Vee all

Kargan kuival, ujun vees, tahan lennata! 

Henn Timm, 24. juuni 2021 06:00

ÜKS SUUREMAID LIIKE EESTIS. Süda-ujur (Dytiscus dimidiatus).

Foto: Henn Timm

Kaks sarve ees ja seljas rüüd, oh kulla kukrik, kuhu nüüd?

(Ernst Enno „Laps ja mardik“)

Kes oskab liikuda erinevates keskkondades, võib endale lubada luksust, mis jääb ühekülgsematele sugulastele ainult unistuseks.

Paljude vee-eluliste mardikate valmikud suudavad nii ronida, lennata kui ka sukelduda. Põhiliselt sõltub nende asupaik sellest, kus leidub toitu või kas keegi taga ajab.

Mardikaliike leidub maailmas kokku üle 400 000 ehk veerand kõigist tuntud loomaliikidest. Vähem kui 13 000 neist on mage- või poolveelised. Eestis elab selliseid üle 300. Veeputukate seas jäävad mardikalised selle hulgaga maha vaid kahetiivalistest. Mõnel elab vees ainult vastne, mõnel aga möödub kogu elutsükkel ebamäärase veetasemega või niiskes keskkonnas. Ainult nukkumiseks ronivad kõigi liikide vastsed kuivale.

KÕIK ARMASTAVAD VÄIKSEID MUDASEID JÄRVI. Enamik veemardikaid tegutseb päris-magevetes, mitte meres ega soolajärvedes. Suuremate valmikute ja vastsete pikkus ulatub üle 6 cm, kõige pisemad on paarimillimeetrised. Kergesti jäävad silma veepinnal tiirutavad kukrikud või siis hästi suured ujurlased. Viimaste aastakümnete jooksul on neist Eestis eriti arvukaks muutunud lõunapoolne tulnuk, pirnujur (joonis 2,E). Veel 1953. aasta „Mardikate määrajas“ teda polnudki, aga nüüd leidub looduses arvatavasti rohkem kui suuri ujureid (perekond Dytiscus) kokku. Noid on Eestist seni teada 7 liiki. Vee-sugulastest on mõõtmetelt sama suur veel ainult vesimardikas (joonis 2, B).

Joonis 2. Eesti vee-eluliste mardikaliste valmikuid. Mõõdud märgivad ühte millimeetrit. A ‒ lai ujur (Dytiscus latissimus), B ‒ vesimardikas (Hydrophilus aterrimus), C ‒ emane kollaserv-ujur (D. marginalis), D ‒ isase kollaserv-ujuri pea ja esikäpad altpoolt, E ‒ pirnujur (Cybister lateralimarginalis), F ‒ lai tõmmuujur (Graphoderus bilineatus), G ‒ vooluujur (Platambus maculatus), H ‒ kukrik (Gyrinus sp.), I ‒ roomardikas (Donacia sp.), J ‒ jõetaklane (Elmis aenea).

Mardikaid leidub eriti palju väikestes mudastes taimerikastes järvedes. Vooluvetes on levinud peamiselt pisikesed voolutaklased (Elmidae) ja vooluujur.

Lennuoskus võimaldab mardikatel kiiresti uusi veekogusid asustada. Sageli potsatavad nad sellistessegi paikadesse, mis päriseluks ei sobi (näiteks vihmaveelombid või supluskohtade madal liivane põhi). Tavaelu kulgeb varjatult, enamasti taimestikus või detriidis. Mõne liigi emaste kattetiivad on rõmelised, et isastel oleks pulmavalsi ajal neil kergem seljas püsida. Isaste esikäpad on samal põhjusel kas iminapakujulised (joonis 2, D) või laienenud ja karvased.

VOOLU-UJUR. (Platambus maculatus).

Foto: Henn Timm

ETTEVAATUST, NEED KÕIK ON HIRMSAD KISKJAD! Mardikavalmikud hingavad välisõhku ka vee all. Seal isoleerivad nad hingamistorude otsad kas suure tiibadealuse mulli või mikromullikestest kirmega. Suure mulli omanikud uuendavad seda aeg-ajalt veepinnal. Pisimullide kandjad saavad vajalikku kosutust sinna imbuvast vees lahustunud hapnikust. Enamik vastseid upitab veepinnale tagakeha tipus paiknevad hingamisavad, või leiduvad neil tagakehal lõpused. Aga roomardikate vastsed kasutavad hingamiseks hoopis veealuste taimevarte õõnsusi.

Ujurlased, kukriklased (nii valmikud kui ka vastsed), kollaujurlaste valmikud ja vesimardiklaste vastsed on kiskjad. Muud toituvad kas pealiskasvust või on kõigesööjad. Roomardikad närivad tooreid taimi. Loomtoidulistel vastsetel on teravad lõuad (joonis 4L-M), millega nad süstivad saagi kehasse kõigepealt mürgiseid ensüüme ja imevad ta seepeale tühjaks, just nagu ämblikudki. Suured isendid suudavad süüa nii kalamaime kui ka surnud kalu. Ise on nad samuti kalade toiduks (välja arvatud mürgised kukriklased). Suurte ujurite tükke on välja tulnud näiteks forellide magudest, vaatamata sellele, et nood liigid forellijõgedes elama ei peaks. Kuuvalgetel öödel püüavad suuri lendavaid valmikuid osavalt väikesed kakud, napsates pehmeid tagakehi.

ÜKS MÕNUS VEE-ELULISTE MARDIKATE ELUPAIK. Alatsi järve kaldaõõtsik. Elada saab siin nii mätaste vahel kui ka all.

Foto: Henn Timm

EI MAKSA MURETSEDA, INIMESELE OHTU POLE. Suurte ujurite arvukuse hindamiseks tuleb neid püünisesse peibutada nagu jõevähke, ainult et nattade asemel sobivad selleks paremini suured plastpudelid. Tavalise kahvaga on nende tabamine õnneasi, sest nad on väga head ujujad ja neid pole tavaliselt eriti palju. Mida pisem loom, seda lihtsam kätte saada. Ükski liik inimestele esimesena kallale ei tungi ja tavaliselt hoiab neist eemale.

Eestis on Euroopa kolleegide eeskujul looduskaitse all lai ujur ja lai tõmmuujur. Mõlemad asustavad madalaid taimerikkaid järvi või sügavate järvede soppe.

Mistahes esimesena ette sattuv suur ujur ei ole tõenäoliselt kaitsealune liik lai ujur (Dytiscus latissimus), kelle tunneb kohe ära suuruse ja iseloomuliku kehakuju järgi. Kõige tõenäolisem on kohata hoopis pirnujurit, kelle keha tahapoole laieneb, kõigil „päris“ ujuritel aga kitseneb. Aga miks lai ujur ja mitte laiujur? Seepärast, et ta kuulub perekonda ujur (Dytiscus), mitte perekonda laiujur, mida pole olemas.

Joonis 4. Eesti vee-eluliste mardikaliste vastseid. K ‒ ujur (Dytiscus sp.), L ‒ mudaujuri (Ilybius sp.) pea, M ‒ triibika (Hydrobius fuscipes) pea, N ‒ vooluujur, O ‒ kukrik, P ‒ jõetaklane.

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee