Persoon

Rainer Mahl: „Mulle meeldib, kui kala saamiseks on vaja vaeva näha!“ 

Margo Pajuste, 22. juuli 2021 07:00

KAUA TEHTUD… Kaheksatunnise püügi tulemus, 2-kilone koha.

Foto: Erakogu

„Viimastel aastatel on mu püügid muutunud rohkem teadlikumaks ja sportlikumaks,“ ütleb Rainer. „Kui varem oli mulle ehk olulisem saada ühel püügil kätte rohkem kalu ja nii-öelda rohkem action’it, siis nüüd sean püüdma minnes eesmärgiks oma rekord ületada.“

 

Rainer Mahl jahib aina suuremaid kalu, ent vabastab need pea alati pärast tabamist.

Kui Olustverest pärit Rainer paneb oma pildid sotsiaalmeediasse või kalale.ee-sse üles, võib juba ette olla kindel, et on, mida vaadata. Eks ole ju tema nimel meie rekordkala konkursi esimese aasta väärikas II koht 12,6-kilose haugiga. Rainer on ka fanaatiline jõeforellipüüdja ning töötab metoodilise põhjalikkusega läbi peamiselt Kesk-Eesti niresid – tulemuseks ilusad kalad, mis FB jõekameeste grupi iga kord kiivalt kahisema löövad. Rainer tunnistab, et kodus on ka feederdamisvarustus, ent selle püügiviisi harrastamiseks ei jagu lihtsalt aega. Hea, kui vahel linaskit õngitsema jõuab. Kodus seisab seina ääres ka lendõng, mis saab püügiaega vähemalt kevadeti, ühepäeviku ajal.

Meie läheme Raineriga Emajõele koha püüdma. Selle kala püügi peensusi on ta viimastel suvedel endale selgeks teinud ja eelmise hooaja tulemused polnud pahad, kala tuli kenasti. Nullipäevi naljalt ei olnud. Tänavu on Rainer seni käinud jõel vaid ühe korra ja saanud ainult mõned võtud. Paadini ei jõudnud mitte ükski kala, isegi mitte alakaid.

Saame kokku Kavastus hommikul kell neli. Meie graafikute sobitamise tulemusena langeb püük võimalik et aasta kõige kuumemale päevale – ilmaennustus lubab sinnakanti kuni 35 kraadi. Juba varahommikul on väljas T-särgi ilm.

Liigume esmalt allavoolu. Esimese sügava augu peal, umbes 500 meetrit slipist näeme, kuidas meist veelgi varem ärganud paatkond kahvab esimest ilusat koha. Loomulikult tõstab vaatepilt meiegi motivatsiooni. Liigume augule, mis Raineril eelmisel aastal kenasti töötanud, ja hakkame jigitama.

KOHAPÜÜGI KOMBO. 2,7 meetrine Shimano Speedmaster testiga 20-50, Daiwa Caldia 2500 ja klassikaline Emajõe koha lemmik – rohekat tooni silikoonlant.

Foto: Margo Pajuste

RÄÄGIME VARUSTUSEST. Raineri ritv on 20–50-grammise testiga Shimano Speedmaster. Teades, et kasutatavate jigipeade kaal ulatub harva 30 grammini ja jääb enamasti pigem 20 grammi kanti, tekitab selline valik muidugi küsimuse – miks? „Mulle meeldivad jigitamisel jäigad kaikad,“ selgitab Rainer. „Arvan, et sellisega haagid paremini ära. Niipea kui tunned koha lööki vastu lanti, pead kohe haakima ja mulle näib, et vedelama ridvaga ei saa piisavalt järsult haakida.“

Rainer kasutab kohapüügil Daiwa Caldia 2500 rulli ja Daiwa Evo 8 nööri jämedusega 0,12 mm. Kui võrdlen seda oma Ida-Euroopa päritolu nööriga, mis peaks kirjade järgi samuti 0,12 mm olema, pole kahtlustki, et tootja on minu nööri puhul julgelt villast visanud. Minu paela läbimõõt on silma järgi heal juhul 0,14, aga võib-olla ka 1,16 mm. Mis teha, kui ärkad liiga hilja ja kõigi heade nööride koha peal haigutab poeriiulis auk.

Silikoonlante on Raineril kaasas kolm suurt karbitäit ja väheste eranditega on need Relaxi toodang. „Need on näidanud, et töötavad, ja milleks siis midagi muud taga ajada,“ ütleb Rainer.

VÄHE TEISTMOODI LANDID. Vahel pakub Rainer ka kohale tavapärasest u 10 sentimeetrist suuremaid silikoone ja see töötab.

Foto: Margo Pajuste

LÄHEB PÜÜGIKS. Raineri paat on Rootsi päritolu Marine, millele ta on ise peale teinud sileda, pardaga tasa põranda nagu tantsuplatsi. Põranda all on paar mahukat panipaika, kuhu mahub ära kogu varustus, ka ridvad. Jõe põhja loeb Rainer Lowrance’i Hook Reveal 9plotterilt, mis on seadistatud nii, et näitab seistes ja aeglasel käigul ära ka kalad.

Paadi ankurdab Rainer elektrimootoriga augu ülemisse serva ja siit hakkame diagonaalis allavoolu jigitama. Rainer püüab pigem kergemapoolsete jigipeadega – täna alustab 18-grammistega ja vaid mõnes kiire vooluga kohas kasutab 21-grammiseid päid.

Alustame klassikaliste rohekates toonides silikoonlantidega. Pool tundi loobitud, ei juhtu meil mitte midagi. Vahetame silikoone, otsas käivad nii soojad rohekad-kollased kui ka külmemad toonid, ka naturaalne hõbedane viidikas saab püügiaega. „Ma tegelikult väga värviusku ei ole, pigem loeb mäng,“ nendib Rainer. Sellegipoolest proovib ta mitmeid ülimalt sätendavaid, isegi roosaka ja lilla põhitooniga lante. Ei või iial teada, pealegi ütleb Rainer, et sädelust peab landil päikesega kindlasti olema. Ja päike paistab nii, et vähe pole. Vahetame püügikohti ja kui mõne augu serval õnnestub paat kõrgete puude alla varju ankurdada, pole elul väga vigagi. Sellegipoolest ei saa me esimeste tundide jooksul mitte ühtegi võttu, kahtlastest tonksudest (oli see nüüd kala või ei?) rääkimata.

EMAJÕE ELURIKKUS. Selline pilt avanes püügil u kl 9.30. Põdrad ei otsi silda või Kavastu parvemeest. Kui ikka vaja on, minnakse raginal läbi võsa ja pilliroo ning ujutakse teisele kaldale.

Foto: Margo Pajuste

KALAPÜÜK JÄI AASTAIKS SOIKU. Kohapüük on vähemalt ses suhtes hea püük, et saab vabalt lobiseda, suuremat vaikusenõuet siin ei ole. „Et miks ma kalal käin?“ kordab Rainer küsimust. „Ma nüüd ei teagi, kas on see üks omamoodi haigus või hoopis taltsutamatu kirg ja hobi? Arvan, et natuke üht ja natuke teist. Miskipärast ma ometi leian ennast ikka ja jälle kusagil võsa vahel forelli taga ajamas või paadiga vee peal. Eks mingil määral käin ka seetõttu, et saada eemale argipäevast ning nautida seda rahu ja vaikust, mida kalapüük ja looduses olemine pakuvad. Vahel vaatad aknast välja ja tõded, et kohe üldse ei ole võtu ilm, aga ikka on vaja minna. No ja kui siis juhtubki, et kala ei saa, siis on see ju ikkagi üks healoomuline haigus, kuna saad ikkagi värske õhu käes mitu head tundi veedetud.“

Rainer ütleb, et nagu paljud, hakkas ka tema kala püüdma juba poisikesena. Ikka õngega, vähe suuremana sai ka elussöödaga haugi proovitud. Suurem kala võis olla nii kahe-kolmekilone. Et see sai püütud tiigist, oli sel nii tugev mudamaitse juures, et süüa ei kõlvanud. Haug läks kassi roaks, ja viimane sõi seda nädal aega.

Järgnes pikk paus, kus kalapüük jäi täiesti unarusse. Ükskord ülikooli ajal aga kutsus sõber Raineri kaasa jõeforelli püüdma ... ja siis läks lahti. Sajaga. „Paar korda nädalas üritan ikka kalal käia,“ ütleb ta. „Enamasti teengi kiire tripi jõekale, sest kõik Kesk-Eesti parimad jõed on maksimaalselt tunnise autosõidu kaugusel.“

IMEMÄÄRE. Kui seda landile määrida, peaks koha aktiivsemaks muutuma.

Foto: Margo Pajuste

PALAVUS TAPAB. Eelnev lause, just see vaeva nägemise teema, kehtib sajaprotsendiliselt ka meie kohapüügi kohta. Esimesed võtud saame alles kell pool üheksa, mil juba julgelt neli tundi püütud. Päris mitu korda jääb kala mitmeks sekundiks otsa, ent saab siis jälle minema. Keegi lööb regulaarselt lanti, kui see ühest suurest kivist möödub. No kes muu seal ennast peidab kui mitte koha? Vahetame lante, kuni päris paadi juures käib pauk ja mul on kala otsas. Kas tõesti jälitas lanti kuni paadini ja siis otsustas ära võtta? Ei tea. Ent kohe saame teada, kes konksu otsa jäi. Minutike siduri sirinat ja vee peale ilmub... hauginolk. Nojah. Järgmise augu peal saab ka Rainer käe haugiga valgeks. „Täiesti selgelt istub tänavu koha märksa vähem jões kui eelmisel aastal,“ resümeerib ta. „Mullu oleks meil selle aja peale juba kümme kala paadis.“ Boonusena pirtsaka kohavõtu eest pakub emake Loodus meile unustamatu vaatepildi: saja meetri kaugusel paadist ujub kaks põtra majesteetlikus rahus üle jõe.

Keskhommiku paiku, mil kõik tuntud kohad järele katsutud, otsustab Rainer, et aitab, lähme vaatame, mis Kavastust ülalpool toimub. Jääme ankrusse kohas, kus Risto Kosk, Raineri sõber ja kolleeg Kalatoast, on kaks aastat järjest oma koharekordit parandanud. Mullu sai ta siit elu esimese koha kaaluga 1,6 kilo, Rainer ei saanud tol päeval kotti mitte midagi. Tänavu võttis Risto siit 1,7-kilose koha, Raineri osaks jäi jälle null. Ent ka meie saame täna vaid paari lööki tunda, suuremat silikooniisu ei näita seal all mitte keegi. Ju järgmisel aastal tuleb jälle Risto ja võtab siit 1,8-kilose, pakub Rainer muiates.

Palavus tuletab juba meelde ekvaatorile märksa lähemaid maid, kus on kunagi käidud. Täna aitavad meid mütsid, spetsiaalsed pikkade käistega valged pluusid ja päikesekreem. Aeg-ajalt valame endale vett pähe ja eriti häid tulemusi annab püügi käigus jalgadega üle reelingu vees solberdamine. Kui jälle uude kohta jõuame ja jalad vette saavad, tundub vesi algul jääkülm. Tegelikult on Emajõe vee temperatuur täna 26 kraadi ja see näitab lihtsalt, kui ülekuumenenud on me endi organism.

REKORD. Kaal näitab 2,02 kilo.

Foto: Margo Pajuste

JA TULEB ÄRA! Kell hiilib juba poole ühe ligi, kui ühel järjekordsel augul saab Rainer lõpuks kala korralikult otsa. Kohe olen kahvaga paremas pardas valmis ja maksimaalselt minutiga tuleb kala paati. Esmalt lööme nukid kokku – ära tuli! Üle kaheksa tunni visa jõepõhja pommitamist kahe mehega, ja käes ta lõpuks on.

Rainer ei varja kala kaaluma asudes rõõmu, sest juba on selge, et siit tuleb rekordi parandus. Nii ongi – kaal näitab 2,02 kilo. Kahekilost koha pole Rainer seni veel tabanud.

Otsime nüüd kajaloodiga spetsiaalselt kiviseid kohti, sest seni on võtud toimunud just kivide ümbruses. Ju koha kenasti kivi taga passib – nii kulub voolus püsimisel vähem energiat ja ka võimalikku saaki on varjatult parem varitseda. Paar lööki saame veel, siis järgneb paar tundi täielikku vaikust. Tuleme jõelt maha kell 16, olles veetnud vee peal täpselt 12 tundi.

Nädal hiljem saadab Rainer mulle pildi uue rekordiparandusega – see kala kaalub juba 2,45 kilo. 

UUS REKORD. Nädalajagu pärast meie püügipäeva parandab Rainer oma  koharekordi 2,45 kilo peale.

Foto: Erakogu

JÄTKUSUUTLIKKUS MUUTUB AINA TÄHTSAMAKS. „Oma suured kalad lasen ma pea alati tagasi, sest mulle on väga oluline, et kalapüük oleks jätkusuutlik,“ kinnitab Rainer. „Ma ei saa öelda, et teen seda alati, sest mõnikord toon ikka suuri jõeforelle koju ka. Kuid pärast seda lasen neid taas mitme kaupa tagasi.“

Jõeforelli puhul lähtub Rainer jõe iseloomust ja püügisurvest. „Üldiselt ma enam-vähem tean, kui palju võiks neis „minu kohtades“ suurt kala olla ja kui tähtis on nende vabastamine,“ selgitab ta. „Haugiga on hoopis teine asi – neljakilosed ja suuremad kalad saavad alati vabastatud. Üks asi on suure kala vabastamine lootuses ta mõne aja möödudes uuesti kinni püüda, aga veelgi tähtsam on see, et suurtel haugidel on meie vetes väga tähtis roll – nad on nagu sanitarid, kes hoiavad süsteemi tasakaalus. Lisaks on suurtel kaladel suurem absoluutne viljakus ja suuremad marjaterad – nii-öelda toekam „starditoetus“ kooruvale kalale suurema rebu näol. Suurte ja heade geenidega kala marjast koorunud maimud kasvavad kiiremini ning õpivad kiiremini sööki otsima ja jahti pidama. Ehk siis neil on oluliselt suurem potentsiaal samuti suureks kalaks saada, kui vaid inimene ei sekkuks.“

MERIFORELLI REKORD. 3,14 kg ja 65 cm – see on püütud jõest, jõeforelli püügi käigus. „Kui see kala otsa tuli ja mürgeldama hakkas, siis juba julgesin loota, et äkki ongi see ihaldatud kolmene,“ ütleb Rainer.

Foto: Erakogu

Soomlaste ja rootslaste puhul on ju täiesti tavaline, et suur haug lastakse tagasi ning teistega jagatakse vaid fotot suurest kalast ja õnnelikust kalamehest, räägib Rainer. Ja seda mitte sellepärast, et haug oleks neile meie mõistes „prügikala“, vaid sellepärast, et suur haug pakub unustamatut püüginaudingut. „Mul on hea meel, et üha rohkem näeb Facebooki kalastusgruppides fotosid vabastatud suurtest kaladest – mulle tundub, et liigume vaikselt õigel kursil,“ rõõmustab Rainer. „Tõsi, põhjamaade tasemeni on meil siin Eestis veel palju minna. Tuleb lihtsalt näidata eeskuju suurte kalade vabastamisel ja küllap siis järgivad seda ka teised. Kindel on see, et pilt suure kalaga on tuhat korda väärtuslikum mälestus kui mistahes kalaroog.“

Vaata Raineri kalapilte

·         Instagram: mahlfishing

·         Facebook: Mahlfishing

Videod leiad YouTube’is kanalilt Mahlfishing.

REKORDHAUG. Kala kaalus 12,6 kilo. Nüüd kindlasti rohkem, sest ujub edasi ja teeb ehk järgmise püüdja meele rõõmsaks.

Foto: Erakogu

Kollid himustavad suuri silikoonlante

Viimastel aastatel on Rainer sügisepoole pühendunud suurte haugide püügile. See käib suurte silikoonlantidega, alates 20 cm, ja multirulliga varustatud ridvaga. „Kui multirulliga püügi käppa saad, siis armud ära,“ ütleb ta. „Plaanis on ka koha ja muid kalu hakata spetsiaalsete multikatega püüdma.“

Suuri hauge jahib Rainer sügisel siinsamas Emajõel ja ka väiksematel järvedel. Kollid tulevad ennast talveks täis sööma ja istuvad pigem madalas. Suurte kummilantidega püügiks meisterdab Rainer spetsiaalseid stinger rig rakendusi, mida võib leida Mahlfishingu kaubamärgi all müügil mitmetes kalastuspoodides ja e-poodides.

JÕEFORELLI REKORD. 2,26 kg ja 57 cm.

Foto: Erakogu

Kalatuba – mis asi see on?

Eelmisel aastal sai Rainer kokku rühma fanaatilistest kalameestest mõttekaaslastega, kellega koos moodustati MTÜ Kalatuba.

Lühidalt kokku võttes ongi selle eesmärgiks korraldada võistlusi ja teha videoid, soovitatavalt huvitavaid ja harivaid.

Sel kevadel korraldas Kalatuba juba teist korda Predator Open kalapüügivõistlust (toimub kaks korda aastas – kevadel ja sügisel), mille reeglid sarnanevad Põhjamaade vastavate võistluste omadele. Mäng käib aususe peale ja kuhugi kohale tulema ei pea. Võistkonnad püüavad endale meelepärasel veekogul ning saadavad oma tulemused piltide ja/või videotena kohtunikele.

Tänavuse aasta teine Predator Openi võistlus peetakse 17.-19. septembrini.

 

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee