Ettevaatust, mürgised taimed!

Kuigi enamasti ei ole Eestis mürgise taime maitsmine ja paari-kolme mürgise marja söömine tervisele ohtlik, võivad paljud ohutuna tuntud taimed osutuda valesti tarvitatuna mürgisteks.

KARULAUGU SEGIAJAMINE ON KLASSIKA. Eri aastaaegadel on ohtlikud erinevad taimed. Näeme nendega toimuvaid õnnetusi hooaegade kulgedes, üsna tavapärases rütmis. Kevadel märkavad inimesed meie hoiatusi karulaugu kohta. Karulauk on väga söödav taim ning tekitab tervisekaebusi vaid suures koguses söömisel ja inimestel, kes ei talu küüslauku. Vahel aetakse karulaugu lehed segi mürgiste taomedega nagu piibeleht ja sügislill.

Samal ajal on õnnetusi juhtunud ka rabarberi värske lehe smuutisse sattumisel, mis viib inimese üsna kiiresti haiglasse.

Kui taimed-lilled hakkavad õitsema, tuleb nõustada oleandrist ja ka vereurmarohust tingitud juhtmeid. Esimene on süsteemselt ohtlik, teine söövitava toimega.

Ka käokingad on inimesele ohtlikud. Võib üldistada, et dekoratiivsed ja väga värvilised taimed võiksid inimestes tekitada ohutunnet ning neid ei tasu korralikult uurimata suhu pista.

Valdavalt algab mürgistus tugeva iivelduse ja oksendamisega, kui on ära söödud inimese kehas, erinevate organite süsteemis üldist mürgistust põhjustav taim. Mis saab edasi, sõltub juba konkreetsest mürgitaimest.

Mõni taim võib ärritada üksnes limaskesti ja siis on taimemahlaga kokku puutuval nahapinnal tavaliselt tunda põletust. Võimalik on taime suhu sattumisel valu suus, neelamisel ka süljevoolus ja neelus, kuid halvemal juhul võib tugevast ärritusest tekkida ka kõriturse.

SÜÜAKSE KA TULPE JA KELLUKESI. Kevadeti sagenevad meie infoliinile 16 662 ka kõned lapsevanematelt, kelle järeltulijad on söönud lumi- või märtsikellukeste õisi, varsi või lehti. Need ei tekita väheses koguses kogu organismile mõjuvaid mürgistusi, küll aga ärritab taimede mahl väga nahka, limaskesti ja silmi. Kindlasti on siis vaja suu kiiresti loputada ja ka käsi pesta.

Ettevaatlik tasub olla ka ülaste korjamisel, kelle mahl võib nahka tugevalt ärritada. Peale ülase tekitab ka kullerkupu ja kuutõverohu närimine või väikese koguse maitsmine põletavat tunnet suus ja neelus, vahel ka haavandeid ja kõhuvalu. Siiski tuleb mainida, et sageli infoliinil 16 662 lapsevanematele muret valmistanud maikelluke ehk piibeleht nahaga kokkupuutel mürgistust ei põhjusta. Samuti pole karta mürgistust, kui laps lonksab paar lonksu kevadlillede vaasi vett. Ent süüa neid taimi siiski ei tasu.

Mürgistusinfoliinilt küsitakse sageli nõu ka piibelehe ja ussilaka marja söömise kohta, ent mürgistusega need ei lõpe. Kui laps pistab kogemata mõne marja nahka, ei vii see veel mürgistuseni. Nende marjade ülim mürgisus on vanast ajast jäänud müüt, mille kohta on nüüd rahvusvaheliselt kogutud rohkem usaldusväärset infot. Küll aga on vaja tervisekontrolli, kui on söödud viis või enam marja.

Üllatavaid taimi, mis jõuavad silmailu nautimise asemel hoopis suhu, on veelgi. Kevadel sagenevad kõned tulbilehtede söömisest. On esinenud juhtumeid, kus tulbisibulaid on eksikombel toidu sisse hakitud ja tulemuseks saadud väga ebameeldiv oksendamisperiood. Vahel aetakse naat segamini mõne muu tärkava ja mürgise taimega, sel kevadel oli juhtum täpilise surmaputkega.

