FOTO | Kõrvukrätsude salapärane maailm

Kõrvukräts on üks neist lindudest, keda teatakse pigem öökulli või kakuna.

Tihti tulebki rätsu nime asemel kasutada just üht neist kahest, et küsija saaks aru, miks ma videvikus mõne heinamaa servas istun ja ümbrust jälgin, teleobjektiiviga kaamera põlvedel puhkamas.

Kõrvukräts on varesest pisut väiksem lind, aga seda vaid kehasuuruselt. Tiiva siruulatus on tal varese omast pea topelt suurem ja lend täiesti hääletu nagu kõigil kakulistel.

Kõrvukrätsuks nimetatakse seda lindu seetõttu, et tal on iseloomulikud suliskõrvad, mis paigal istudes ja ärevuses olles püstiasendisse liiguvad.

RÄTS JAHIB MADALAL. Meie oludes on kõrvukräts peaaegu täielikult rändlind. Talvel kohatakse Eestis vaid mõnd üksikut siia jäänud või põhja poolt tulnud tegelast, kes üritab lund ja külma trotsida. Kui toitu on piisavalt, suudab räts ka talve üle elada, kuid väga tavapärane see siiski pole.

Toiduks kasutab „kõrvukas“ peamiselt uruhiiri ja mõnel juhul ka väiksemaid linde. Neid kõiki püüab ta maapinnalt, heinamaa kohal kaootiliselt ringi lennates. Vaid paari meetri kõrguselt sukeldub räts välkkiire pöördega maapinnale ja haarab saakloomast pikkade küünistega kinni.

Olen kõrvukrätse aktiivselt jälginud kuus aastat ja saanud enam-vähem selgeks, et pea pooltel kordadest tabamine siiski ebaõnnestub. Vaid korra olen näinud rätsu isaslindu, kes püüdis kahe tunni jooksul üheksa saaklooma ja eksis arvestusega vaid kahel sukeldumisel.

Kõrvukrätsud saabuvad meile juba talve lõpul. Vahel on esimesed meil Hiiumaal kohal juba jaanuari lõpul, kuid enamasti siiski veebruari viimastel päevadel ja märtsis. Esimese kuuga saab selgeks, kas tulemas on hea või kesine hiireaasta. Vastavalt sellele toimub ka rätsude pereplaneerimine.

Kehval hiireaastal ei suuda vanemad poegi toita ja tervest pesakonnast võib ellu jääda vaid üks järglane, mõnel juhul isegi mitte see ainus. Heal aastal olen näinud ühest pesast sirgumas lausa viit lennuvõimeliseks saavat noorlindu.

Hiirte ja muude saakloomade arvukusest sõltub ka see, kui palju võib Eestis mõnel aastal üldse haudepaare olla. See number kõigub 1000 ja 4000 vahel. Tippaastal on kõrvukräts meie arvukaim kakuline. 

KODUST LAHKUB RÄTS VARA. Peret toidab tavaliselt isaslind. Emanda ülesanne on haududa ja pisiperel pärast koorumist silma peal hoida. Kui mõlemad vanalinnud on sunnitud toitu otsima, satuvad väikesed „kõrvukad“ tihti röövlite ohvriks. Olgu selleks kurjategijaks siis vares, nugis või mõni muu tegelane.

Aastal, mil poegi on pesas palju, alustab isaslind jahilende juba varakult. Tihti isegi enne päikese loojumist. See on ka parim aeg nende lindude jälgimiseks.

Umbes kuuvanustena ronivad pojad pesast välja ja asuvad endale uut sobivat peatuspaika otsima. Esialgu käib kogu puult puule liikumine mööda maad, sest lennuvõime tuleb alles hiljem. Pesast lahkunud väikeste kõrvukrätsude õhtused sööginõudmiskiuksumised on sedavõrd valjud, et neid võib kuulda mitmesaja meetri pealt. Ja heal loodushuvilisel avaneb noort lindu leides suurepärane võimalus siseneda ühte lahedasse peidetud maailma ...