Matk

Põhja-Itaalia: matka, puhka, püüa forelli 

Sander Silm, 23. juuli 2021 16:00

Valle d'Aosta rahvuspark.

Foto: Erakogu

Itaallastele telkimine eriti ei meeldi ning üldjuhul telgivad Itaalias välisturistid, ütleb aastaid Itaalias elanud ja matkanud Maire Miroljubov. Sama asi on ka järvedes ujumisega – itaallased eelistavad ujuda pigem meres. Nii võib Põhja-Itaalia järvedes lustimas näha peaasjalikult sakslasi ja hollandlasi, keda kohtab sealkandis väga palju.

 

Põhja-Itaalia pakub suurepäraseid rännuvõimalusi nii lastega matkajale, tõsisemale matkahuvilisele kui ka looduse ilu nautijale.

Meie elu ümbritsevad müüdid. Üks neist ütleb, et Eestis on üks Euroopa ainulaadsemaid matkaradade taristuid, millele mujal pole võrdväärset vastu panna. Eriti näiteks Lääne-Euroopas, mis on tuntud tööstuse poolest ja kus ei olevat enam metsigi. Tegelikult pole asjad aga kaugeltki nii.

Põlvamaalt pärit Maire Miroljubov elab juba aastaid Põhja-Itaalias, täpsemalt sealses riisikasvatuse pealinnas Vercellis. Põhja-Itaaliat peetakse Itaalia sepikojaks, kuhu on koondunud suur osa riigi tööstusest ning erand pole ka Po jõe orus asuv Milano ja Torino vahele jääv Vercelli. Aga nii kummaline kui see ka ei tundu, on Põhja-Itaalias ka suurepärased matkamisvõimalused ning loodust saavad nautida nii piknikulised kui ka tõsised mägimatkajad.

Maire kahe lapsega pere jääb nende kahe grupi vahele. Väikeste lastega pole tõsiseid mägimatku veel ette võetud, kuid samas ei piirdu pere ka pelgalt piknikute pidamisega. Üsna sageli mööduvad nende nädalalõpud just matkates.

PIKNIKUPLATS TULEB BRONEERIDA. Maire sõnul jäävad esimesed matkamisvõimalused Vercellist juba pooletunnise autosõidu kaugusele. Kuna aga nende pere üks lemmikpaiku on Šveitsi ja Prantsusmaaga piirnev Valle d’Aosta rahvuspark, siis sinna tuleb sõita juba poolteist-kaks tundi.

„Valle d’Aosta ehk siis Aosta org pakub matkamiseks erinevaid võimalusi. Seal on eri raskuskategooria matkarajad, eraldi marsruudid väikeste lastega peredele ning piknikualad, kus pikniku pidamine on küll tasuline, kuid summa täiesti sümboolne. Seega on võimalusi ääretult palju,“ räägib Maire.

Pikniku pidamiseks ja grillimiseks tuleb koht eelnevalt broneerida. Ent kuna selliseid paiku on väga palju, pole tšillimiseks mõeldud kohta raske leida ka pühapäeviti, mil itaallastele meeldib loodust nautida. Enesestmõistetavalt tohib seal tuld teha ainult kindlates kohtades ning suvalises kohas lõkke tegemine ja telkimine on keelatud.

REUIL-CERVINIA. Mägiküla ja suusakuurort Valle d’Aostas. Taamal kõrgub majesteetlik Matterhorn (4478 meetrit).

Foto: Shutterstock

Kuigi looduses puhkamine on itaallaste seas olnud alati levinud, siis on viirus seda veelgi populariseerinud. Maire pere on käinud varem ka matkaradadel, kus tavaliselt väga palju inimesi ei kohta. Nüüd, koroonaajal on paljud itaallased samuti need rajad avastanud.

Matkamist hõlbustavad ka erinevad mobiilirakendused, kust saab kõikvõimalikku olulist infot, alates ilmateatest, mis on mägedes liikumisel suisa elutähtis, kuni erinevate kaardirakendusteni. Maire sõnul läheb viimaseid matkates kogu aeg vaja, sest ikka juhtub, et esimest korda mõnd uut matkarada külastades ei pruugi see olla korralikult viidastatud, kuid mobiilis olev kaardirakendus aitab alati.

Kuigi looduses puhkamine on itaallaste seas alati popp olnud, siis viirus on seda veelgi populariseerinud.Maire Miroljubov

 ERAMAAD PIIRAVAD MATKAMIST. Üks suur miinus, mis Mairet kui matkajat Itaalias häirib, on suletud eravalduste rohkus. Kui mägedes ja metsades pole see probleem, siis mererannad ja järvekaldad on suures osas eraomanike käes, mis teeb seal matkamise keeruliseks.

Nii toob ta näite väikesest armsast Lago Sirio-nimelisest järvest Ivrea lähedal, mida ümbritseval matkarajal meeldib nende perele üsna sageli jalutada. Paraku lõikab selle raja pooleks järve kaldale ehitatud spaahotell, mistõttu tuleb tõusta korraks kiirteele, mööduda spaast ja seejärel jätkata matkamist järvekaldal.

Üldiselt kipuvad Itaalias olema eravalduses eelkõige kallasrajad. Nii näiteks kuulub Liguurias valdav osa mererannast hotellidele ja on mõeldud seega eranditult hotellide külastajatele. Seetõttu pole seal kahjuks mõeldav võtta ette pikemaid jalutuskäike mere ääres, sest nagu öeldud, on see tavakülastajatele suletud.

Maire kurvastab, kui loeb Eesti ajakirjandusest epideemiana levivast eramaade sulgemisest. „Ma tõin seni oma Itaalia sõpradele heaks näiteks Eestit, kus saab ikkagi üsna normaalselt looduses liikuda,“ ütleb ta.

Kui eramaade rohkus muidu looduse nautijaid ei piira, tuleb siiski arvestada mitmete piirangutega. Itaalias ei või lihtsalt suvalises kohas telkida. Selleks on ettenähtud telklad, kuhu saab mõõduka tasu eest telgi püsti panna ning kus on olemas kõik eluks vajalik, alates tualettidest ja lõpetades elektriga. Üldjuhul on telklad ja autokaravanide peatuskohad koos, nii et laagri ühel poolel on karavanid ja teisel telkimisala.

Itaalias ei või lihtsalt suvalises kohas telkida.Maire Miroljubov

TARISTU NAGU RMK. Mairele tundub aga huvitav see, et itaallastele telkimine eriti ei meeldi ning üldjuhul telgivad Itaalias välisturistid. Sama asi on ka järves ujumisega – itaallased eelistavad ujuda pigem meres. Nii võib Põhja-Itaalia järvedes lustimas näha peaasjalikult sakslasi ja hollandlasi, keda kohtab sealkandis väga palju.

Nii on mägedes mägimajakesed ehk rifugio’d. Neis saab tasu eest nii süüa kui ka magada ning neid haldavad omanikud või majad rendile võtnud rentnikud. Bivacco on aga lihtsalt väike majake, milles lavatsid magamiseks. Need on tasuta, kuid sinna peab oma magamiskoti ja toidu kaasa võtma. Ka seal kehtib sama põhimõte mis Eestis – tasuta maja puhul pole kunagi garantiid, et see pole juba hõivatud. Peab arvestama ka sellega, et majad on küllalt askeetlikud.

MÄGIJÄRV. Goveri järv Valle d'Aostas.

Foto: Shutterstock

IGAÜHELE LEIDUB MIDAGI. Maire sõnul leiab igaüks Põhja-Itaalia väga erinevate looduses puhkamise ja matkamise võimaluste seast kindlasti endale meelepärase.

„Loodus on Põhja-Itaalias vaheldusrikas ja seega on ka palju erinevaid kohti, kuhu minna,“ räägib ta. „Minu meelest on see müüt, mida ma Eestis kuulen, et Eesti on oma looduse poolest unikaalne ja et Lääne-Euroopas on kõik metsad maha raiutud. Kaugel sellest – Itaalias võid vabalt looduses olla täiesti omaette ja seda mitte kaugel sellistest keskustest nagu Milano või Torino.“

Maire toob näiteks Oltrepo Pavese piirkonna (Riserva Naturale Monte Alpe), kus nad alles hiljuti sõpradega seiklemas käisid. Metsarohkes piirkonnas on armsad mäekesed, mida itaallased kutsuvad hellitavalt colline ja mis on seega ideaalne võimalus matkata koos väikeste lastega.

„Kogu päeva jooksul kohtasime ainult kolme inimest. Aga keda seal tõesti palju oli, need olid puugid!“ naerab Maire.

„Itaalias võid vabalt looduses olla täiesti omaette ja üldse mitte kaugel sellistest keskustest nagu Milano või Torino.“Maire Miroljubov

Vaata lisaks

Valle d’Aosta - hingemattev ilu

 Valle d’Aosta (prantsuse Vallée d’Aoste) on eristaatusega maakond Itaalia loodeosas, mis piirneb põhjas Šveitsi ja läänes Prantsusmaaga.

Maire soovitab Valle d’Aostas külastada järgmisi kohti:

Mägimatk 2373 meetri kõrguse Lago Gabiet tippu. Matka alguspunkt on Gressoney-la-Trinites, kuhu pääseb köisraudteega ja matka pikkus on umbes kaks ja pool tundi. Sobib suurepäraselt lastele.

Cogne-Lillaz: saab ka forelli püüda, telkida, matkata.

Cogne: talvel on seal superhead murdmaasuusarajad.

Pian Coumarial (1440 m): matkarajad, talvel murdmaasuusatamine ja matkamine räätsadega, pikniku- ja grillimisala.

Vaata lisaks https://www.lovevda.it/it.

Valle d'Aosta org pakub väga palju erinevaid puhkamisvõimalusi ja seda loomulikult aasta ringi. Oru piirkonda jääb aga veel osa 70 000 hektari suurusest Gran Paradiso rahvuspargist, mis asetseb oru ja 4061 meetri kõrguse Gran Paradiso mäe vahel.

Valle d’Aostas on pargil kolm külastuskeskust Cogne, Valsavarenche ja Rhêmes-Notre-Dame külades ning Cognes asub Paradisia Alpine botaanikaaed, mida tasub külastada juulis, kuna just siis on kollektsiooni enam kui 1000 taimeliiki täies õiteilus.

Vaata lisaks http://www.pngp.it.

Valle d'Aosta orus on ka teine rahvuspark – 1989. aastal rajatud Mont Avici rahvuspark, mis pakub oma karmi mägise keskkonnaga hingematvaid ja suurejoonelisi vaateid.

Vaata lisaks https://www.montavic.it.

 Väike vihje veel: Itaalias peaks alati sularaha taskus olema. Paljudes kohtades ei saa kaardiga üldse maksta ja mõnes kohas küsitakse kaardiga maksmisel alla 10 euro suuruste ostude puhul teenustasu.

LASTEGA RAJALE. Valle d’Aostas on palju erinevaid matkamisvõimalusi ja paljud rajad on jõukohased ka lastele.

 

Foto: Erakogu

 Rakendused kõikvõimalike matkaradade avastamiseks

 https://it.wikiloc.com/ 

 https://www.outdooractive.com

 https://www.alltrails.com/

 https://www.komoot.it/

 https://www.montmars.it

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee