Kalapüük

Trollingträff 2021 ehk Alexela Salmon Trolling Team Estonia seiklusjutte (Ahvena)maalt ja merelt (2)

Agur Fuchs, Erik Normak, Ivo Tüksammel, Meelis Mõttus, Neeme Tammis, Olev Pärna ja Reigo Ahven , 26. juuli 2021 16:00
Foto: Reigo Ahven

Tuima järjekindlusega tegi too kala meile õnge otsas käristades ja rahmides selgeks, et oleme lambad ega saa olukorra tõsidusest aru.

Meil on lõhe otsas!!!

Selleks, et saaksime rääkida oma seiklustest Ahvenamaal toimunud lõhetrollimisvõistlusel Trollingträff 2021, peame minema ajas veidi tagasi.

Juba aastaid oleme paljude meriforellientusiastidega arutanud, et kahlates merest naljalt lõhet ei saa, ometi on kudeajal jõed nendega kenasti asustatud. Lõhe rändab siia enamjaolt kaugelt, aga katsu sa olla nii osav, et tead, kuskohas võiks teda just sel hetkel kõige rohkem olla. Alates Ruhnust kuni Narvani. Ilmselgelt meie praegused rajad lihtsalt ei lõiku, kui nemad toimetavad omi asju ja meie kahlame suhteliselt madalas.

Teiselt poolt on Rebaseonu, üks müstiline Hambatohter ja mitmed kümned teised mütoloogilised, aastaid lõhetrollimisega rinda pistnud kangelased justkui ilmekalt tõestanud, et Eesti ranniku ümbruses trollides lõhet püüda on ajaline ja moraalne enesetapp. Ainult mõned üksikud mehed on olnud nii kangekaelsed nagu Hiiumaal elav Tuulekala korraldaja maestro Kreis, kes lõpuks pärast nelja aastat nullitamist nipid käppa sai. Tema ongi tegelikult üks väheseid Eesti lõhetrollimise spetsialiste, kes ka kala saab. Aga selle fakti avastasime alles 2021 suvel. Mõned aastad kõik katsetavad, aga siis tuleb nentida tõika, et Eestis ei ole see püügiviis tulemuslik.

Mõnel päeval saavad trollijad mitu kala, nädala peale kümneid, suurimad napilt alla 20-kilosed.

KAS EESTIS SAAB MEREST LÕHET? Olime aastaid kuulnud pigem seina põrkest ja nurga tagant, et soomlased ja leedukad ei ole seda tõsiasja ilmselt kuulnud või on lihtsalt loomult nii rumalad, mõistmaks, et siin kala ei ole ning püüavad ikka. Ja äärmiselt edukalt. Mõnel päeval saavad mitu kala, nädala peale kümneid, suurimad napilt alla 20-kilosed. Soomlased-leedukad lähevad oma rumaluses ja naiivsuses kümmeldes, trümm tihkelt värsket lõhet triiki täis, tagasi sinna, kust tulid.Meie moodustasime algul viiest kartmatust lõhejäägrist – Meelis Mõttus, Agur Fuchs, Neeme Tammis, Erik Normak ja Ahven – koosneva meeskonna, kel kõigil oli silme ees vaid üks siht. Tõestada kõigepealt endale ja seeläbi ka teistele, et lõhe trollimine Maarjamaa rannikuvees on mitte ainult võimalik, vaid ka põhjendatud ning kätkeb endas ülipalju kõike seda, mida me ju kalal käies saada soovime. See on looduse lugemine, ettevalmistus, närvikõdi, sajad tunnid vee peal, pingutus ja eneseületus ning vahel harva ka preemia kala haakimise või, jumal hoia, paati saamise näol.

Esimene tiimi koosolek toimus 2019. aasta kevadel, teadmata, mis meid ees ootab. Kui eelmise aasta märtsis kõigi elu justkui kisselli sisse sattus, oli meil juba olemas plaan B, mida oma süllekukkunud vaba ajaga peale hakata. Asusime tegema tõsisemaid ettevalmistusi selle meie merede toiduahela tipuründaja tabamiseks.

2021 suutsime oma tiimi kahmata ka selgelt Eesti Vabariigi kõige osavamad ja resultatiivsemad lõhekütid Ivo Tüksammeli ja Olev Pärna. See markeerib meie vaatenurgast ASTTE täiskomplektseks kujunemist ning piisavat kompetentsi igas lõhetrollimist puudutavas aspektis, et maailm ära vallutada.

