Kalapüük

Kalad ja kalapüük minu elus: protsess ja emotsioon kaaluvad saagi üles 

Vahur Sepp, 24. juuni 2021 17:00

PEIPSI. Siin töötas Vahur mõnd aega kutselise kalurina.

Foto: Shutterstock

Õigel ajal annab järv ise ja rikkalikult, aga vaid siis, kui oled tema suhtes lugupidavalt ja õiglaselt käitunud. Sadamasse naastes tuleb kehval järjel kaaskodanikele toidu jagu saagist loovutada tasuta – homme võid ise abipaluja olla.

Nii lapsepõlve esimestel püükidel kui ka hilisemal harrastuspüügil tõmbab mu ikka käima mitte suur saak, vaid protsessiga kaasnev emotsioon.

Minu esimesed mälestused Eestimaast pärinevad ajast, mil rajamata olid veel teedevõrgustik ja kuivenduskraavide süsteemid metsades. Paika, kuhu ema-isa Siberist naastes maja ehitasid, kutsuti rahvakeeli Karuperseks.

LIGI SAI AINULT HOBUSEGA. Liiklusvahendiks oli hobune: suvel vankri, talvel ree või saani ees. Kevadiste ja sügiseste üleujutuste ajal puudus ühendus muu maailmaga. Alati pidi varuks olema leivajahu, soola, tikke, petrooli, haavleid ja püssirohtu. Kõik muu andsid mets ja aiamaa. Kui oskasid küsida ja ei läinud ahneks, said metsast seeni, marju, ravimtaimi, ulukiliha, kütet, tööriistade varsi, korvivitsu jne. Loetelu võiks pikalt jätkata.

Talvel lumisel ajal külmunud pinnasel oli liiklemine lihtne. Rajati taliteed ja kahe punkti vahet võis saaniga lausa kihutada. Suvel tuli liigelda põlistel kiira-käära kulgevatel vankriteedel. Vankriga rajalt kõrvale pöörata (kui selleks võimalust oligi) ei tohtinud. Seda peeti patuasjaks ja mõisteti kogukonna poolt hukka. Puid ega muid taimi ei tohtinud asjatult vigastada.

Ühtegi järve ega jõe mõõtu veekogu minu lapsepõlvekodu lähistel polnud. Poole kilomeetri kauguselt voolas mööda Linnutaja oja. Oli teine käänuline, eriilmeline, üksikute sügavate hauakohtadega rikkalik veekogu. Just selline, nagu üks looduslik oja olema peab. Kaldaluhtade metsaheinamaad olid kevadel üleujutatud. Vee alanedes puhkesid õide varsakabjad. Käisime vennaga emal abis neid lehmale korjamas, kui karjamaal polnud veel piisavalt rohtu. Muda, varsakabja ja tärkava angervaksa lõhn toob senini meelde lapsepõlve. Olid vast õnnelikud ajad!

PISIHAUG. Sellest väiksemaidki maime aitas väike Vahur Linnutaja ojasse uuele elule.

Foto: Shutterstock

OJA ÕPETAS MAAILMA MÕISTMA. Igast väikesest asjast võis rõõmu tunda. Avastasime varsakabja lehtede varjust madalast veest hulganisti väikseid kalu. Metsavahist isa tegi selgeks, et need on vee alanedes lõksu jäänud haugimaimud. Haugid sooritasid kevadel Peipsist rohkem kui 10 kilomeetri pikkusi rändeid kudemispaikadesse. Kui vesi kiirelt alanes, jäid paljud nende järglased hätta ning muutusid kergeks saagiks hallhaigrutele ja must-toonekurgedele.

Varustatud selliste teadmiste ja vähe vett pidava kilumannerguga, asusime vennasega päästeoperatsioonile. Võimalikult palju haugipojukesi mannergusse ja jooksuga oja äärde. Maimud kadusid vilkalt voogudesse. Võin vanduda, et nii mõnigi neist viskas meile tänuliku pilgu. Sellist tegevust jätkus nädalajagu. Õhtuks olime pealaest jalatallani mudased ja meid ei lubatud tuppa enne, kui olime end kaevu juures veetoobis puhtaks küürinud. Toobis oleva vee oli päike päeva jooksul kuumaks kütnud. See oli minu elu esimene teadlik ja mõtestatud kalapüük.

Suvel ojas mulistades avastasime, et seal elavad mingid kõva koorikuga valusalt näpistavad olendid. Jõevähid! Neid elas seal uskumatult palju. Tohtisime suuri vähke, kellel ei olnud laka all marja, koju tuua korraga pool korvitäit. Ema seletas püügipiirangut sellega, et rohkem ei söö me korraga ära. Püüdsime neid palja käega otse urust.

Kuidas ujumise selgeks saime, ei mäletagi. Tundub, nagu oleksime seda sünnist saati osanud. Igatahes sügavaid, üle pea kohti me ei kartnud.

TEIB. Kudema tulevad kalad trügisid kevadel massiliselt eelnimetatud ojasse.