Kevadest sügiseni aga otsitakse lisaks looduses leiduvatele taimedele nõu ka mitmesuguste aias kasvavate taimede suhu sattumisel, hekitaimedest näiteks sageli näsiniin, elupuu, metsviinapuu viljad jne.

KUIDAS MÜRGISTUSE PUHUL KÄITUDA? Kui on kahtlus, et inimene võis süüa mürgist taime, tuleb loputada suud veega, püüda tuvastada, mis taim see võis olla ja helistada mürgistusteabekeskusse 16 662. Sellises olukorras ei tohi venitada ja loota, et küll läheb ise üle. Infoliinil ütlevad spetsialistid, kuidas edasi käituda ning kas ja millal on vaja kutsuda kiirabi.

Mürgistusteabekeskuse õde-konsultandid töötavad kogu aeg, iga päev. Helistada tasub ka siis, kui inimene ei tea, mida ta sõi. Sellistel juhtudel püüab mürgistusteabekeskus taime tuvastada, kui on teada, mida inimene arvas korjavat. Ent alati ei õnnestugi välja selgitada, mis see võis olla. Igal juhul tuvastab konsultant mürgistusohu tõsiduse ning selgitab välja vajaliku sekkumis- ja jälgimiskava.

Esmaabi loodusest tingitud ägedate mürgistuste korral:

• kui on söödud midagi mürgist, tuleb suu kohe loputada;

• kindlasti pole vaja ajada kannatanut oksendama;

• taime, marja (aga ka kemikaali) alla neelanule anda väikeste lonksude kaupa juua vett;

• teha kindlaks taime, marja, seene täpne nimetus ja hinnata selle võimalik allaneelatud kogus;

• helistada mürgistusinfoliinile 16 662, et saada teada, kas tegemist on mürgise taime/seene/marjaga ning kas manustatud kogus on tervisele ohtlik või mitte;

• jälgida täpselt mürgistusinfoliinilt saadud juhiseid!

Igas kodus võiks varuks olla aktiivsütt. See ei maksa palju ja on õigete säilitamistingimuste korral praktiliselt aegumatu, ent võib üllatavalt paljude mürgistuste korral olla elupäästvaks vahendiks. Lapse jaoks võib koju varuda 0,25-grammiseid tablette koguses, mis võrdub grammides lapse neljakordse kehakaaluga. Näiteks kümnekilosele lapsele 40 tabletti = 10 grammi.

Täiskasvanule on orienteeruv vajalik kogus 50 grammi söepulbrit või 200 tabletti. NB! Kindlasti ei või anda kannatanule sellises koguses aktiivsütt mürgistusinfoliiniga konsulteerimata, kuna ka aktiivsöel on kõrvaltoimed ja see ei aita kõikide mürgistuste puhul.

Limaskesti ärritava taime söömisel piisab tavaliselt suu loputamisest jahedama veega, ärrituse leevendamiseks on hea ka jahe jäätis.

Vaata lisaks www.16662.ee.

ÕPI TAIMI TUNDMA

Pikast talvest ja vinduvast kevadest väsinud inimesele mõjub ahvatlevalt igasugune roheline lible, mis maa seest võrsub. Kui kodune töö taimede kohta on tegemata või kui korjajal on kiire, ta on väsinud või prillid koju unustanud, siis võib juhtuda, et korjatakse loodetud taimele väga sarnast, ent mürgist taime.

Mürgitaimedestki on häid eestikeelseid raamatuid, näiteks K. Kauri, U. Laansoo ja T. Puusepa „Mürgised taimed õues ja toas“ (Varrak, 2010). Looduses liikuja võiks teada, millisesse metsa ta läheb ja milline on selle metsa taimestik. Pole harvad olukorrad, kui me Mürgistusteabekeskuses püüame mõistatada ärasöödud taime või marja, kui täiskasvanu ei mäleta, kas käis leht- või okaspuumetsas või kas taime või marja leiukohas oli üldse palju puid. Täpselt sama tähelepanek kehtib ka toataimede kohta – ohtu on keeruline hinnata, kui helistaja oskab meile taime kirjeldada vaid lausega, et leht oli roheline.

Ka turult taimi ostes peab veenduma, et ostetakse õigeid taimi. Valvsust ei tohi kaotada ka siis, kui müüja on juba aastaid tuttav.

SÜGISLILL – VÄGA OHTLIK!

Kevadel aetakse sügislillede lehti sassi karulauguga, sügisel aga sarnanevad lille sibulad meile harjumuspärase söögisibulaga ja võivad tekitada haiglaravi vajava eluohtliku mürgistuse. Ka sügislille õie kroonlehti ei tohi teeks valmistada. Sügislill on meie looduses üks inimesele ohtlikumaid taimi.

KARUPUTKE MÕJU AITAB LEEVENDADA PÄIKESEVALGUSEST HOIDUMINE

Karuputkega kokkupuutunu peaks nahka kiiresti pesema ja kokkupuutekohta vähemalt kaks päeva päikesevalguse eest kaitsma.

Karuputke põhjustatud mürgistused ON iga-aastane nähtus, taimega puutuvad kokku nii lapsed kui ka täiskasvanud. Taim on inimesi vigastanud nii trimmerdamisel, ATV-ga maastikul liigeldes kui ka ekslikult kena taime pähe koju viiduna. Vahel aetakse noori karuputke võrseid segamini varsselleriga, seda on üritatud süüa ka rabarberi pähe. Eriti ettevaatlik tuleb olla kevadel ja suve hakul, sest muidu enam kui pooleteistkümne meetrised taimed on veel lühikesed ja võivad looduses rändajat salaja tabada.

Karuputke mahl sisaldab psoraleene, mis ärritavad nahka ja limaskesti. Psoraleenid imenduvad purunenud taimerakkudest mõne minutiga ning kinnituvad naharakkude tuuma ja rakukoesse, sidudes tugevalt päikese ultraviolettkiirgust.

Kui taimemahla ei pesta kohe ära ja nahka ei kaitsta ultraviolettkiirguse eest vähemalt 48 tunni vältel, tekivad kokkupuutekohtades paistetus ja villid.

Sümptomid tekivad tavaliselt 18‒24 tunni, maksimaalselt 2‒3 ööpäeva möödudes taimemahla ja UV-kiirguse koostoimel. Villid lähevad katki paari päevaga, kuid nende armid kaovad alles aasta või kahe jooksul.

Pärast karuputkega kokkupuutumist tuleb nahka pesta jaheda veega ja vältida tugevat hõõrumist. Psoraleeniga toiminud kokkupuute korral saab vältida sümptomite vallandumist, kaitstes nahka ultraviolettkiirguse ehk päikesevalguse eest vähemalt 48 tunni vältel.

Eestis kasvab kaks invasiivset ja inimesele ohtlikku agressiivset karuputke võõrliiki: hiid- ja Sosnovski karuputk, mis on Eesti pärismaistest suurekasvulistest sarikaliikidest (rahvanimetus putked) selgelt suurekasvulisemad.

MÜRGISED ON KA MUUD PUTKED

Palju tähelepanu võitnud karuputkele lisaks kasvavad Eestis ka mitmed suukaudselt mürgised putkeliigid, mis võivad kujutada ohtu nendega mängivatele või neid uudishimust maitsvatele lastele. Nii mets-harakputk (Anthriscus sylvestris) kui täpiline surmaputk (Conium maculatum) sisaldavad surmavalt mürgist alkaloidi koniini. Väliselt meenutavad mõlemad taimed peterselli.

Koniini sisaldab ka harilik mürkputk (Cicuta virosa), mis eelistab märga kasvukohta. Maitselt meenutab see redist või pastinaaki, puudub hoiatav ebameeldiv lõhn.

Selliste putkede osade söömisel või maitsmisel tekib põletustunne suus, limaskestade kuivus koos janutundega, nõrkus, hiljem oksendamine ja kõhulahtisus. Raskete mürgistuste korral pupillide laienemine, algul keelehalvatus, hiljem levib halvatus üle keha ja surm saabub hingamislihaste halvatuse tõttu.

Kannatanule tuleb kiiresti manustada aktiivsütt ja kutsuda kiirabi. Eluohtliku mürgistuse põhjustamiseks piisab juba väikesest kogusest.