KAHVATUD AHVEN. Lõpuks ometi saime endale korraliku suurusega kahva.

Foto: Reigo Ahven

KUIDAS PÜÜK KÄIB? Paljudele on lõhe trollimine üsna kauge teema, sestap seletan lühidalt kogu protsessi lahti. Lõhe trollimine käib laias laastus kahte moodi. Esiteks raksiga, mis tähendab landi asemel päris räime kasutamist, mis on võimalik spetsiaalse rakenduse abil, kus räimele sisestatakse kahe kolmeharulise konksuga lips ning tema pea fikseeritakse murtud hambatikuga justkui kiivri sisse. Püük käib külmaga püütud, käsitsi valitud ja kuni püügipäevani sügavkülmutatud räimede missivalimiste finalistidega, eksju. Soomlased kasutavad räime kõrval tihti ka viidikat. Veel kasutatakse tinti, rääbist ja kilu, söödakala pikkus peaks jääma 10–15 cm vahele. Teiseks landiga, mis on suurem, laiem ja kergem (Ismo, Tiura, Rhino mõned mudelid ja veel mõned Soome käsitöölandid) kui tavaline spinningupüügiks mõeldud lõhelant, näiteks Norra jõgedes või Narva jões püüdmiseks (á la Solvkroken Salamander 40 g jne). Samuti kasutatakse voblereid, aga meil ei ole need veel tulemust andnud.

Põhiliiniks kasutame 0,45 mm jämedust tamiili, lips on fluorokarbonist ja umbes 1,5 meetrit pikk. Lõksud, mida kasutatakse, on kõige suuremad, mida on võimalik näiteks Vobla Fishingust või Salmost leida. Seal ei maksa tagasi hoida.

Ridvad on spetsiaalsed trollimisridvad, optimaalne pikkus on meie arvates 2,4–2,7 meetrit. Rullid on eranditult multirullid, meie kasutame Shimano Tekotat. Liini kerime peale 300–400 meetrit ning meie Ahvenamaa näitel kulub see 10+ kala puhul kenasti marjaks ära, et saaks pärast 110 meetri väljalaskmist vajadusel veel 100 meetrit järele anda.

FLASHER JA LANT. Flasher kinnitatakse liinile enne lanti ja see peab lõhele jätma mulje konkurendist, kes väikest kala ehk lanti taga ajab. Lant aga on meie resultatiivseim, mis paraku läks koos lõhega.

Foto: Reigo Ahven

Püük algab räimeparve tuvastamisest. Selleks on mitmeid võimalusi – teha visuaalselt selgeks, kus on kajakatel pidu, suhelda räimetraalijatega või kõige levinum, lihtsalt ala kajaloodiga veidi vaiksema kiirusega skaneerida. Oluline on tuvastada konstantne „pilv“ ning leida võimalus läheneda sellele umbes 1,5–2 km kauguselt kiirusega 2,8–4,5 km/h, kui püük käib raksiga, ning 4–6,5 km/h, kui püütakse landiga. Üllataval kombel saime kala Ahvenamaal võtma, kui hakkasime püüdma 5 km/h või väledama tempoga.

Lõhepüügil on otsustava tähtsusega komponent vee sügavus. Kõik Läänemere lõhetrollijad kinnitavad justkui ühest suust, et kõige tulemuslikum on püük 50–100 meetri sügavuses vees. Muidugi on juhtumeid, ja mitte vähe, kui kala tuleb oluliselt madalamast või sügavamast, aga statistiline keskmine on tugevalt kaldu selle sügavuse poole.

LANDID VIIAKSE SÜGAVALE JA KAUGELE. Selleks, et liinid paadist kaugemale viia, on võimalik kasutada kaht tüüpi plaanereid – ükshaaval liini ette asetatud kelgud või generaalkelgud suurte pesunöörijämeduste pealiinidega, mille külge kinnitatakse mööda neid jooksvad pesupulgalaadsed liinihoidjad, mis kala rabamisel lahti tulevad.

Landi vajaliku sügavuseni viimiseks kasutame 7–15 meetrit enne lanti raskusi, mis varieeruvad 10 kuni 200 grammini (vajadusel isegi rohkem). Kogu see reha, mis on paadi taga laiali, on sätitud loogikaga, et äärmised rakendused saavad kergemad raskused ning on kaugemale välja lastud. Seda kõike selleks, et lainetaval merel 8 km kaugusel rannikust ei juhtuks kõige tüütum – et rakendused lähevad omavahel lootusetult sassi, kui pärast 26 tundi järjestikust loksumist tulebki kala otsa. Sellise loogikaga veab kala oma liini kõige kaugemale paadi taha ning siis on parasjagu aega teised liinid osaliselt või täielikult kokku kerida, et kala paati toomine saaks olla maksimaalselt efektiivne ja kõrvalliinid ei saboteeriks püha üritust.

Samuti on lõhetrollijate baasvarustuses downrigger’id ehk trossi otsas 3–10-kiloste pommidega meresügavusse sukelduvad lahendused, mille külge saab kinnitada samasugused liinihoidjad, et rakendused 20 või enama meetri sügavusele viia. Oleme üritanud püüda ka 70 meetri sügavuselt, aga kuna lõhelised ründavad ja jahivad piisava vee olemasolul tavaliselt alt üles, siis ei ole vaja lantidega vastu merepõhja kolistada.

LAHINGPLAAN. Kohalik kalamees Jimmy jagab meiega lahkelt oma teadmisi.

Foto: Reigo Ahven

NÜÜD LÄHEME TROLLINGTRÄFF 2021-LE. Meil oli plaan minna Ahvenamaale juba 2020, kuid koroonast johtuvalt jäeti võistlus paar nädalat enne toimumisaega ootamatult ära. Meie tähistasime võistlust ikkagi treeninglaagriga, kus sooritasime oma isikliku rekordi – 33 tundi jutti merel. Räimed leidsime küll üles, aga lõhed paraku näole ei andnud. Üldse võib „barankaga“ võtta kokku terve meie 2020 hooaja. Mitte ühtegi sidurikärri me ei kuulnud ja kala ei näinud, parimaks tulemuseks võib nimetada ühe landi külge jäänud tuulekala nokka.

Meri oli veidi karvane ja kohati anti isegi 10 m/s tuult, aga kartmatu kapten Tammis viis meid veidi alla 6 tunniga tervelt ja õnnelikult kohale ning sulnis Käringsundi sadam võttis meid avasüli vastu. Kohe tankides kohtusime kohalike kalameestega, kes ei arvanud oma värskelt püütud 8-kilosest kalast eriti midagi ja pidasid seda pigem tagasihoidlikuks saagiks. Meile oli muidugi trollides saadud lõhe nagu ükssarvik, kellega korraldasime fotosessiooni, mis teeb ilmselt keskmisele Kroonika kaanele pika puuga ära. Ega me senimaani lõpuni ei uskunud, et ka sellises lõheparadiisis võiksid meie pingutused lõppeda enda püütud lõhega, sestap tegime igaks petteks kohe kalalõhna juurde.

PEAKORRALDAJA. Trollingträffi organiseerija Ia Colérus jagab tiimidele numbreid.

Foto: Reigo Ahven

Esimese õhtu trenn läks kenasti – meie tiim töötas nagu õlitatud masin, õiged kohad leidsime üles vaevata, meie väljalasketiim sooritas laitmatu etteaste alla 15 minutiga ja püük iseenesest läks vingelt. Aga keda peole ei laekunud, oli lõhe.

JA SIIS TEGI SIDUR „KÄRR“! Loomulikult ei andnud selline tulemus meile rahu ja olime järgmisel päeval kohe hommikust peale platsis. Igaks juhuks hoiatan ette, et lõhe trollimisega alustajad ei peaks ära põlgama ka 12-tunniseid või pikemaid päevi, sest meri on suur ja lai ning kala pigem tark nagu Tartu Ülikooli dotsent. Seega võib võtuni teinekord viia väga pikk ja käänuline tee. Nii ei viinud ka esimese täispika trenni ja viimase võistluse-eelse päeva ponnistus meid tegelikult tõele lähemale. Küll aga saime äärmiselt vahvalt sõpradeks nii Soome, Rootsi kui ka Ahvenamaa meistritega, kes ei olnud üldse kitsid jagama ülispetsiifilist infot lantide, kiiruse, sügavuste, raskuste ja kõige muu kohta ning kui me pärast seda tutvumisõhtusööki otsustasime siiski teha veel viimase trenni, kõlas kärr...

Omavahel öeldes ei saanud kõrvad ega mõistus päriselt aru, mis toimub. Me olime ennast harjutanud sellega, et tavapäraselt laseme õnged vette ja sessiooni lõppedes kerime need välja. Aga seda, et nende kahe punkti vahel toimuks midagi muud – sellega me harjunud ei olnud. Ja nüüd oli lant äkki jäänud millegi taha olukorras, kus meie teada on all 80 meetrit vaba vett. Pigem käisid peast läbi variandid puunott, salavõrgud, hüljes, tuuker, venelaste allveelaev – kõik enne kui lõhe. Aga tuima järjekindlusega tegi too kala meile õnge otsas käristades ja rahmides selgeks, et me oleme lambad ega saa olukorra tõsidusest aru.

Meil on kala otsas!!!

Pärast pooleminutilist eufooriat korrastasime oma read ja kõik funktsioonid said täidetud. Jagati ära isegi live-kaameramehe positsioon ja kala väsitamise 40-minutiline protsess sai alata.

Muidugi oli meil äärmiselt keeruline end rahulikuks sundida, ent olime sadu kordi videoülesvõtteid vaadates näinud, kuidas paanika mõjub sellises olukorras tarvilikule hoopis vastupidiselt. Seega langes meie peale lahingurahu ning pärast paari pikka sööstu juba päris paadi kõrvalt maandus meie kõige esimene, 7,5-kilone lõhe esialgu kahvas ja hiljem tekil.

Pean tunnistama, et polegi oma silmaga näinud ega kõrvaga kuulnud nii puhast ja siirast rõõmu täiskasvanud meeste seest kärgatamas. Me olime selle tulemuse nimel pingutanud pea kaks aastat ning koodi lahti murdmise fakt oli magusaim kõigest. Kes teab, see teab.

MEELIS, AGUR JA LÕHE. Kalal kaalu 5,5 kilo ja püütud on see treeningul pärast esimest võistluspäeva.

Foto: Reigo Ahven

VÕISTLUS KULGES NAGU IKKA. Ülejäänu läks nii, nagu need asjad ikka lähevad – võistluste ajal me mitte ühtegi kala ei saanud. Esimesel ametlikul päeval, 10 minutit pärast starti ja 2 minutit pärast rakenduste vette laskmise alustamist tuli meile otsa suurim kala, mida olime näinud – ning talle lisaks veel üks. Loomulikult keeras see Moby Dick meil kõik õnged sassi ja tõmbas oma isikliku rakenduse katki nagu kõrsiku. Teine kala jäi imekombel oma lipsuga hoopis kolmanda õnge külge kinni ning Agur väsitas teda kätega liini kerides nagu jaanipäeva köieveol. Just siis, kui tundus, et peaksime hakkama kahva otsima, tegi kala üsna õrna graatsilise pöörde ja lahkus nii meie kõige resultatiivsema landi kui ka flasher’iga. Viimane on suur ja helkiv plastist latakas, mis pannakse mõne rakenduse külge 1,5 m enne lanti, andmaks lõhedele märku, et teised lõhed on pühal õhtusöömaajal kohal. Ja sealt edasi kulges kõik samas vaimus ehk nagu öeldud, võistluste raames me ühtegi kala ei saanud.

Aga selgelt kõige magusama lõhetrollimise kogemusena jääb meelde esimese võistluspäeva hilisõhtune trenn. Just siis, kui olime hakanud harjuma, et me vist ei olegi päris nullimeesteks loodud, toimus kärr ja rahulikult rolle jagades sai sel korral kala väljavõtmise au endale meie tiimi süda ja mootor Meelis Mõttus. Temale omase detailsusega, mis alati on laetud peene huumoriga, tegi mees meisterliku soorituse ning 5,5-kilone lõhepurakas sai kenasti meie uhiuude Igloo külmakasti pikutama pandud. Liblikad kõhus ja ilmselge rahuloluga tasapisi veres adrenaliini lahjendades juhtus midagi unenäolikku – veel üks kärr. Millegipärast otsustati anda ritv Ahvenale ja esimest korda sain ma tunda, mida looduslik parimas toonuses merelõhe õnge otsas päriselt tähendab.

VEEL EESTLASI. Koos teise Eesti meeskonna Feliciaga.

Foto: Reigo Ahven

ME SUUDAME! Ligi meeter vihast hõbedat tegi minuga, mida tahtis. 50-meetrine sööst mere poole ei olnud mingi probleem, samuti sügavuskihtide vahetus ja kõikvõimalikud vonksutamised, sest kardetavasti ei olnud sel konkreetsel lõhel esimene kord kohtuda oma peamise loodusliku vaenlase – inimloomaga.