Foto: Shutterstock

ALGAB PÄRIS KALAPÜÜK. Mõned korrad suve jooksul tuli isagi kalale. Enamasti polnud tal selleks aega. Püügivahendina kasutas ta liivi. See on kolmnurkne, võrguga kaetud, aktiivseks püügiks mõeldud püünis. Kalamees müttab vees ringi ja peletab purikaid kupulehtede varjust lõksu. Suuremad haugid olid pärast kudemist Peipsisse naasnud, väiksemaid, kuni kiloseid, leidus aga hulgi. Meie vennaga tassisime kalakotti.

Suuremaks saades, kui juba koolis käisime, õpetas isa meid kokredega sügavamatest hauakohtadest haugi püüdma. Oli see vast põnev ettevõtmine! Püügi kogustele seadis piirangud ema: ainult nii palju, kui on vaja üheks söögikorraks. Kala pidi kõige paremini värske seisma vees. Võtta tuleb siis, kui on vaja. Polnud meil ju elektrit ega külmkappi.

Lisaks haugile sooritasid kevadisel ajal pikki kudemisrändeid teivid. Meie kandis kutsuti neid mätjateks. Et neid õnge ja ussiga püüda saab, sellest ei teadnud meie vennaksega midagi. Kasutasime nende jahtimiseks kitsamates ja madalamates kohtades kahva. Püügilimiidiks oli pool pange. Meie arusaamist mööda oli tegemist ebaõiglase nõudega. Vahel oli kala sedavõrd palju, et ei saanudki tõsiselt püüdma hakata, kui lubatud kogus oligi käes.

Edaspidi olud muutusid. Algas üleüldine metsade kuivendamine ja teedevõrgustiku rajamine. Linnutaja ojast on tänaseks saanud kanal. Mingil põhjusel on süvendamata jäänud paari kilomeetri pikkune lõik. Paiguti kasvab seal isegi vesikuppe. Vett on vähe, sügavaid kohti enam pole. Ojasäng on mattunud mutta ja suvel vesi lausa haiseb. Paljudes kohtades on ojaäärne mets maha võetud ja kaldad raskete metsamasinate poolt lõhutud. Haug ega teib sinna enam kudema ei tule. Ainus kala, keda vähesel määral leidub, on luukarits. Vähkidest pole aastakümneid enam jälgegi. Süvendamata alal elab koprapere. Nende loodud paisjärves on hea koelmukoht kahepaiksetele. Seal leiavad kodu mitmed soo- ja veelinnud, kellele käivad jahti pidamas mink ja saarmas. Elu läheb edasi, loodus tühja kohta ei salli.

Kire mõõtu kalapüüginakkus pärineb ikka lapsepõlvest. Omamoodi haigus see ongi. Kui pole pikka aega saanud lanti pilduda või õngeritva käes hoida, poeb põue kummaline rahutus. Ravida saab seda vaid kalal käies.

VÄHID. Nagu ka kaladega, kehtestas ema reegli: koju võib tuua nii palju, kui ühe korraga ära jaksate süüa.

Foto: Shutterstock

JÕUGA EI TOHI VÕTTA. Vabariigi algaastate segastel aegadel töötasin Peipsil kutselise kalurina. Meeskonnas oli ka vanausulistest põliseid kalureid. Nendelt õppisin palju. Näiteks seda, et tõenäoline päeva suurim kala, kui ta pole püügi käigus viga saanud, tuleb tagasi lasta. Kui seda ei tee, siis õnn pöördub ja ühel heal päeval ei anna järv enam midagi. Samuti ei tohi kehva saagi üle nuriseda ega jõuga võtta. Õigel ajal annab järv ise ja rikkalikult, aga juhul, kui oled tema suhtes lugupidavalt ja õiglaselt käitunud. Sadamasse naastes tuleb kehval järjel kaaskodanikele toidu jagu saagist loovutada tasuta – homme võid ise abipaluja olla.

Kogu saak tuleb täielikult ära kasutada. Hea, kui tead juba enne püügile asumist, milline on suurim vajalik saagikogus. Tänapäeval ei saa eriti loota sellele, et ehk saan saagi sõpradele jagada. Poed on täis poolfabrikaate ja valmistooteid ning napib neid, kes viitsivad toiduks valmistada väheldasi latikaid või ahvenaid.

SAAGI KOGUS POLE ENAM OLULINE. Püüa-ja-lase-lahti-taktikast ei oska mina vana kooli mehena lugu pidada. Mis ma neist kaladest siis üldse kiusan? Paratamatult surevad mõned neist püügi käigus saadud vigastustesse. Tagasi lähevad alamõõdulised ning vetevalitseja rõõmuks mõned eriti kopsakad ja ilusad isendid. Tuleb tõdeda, et tänapäeval polegi saagi kogus oluline. Kõike on niigi poes küllaga saada. Nagunii priiskame ja raiskame toitu mõttetult.

Kalapüügil on tähtis protsess kui selline. Praegu veel leidub meie vetes, keda püüda. Kas see tulevikuski nii jääb, oleneb meist endist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee