Kalapüük

Jama jutt, et Lääne-Virumaal kala ei saa! 

Andres Pulver, 21. juuli 2021 17:00

Ahven.

Foto: Shutterstock

Lääne-Virumaa, kui forellijõed välja arvata, ei hiilga eriti heade kalastuskohtadega. Aga kui õigel ajal paadiga maakonna lõunapoolsetele järvedele minna ja endale kohalikud krutskid selgeks teha, võib saada lühikese ajaga päris korraliku ahvenasaagi. Ja mõnes kohas saab isegi kaalu päris kenasid numbreid näitama.

Vaatame lähemalt ahvenapüüki Porkuni, Kamariku ja Järaniku järvedel.

Kui tavaliselt saavad lapsed kalameesteks või -naisteks isa või ema kõrval, siis minul läks vastupidi – kui lapsed sirgusid, hakkas üks poistest kalale nõudma ning nii tuligi riistad soetada ja vee äärde minna. See juhtus umbes 15 aastat tagasi.

Eks lapsepõlves sai ikka ussi leotatud ja siiani on meeles siiras rõõm, kui sai Karepal Selja jõe suudme lähedalt viidikaid püüdes kaldale sikutatud poolekilone vimb. Ei tea, aga küllap oli seal ka siis, umbes pool sajandit tagasi keeluala. Pätt juba lapsepõlvest ...

Et ma olen loomult laisk ja aega ei ole just liiga palju, piirduvad minu kalalkäigud kodust mõnekümne kilomeetri kaugusele jäävate järvedega ning kevadeti loomulikult ka forellijõgedega. Aga praegu räägime ikka ahvenast.

AUTOR PÜÜAB. Sellel pildil läheb küll püügiks Viljandi järvel ühe võistluse raames koos teise virulase, Allan Jaakusega.

 

Foto: Erakogu

KUS PÜÜDA? Peamisteks kalastuskohtadeks on kujunenud Porkuni järv, Äntu tehisjärv ehk Järaniku järv ja Kamariku karjäär. Igaühel neist on oma eripära ja nipid, kuidas kala konksu otsa meelitada. Porkunis on see vast kõige lihtsam. Seal on ka vaba vett kõige rohkem ning Porkuni Suurjärv on ju mitu korda suurem kui kaks ülejäänut kokku.

Porkuni on neist kolmest ainus, mis pakub pisut võimalust ka suhteliselt normaalseks jigitamiseks – kui vaid õigeid kohti tead. Samas on seal vesi suhteliselt madal ja üle kahe meetri sügavusi kohti naljalt polegi.

Viimased suved olen Porkuni, mis kodust küll vaat et kiviga visata, siiski rahule jätnud. Mõne aasta eest jäi järv talvel ummuksisse ja kalu sai massiliselt hukka. Las järv kosub.

PORKUNI JÄRV. Ummuksisse jäänud järve kalavarudel võiks lasta veel taastuda. Neljast osast koosneva järve suurima osa pindala on 36 hektarit.

Foto: Aldo Luud

Ometi on just Porkunil ahvenapüügi käigus kõige rohkem lusti saanud, sest kummilutti on haaranud nii kopsakas linask kui ka pea poolekilone särg. Jõujunnist linask lahkus küll koos konksuga paadi veerest.

Paat või mitte paat – tegelikult kasutan nn tagumikurõngast ehk belly-boat’i. See on Motonetist ostetud lihtne Keeperi laevuke. Komplektis olnud lestad viskasin kohe ära ning istme kummalise ja ebamugava seljatoe asendasin paremaga, aga muidu teenib aparaat päris hästi. Ja suur pluss on see, et mahub täispuhutuna kenasti sõiduauto tagumisele istmele. Kui veest välja võtad, kuivab ilusa ilmaga veerand tunniga ära, nii et istme märjaks tegemist pole karta.

Kuna Porkuni on mul praegu mängust väljas, jäävad järele Järaniku ja Kamariku. Inimese loodud mõlemad, nagu tegelikult ka Porkuni, mis kujutab endast kunagi ammusel ajal Valgejõe allikatele rajatud paisjärvede süsteemi.

JÄRANIKU JÄRV. Selle järve pindala on 7 hektarit.

Foto: Wikipedia

LÄHME JÄRANIKULE! Järaniku annab ahvenat lahkesti juunis, Kamariku pigem juulis-augustis. Juuni viimastel päevadel neid ridu kirjutades tuleb tõdeda, et Järaniku on tänavu olnud eriti lahke. Ahvena suurus jätab seal küll soovida (minu suurim ahven sealt on 280 grammi), kuid see-eest tuleb teda ohtralt.

Ahven hakkab Järanikul korralikult võtma 15. juuni paiku ja pidu kestab tavaliselt umbes kolm nädalat, pärast seda langeb kala aktiivsus katastroofilise kiirusega.

Veidi enam kui 30 aastat tagasi tollase Väike-Maarja kolhoosi põldude kastmiseks rajatud tehisjärv oli omal ajal ka kalanduslikult majandatav ning praegugi võib pumbajaama seinal näha vaevuaimatavat kirja „Püük tasuline“. Siis asustati järve igasuguseid kalu ja majesteetlikke karpe võib praegugi rahulikult kalda ääres kurseerimas näha. Kalameestele nad end kätte andma ei kipu.

Kui Järanikul võtuaeg käes, ei ole ilmal ega kellaajal erilist vahet. Paduvihmaga on võtt ehk pisut uimasem, aga koerailmaga ei kipu ka ise järvele. Tuult võiks natuke olla, aga lauspäikesepaiste korral võib ilm olla ka tuuletu – ahven võtab ikka. Sombuse ilmaga ei ole tuulevaikus kõige parem.

Enne jaani tekkis ühel päeval tunne, nagu püüaksin elussöödaga haugi. Paarikümne minuti jooksul leidis kolm haugi, et minu konksu otsa jäänud ahven oleks sobilik suutäis. Esimene oli mõõdukala piiril, hoidis ahvenat hellasti hambus ja paadi kõrval pinnale jõudes laskis kala lihtsalt lahti. Teine oli umbes kilone koll, kes käitus samal moel. Ainult hambajäljed ahvenal olid sügavamal. Kolmas oli juba korralik, silma ja tunde järgi vast kolme kilo kanti. Tema otsustas just siis, kui ma käe kahva järele sirutasin, ahvena viimaks alla kugistada. Loomulikult kaasnes sellega tamiili katki hammustamine.

Järaniku ahvenad on kummalised elukad – neile võid pakkuda igasuguseid maitsestatud-lõhnastatud võdikuid, aga nende vaieldamatuks lemmikuks on Traperi neljasentimeetrine tumedates toonides twister Killer Shad. Mina panen praegu kordamööda konksu otsa tumesiniseid ja pruunikamusti. Neil kahel värvil küll võtu osas vahet pole.

KAMARIKU JÄRV. Tehisjärve pindala on 3,3 hektarit.

Foto: Wikipedia

LIIGUME KAMARIKULE. Kamarikul toimivad samuti tumedad võdikud. Seal on vesi sügavam ja põhi vanale karjäärile omaselt kivine, kuid kivid on kaetud üpris paksu limase vetikakihiga, mis samuti jigitamise võimatuks muudab. Jigiga põhja kopsida ei saa, sest jigipea korjab kohe vetikakoorma külge. Kamariku kivisel põhjal toimib paremini ümmargune raskus ja seal kasutan lisaks seitsmegrammistele ka kümnegrammiseid raskusi.

Erinevalt Järanikust või Porkunist on Kamarikul palju potentsiaalselt põnevaid kohti – sügavamad augud, kõrgendikud, kummalised sopikesed, kust tasub kala otsida. Kui Järanikul on suurem võtuaeg juba läbi, siis Kamarikul see alles algab. Ja selles karjääris elab päris korralikke triibusid. Just sealt olen püüdnud oma rekordahvena, mis kaalus 830 grammi. Peipsiga ma millegipärast väga hästi läbi ei saa ja suur järv pole mind kopsakate ahvenatega eriti õnnistanud. Kamarikult aga tuleb enam kui pool kilo kaaluvaid triibulisi ikka ja jälle.

PÜÜK KÄIB IKKA VÕDIKUGA. Kamariku karjääris võib kehvema võtu korral meelitada kalu söödavate võdikutega. Ja seal tasub kasutada ka vähikujulisi võdikuid, sest karjääris elavad jõevähid, keda ahvenad söövad (ja ka vastupidi – olen ise näinud vähke kalda ääres surnud ahvena kallal maiustamas). Söödavatest toimivad Kamarikul hästi Apetito väikesed tumedad võdikud.

Porkunis on aga söödavad võdikud kohati vaat et asendamatud. Kui Järanikul või Kamarikul võid Crazy Fishi aniisilõhnalist kummilutti tulutult loopima jäädagi, siis Porkuni ahvenad ajab see suisa hulluks.

LÄÄNE-VIRU KOHUSTUSLIKUD LANDID. 1 ja 2 Traperi Killer Shad, 3 Apetito, 4 Crazy Fish aniisilõhnaline Porkuni murdja, 5 ja 6 tundmatut päritolu vähiimitatsioonid Kamarikule.