Aga seekord oli Ahti minu poolel ning lõhe kaunile koreograafiale ja isegi küünaldele vaatamata ei olnud tal Owneri tuliuute konksude käest pääsu – soovitan iga kord kontrollida konksude teravust ning esimese kahtluse korral kasutada värskeid eelpool mainitud parimaid konkse. 7,4 kilo kaaluv ja 90 cm pikk kala oli kenasti kahvas, kaalu otsas ning külmakastis. Miks see nii oluline on? Sest seda pilti me tegelikult kunagi näha ei lootnud. Olgu, üks kala võib-olla. Läbi häda. Võib-olla terve hooaja peale.

Aga et ühel päeval mitu, see meile pähe ei mahtunud.

Ent samas tähendas see, et me oleme midagi läbi närinud ja selgeks saanud ning suudame taasluua olukorra, mis viib sihile. Me ei olnud enam ainult tiimi nime järgi, vaid ka päriselt lõhetrollijad. Aitäh, Alexela ja Marti Hääl, meisse uskumast ning meie purjedesse tuult ja meie püssidesse püssirohtu võimaldamast. Meie jälle omalt poolt lubame sõita veel lugematutel õhtutel paadiga päikeseloojangusse, paadipäras väljas reha, millega seda uskumatult võimast, tarka ja haruldast mereiludust tabada.

MEIE ESIMENE KALA. 7,5 kilone lõhe teiselt treeningult.

Foto: Reigo Ahven

KOKKUVÕTTEKS TROLLINGTRÄFFIST. Nii sõbralikku ja mõnusat võistlust ei ole meie tiim veel kunagi kogenud – mitte keegi ei hoidnud end tagasi üksteist tervitamast ja tunnustamast. Kui küsisid nõu või nippe, siis võeti pool tundi ja seletati asja mistahes võtetega, et kõik oleks üheselt mõistetav. Võistlushommik algas kell 6.00 ühise hommikusöögiga, 6.30 oli madalstart, 19.30 viimane minut kalade kaalumisele toomiseks ning õhtul ühissöömine, muljetamine, päeva kokkuvõte ja iga päeva parimate tunnustamine. Selline neljapäevane ja reedene rütm sai mõnusa väikese lisavungi laupäeval, mil hommikusöök oli kell 4.00, start 4.30 ja kaalumisele tagasi pidi jõudma kell 15. Lisaks oli igal sammul tunda, et me kõik oleme ühes pika vinnaga hobis asja pärast. Üksteise motiveerimiseks anti raadio teel märku kala võttudest, kala saamisest ja ka äraminekutest, et teised teaksid kiita või lohutada ning et oleks võimalik kala saamise tõenäosuse suurendamiseks oma püügikohta vahetada.

Eriti hea tunde tekitas see, kui keegi oma viimast püügipäeva lõpetades teistele head jätku soovis ja järgmine kord trehvata lootis. Kõik mahtusime merre ära, kõik need 60+ võistlejat ja teist sama palju võistlusväliseid püüdjaid.

Meil oli suur rõõm kohata ka teist Eestist tulnud paatkonda Felicia, kellega hetkega vennastusime. Nendega koos olime vastutavad selle eest, et 2021. aastal lehvis Trollingträffi lippude seas ka see kõikse armsam – sinimustvalge!

Selle loo kirjutamise päeva hommikul tõmbas meie tiim Hiiumaa rannikult välja esimese Eesti vetest saadud lõhelise. Oh seda rõõmu!

Kohtumiseni merel, kallid kaimud!

AHVEN JA LÕHE. 7,4 kilone lõhe esimese võistluspäeva õhtuselt treeningult.

Foto: Reigo Ahven

Vedel – trollimise eestikeelne vaste

Vedel on spinning, mille lanti või rakist veetakse paadi järel.

Vedeliga püügil, mis ongi sisuliselt landi paadi järel vedamine ehk trollimine, võib üks isik harrastuspüügiõiguse alusel kasutada korraga rohkem kui kolme püügivahendit. Merel võib Eestis püüda korraga rohkem kui kolme vedeliga kõikjal, välja arvatud Pärnu lahel.

 Vaata lähemalt

Lähemalt näeb meie tegemisi ja ka Ahvenamaa retke Facebooki lehel Alexela Salmon Trolling Team Estonia. Sealt leiate ka kõigi mainitud kalade HD live-videod.

ESIMESE PÄEVA SAAK. Kokku püüti kolme võistluspäeva jooksul 60 tiimi poolt u 1,2 tonni lõhet.

Foto: Reigo Ahven

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee