liini jämedus võiks olla vahemikus 0,4‒0,5 mm.

KUIDAS PÜÜK KÄIB? Landid viiakse paadist eemale plaaneritega, mis hoiavad landi paadist etteantud kaugusel. Ivo ja Olev on proovinud erinevate tootjate plaanereid, aga kõige paremaks on osutunud Rootsi ettevõtte Ghost Supra Cruz V2 omad. Paadi kiirus on lantidega püüdes 4,5‒5,2 km/h ja loodusliku söödaga 3,2‒3,6 km/h.

Kaugemate lantide sügavus pinnast võiks alata näiteks ühest meetrist ja tulla siis paari meetri kaupa allapoole iga paadile lähemal oleva ridva puhul. Ridva võib aseta püügile ka otse paadi kõrvale, sest soomlaste foorumites kõlab arusaam, et lõhe võib tulla toimuvat uudistama otse paadi kiiluvette. Ent samas lastakse landid downrigger’itega sügavale samuti just sel põhjusel, et lõhe näeb paati ja sukeldub selle eest sügavamale. Mine võta kinni, kus see tõde on.

Osade lantide ette rakendavad Ivo ja Olev umbes 0,7‒1,2 meetri kaugusele nn peibutusplaadi. See on landi moodi plastist asjandus, millel siiski pole konkse küljes. Peibutusplaadi ülesanne on äratada lõhe tähelepanu ja tuua ta lanti uudistama. Päris iga landi ette Ivo ja Olev peibutusplaati siiski ei pane. Peibutusplaatide arvu valib kalamees vastavalt oma kogemusele ja sellele, kas kasutatakse lante või söödakala.

Ivo ja Olev kasutavad firma Rhino lõhepüügi plekklante, mida Eestis saab osta näiteks Salmost. Samuti on nende landikarpides Ismo, Tiura ja Grizzly lante.

Algajal tekib muidugi küsimus, kuidas kõik need rakendused omavahel sassi ei lähe, kui lõhe tõepoolest otsa tuleb. Landid hoiavad siiski üksteisest piisavalt eemale ning kui kala võtab, veab ta kohe välja kümneid meetreid liini ja liigub paadist kaugemale. Enne kala paadi juurde toomist võetakse eesolevad ridvad välja. Lõhe väsitamine toimub samuti paadist kaugel ja kui õnnestub kala lõpuks paadi juurde tuua, tuleb jälgida, et ahtri taga vees oleks piisavalt vaba ruumi, et liinid omavahel segi ei läheks. Kuid sassiminekut tuleb siiski ette.

PÜÜDA SAAB KA LOODUSLIKU SÖÖDAGA. Peale lantide püütakse Soomes päris palju ka surnud kala, näiteks viidika ja räimega. Kala rakendamiseks on müügil spetsiaalsed rakised, mis hoiavad kala liini otsas ning millega on koguni võimalik muuta kala keha painet ja seega ka mängu.

 MILLAL PÜÜDA? Et püük käib üsna sügavast, siis pole pealpool veepinda pakutaval ilmal lõhele ilmselt nii suurt mõju, kui näiteks haugipüügil madalast veest. „Püüda saab, kui tuul ei ole liiga kõva ja laine lubab,“ ütleb Ivo.

Parim aeg lõhetrollimiseks olla umbes aprilli lõpust juuli alguseni. Kuid proovida võib ka sügisel, kuni oktoobri lõpuni. Ivo ja Olev on trollinud aasta läbi, kuid ütlevad, et pole talvekuudel mitte ühtegi „kärri“ saanud. „Kärr“ tähendab nende kõnepruugis võttu, selle heli järgi, mida teeb multirulli sidur, kui kala peibutist haarab.

Ent samas saavad Leedu trollijad talvel kenasti kala. Ivol ja Olevil on seepeale tekkinud õrn hüpotees, et ehk liigub meie kala talveks lõuna poole. Näiteks meriforell võtab küll ette rändeid Eesti ja Taani vahel.