Foto: Andres Pulver

Tänavu käisin Kamarikul enne jaani paar korda proovimas. Inimeseloom teab küll, et vara on, aga kihk on suur. Loomulikult oli vara ja saagiks vaid 1–2 ahvenat. Järanikul tegi ahven suu lahti tavalisest pisut varem, hull võtt algas aga ikka 15. juuni paiku.

17. juunil tõmbasin kahe ja poole tunniga välja üle 30 ahvena ning sealt edasi läksid saagid üha suuremaks. 21. juunil, suure soojalaine tipul, käisin järvel hommikupoolikul. Peale minnes oli õhusooja 26, maha tulles 29 kraadi. Ahvenat see ei häirinud ja sumpa kogunes üle 40 kala.

Ainuke viga on see, et kalad võiksid olla suuremad – Järanikul on ahvena keskmine pikkus 15 sentimeetrit. Juuni viimastel päevadel tuli ikka üle 40 kala paari-kolme tunniga, samm paremuse poole oli aga see, et vahele hakkas viskama juba paarisajagrammiseid isendeid ja suuremad kalad oli omajagu 20 sentimeetrist pikemad.

KUIDAS PÜÜDA? Eemaleviidud raskusega rakendusega võib püüda nagu jigitades ehk paar rullipööret ja paus, aga paremaid tulemusi kipub andma aeglane kerimine. Vahel on aga kõige parem teha ridvaga külgsuunas sujuv ja aeglane tõmme kuni meetri ulatuses ning pärast pausi liin pingule kerida.

Mina kasutan ahvenapüügil ameeriklaste Eagle Claw Powerlight ritva. Pikkust on sel kuus ja pool jalga ning test kuueteistkümnendikust veerandi untsini. Maakeeli siis 2,01 meetrit ja 2–8 grammi. Et tegemist on suhteliselt jäiga keskpaindega planguga, saab sellega rahulikult ka kümnegrammist raskust lennutada ja küljelt küljele vehkida. Rulliks on peal lihtne Shimano Catana 2500 suuruses.

Kamarikulgi saab nagu Porkunis kohati ka jigitada, kuid vetikatest puhtamates kohtades on probleemiks astangud, kuhu taha kipub konks või ka jigipea kinni jääma. Peidetud teravikuga nn offset-konks muidugi aitab. Jigipea raskuseks võiks olla 3–4 grammi.

Kamariku suurte ahvenate olemasolu sai kinnitust mullu sügisel, kui teadlased käisid seal esmakordselt katsepüüki tegemas. Selle tulemustest on kirjutanud ka Kalale! Looduses.

Teadlased väitsid aga, et veealune suurtaimestik Kamarikul puudub. Ei puudu see ühti, tean vähemalt viit kohta, kus taimed kasvavad. Ja ühes neist elab kopsakas haug, kes pea iga kord, kui ma Kamarikul käin, jätab mu konksu ja kummiluti võrra vaesemaks. Aga ükskord jääb see konks talle moka otsa kinni ja ma sikutan ta sealt välja.

VARUSTUS. Nn belly boat, lestad ja spinning – sellest piisab paljudel väikejärvedel.

Foto: Erakogu

HEA TEADA. Kamarikul ja Järanikul saab ka kaldalt loopida. Järanikul saab kuiva jalaga järvele tiiru peale, Kamarikul on siiski kalamehekummikuid vaja. Porkunis on kaldalt püüdmise kohti napimalt. Kummaline on aga see, et ametlike kirjade järgi on Järaniku pindalalt Kamarikust üle kahe korra suurem. No tee või tina, aga mulle tundub hoopis Kamariku suurem olevat.

Kui Kamarikul spinningumeest häirivaid tegureid eriti pole – mõni õngemees ja üksikud ujujad tüli ei tee –, siis Järanikul tuleb eriti suve teisel poolel hoida silmad lahti, sest linaskikütte on kohati päris palju ja tonkasid võib kaldalt vette visatud olla omajagu. Ka on Järanikul ajuti üpris palju harrastussportlasi trenni tegemas ja ka ujumiskohana muutub järv üha populaarsemaks. Seda enam, et Väike-Maarja vald on järve ümbruse korrastamisse üksjagu panustanud.

Porkunis tasub aga jälgida, et lanti mõnele allveekütile tagumikku ei viskaks. Linaskikütte on sealgi palju, kuid nende püügipiirkond ja spinningumeeste piirkond erinevalt Järanikust kokku ei lange.

Lääne-Virumaa kõige uhkemad ahvenad ujuvad ringi aga kahe Virumaa piiril olevas Uljaste järves. Mullu juulis jäi seal haugi püüdnud kohaliku kalamehe plekklandi otsa poole meetri pikkune ja pooleteist kilo raske triibu.

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee