FOTO | Aasta vaikseim aeg on käes

Kuigi poegadega linnupesi võib silmata ka augustis ja harva isegi veel septembris, saab suurem linnupoegade kantseldamine juuliga läbi.

Sattusin nelja aasta eest ühel talvekuul rääkima tunnustatud loodusoperaatoriga. Arutasime pikalt looduskalendri ja lõpuks linnuliikide eripärade üle, kuni vestluspartner jõudis juulini. Juuli on mulle alati olnud see aeg, mil ööd venivad pahaaimamatult pikemaks ja päikesekera kukub õhtuti metsa taha üha varem, kuid juuli pidavat olema ka aasta üks vaiksemaid aegu. Enne seda vestlust polnud ma kordagi nii mõelnud, kuid viimastel aastatel olen juulit just selle mõttega tervitanud.

Enamik linnuvanemaid tegeleb praegu poegade kasvatamisega ning vaid vähestel on aega laulujupid kuuldavale tuua. Ööbik lõpetas tänavu laksutamise juba mitmeid nädalaid tagasi ja paljudel neist on nooredki laia maailma juhatatud. Kuigi poegadega linnupesi võib silmata augustis ja harva isegi veel septembris, saab suurem linnupoegade kantseldamine juuliga läbi. Noorlinde kohtab nii võsastikes turnimas, aedades lehetäisid noolimas, metsateedel vudivaid putukaid taga ajamas kui ka taimeseemneid haukamas. Kohata võib neid muidugi metsadeski. Noorte suleliste uudishimu on tihtipeale suurem kui elukogenenud vanematel ja sestap ei pruugi nad inimest nähes kohe plehku panna.

Nii kurb kui see ka pole, on paljud sulelised juba pööranud nokad kas lõunasse või itta. Enne kui suurem osa meil toimetavatest tiivulistest lahkub, tasub neid veel maastikult otsida, sest järgmine võimalus avaneb veidi vähem kui aasta pärast. Minul kui linnuhuvilisel ja -pildistajal ei jää üle muud, kui püüda kaadrisse neid sulelisi, kes jäävad.

PÄÄSUKEST SAAD JÄÄDVUSTADA KODUHOOVIS. Näiteks suitsupääsukesed on seltsiks veel vähemalt poolteist kuud ja vahel võtavad nad tee lõunasse ette alles septembri keskpaigas. Juulis asuvad paljud vanemad teise kurna kallale ja mõnel on alles esimene pesakond toita. Kui suitsupääsukesed järjekordselt korjeretkelt naasevad, kostub juba rehe all olevatest pesadest nõudlike poegade hääli. Mulle kõlab see tirtsude ja rukkirääkude kõrval kui üks suve helisid.

Koduhoovis toimetavate suitsupääsukestega, kes innukalt sääseemandate ja isegi parmude ridu hõrendavad, võib nii ära harjuda, et ei pane enam tähelegi, kui nad pea kohalt või kõrvalt suisa paarikümne sentimeetri kauguselt mööduvad. Neil tekib majarahva vastu usaldus ja võõrastest annavad nad häälekalt märku. Kuigi suvekuudel võivad suitsupääsukesed olla niivõrd tavalised linnud, nõuab nende jäädvustamine siiski veidi õnne. Vaja on, et nad end lendamise vahepeal mõnele oksale puhkama sätiksid ega neile lähenedes taas õhuvaldusi kontrollima ei asuks. Tarvis läheb ka kannatlikkust, eriti lennukaadrite saamiseks. Tihti on suitsupääsukestel samad liikumisteed, mille lähedale tasub end sättida ja proovida, kas õnnestub neid ringi tormavatena ka pildile püüda.

PÄEVALIBLIKAD LEIAD NIIDULT. Suvi ei koosne aga ju vaid linnulaulust. Uudistada tasub ka suviseid niite ja metsateede ääri. Pealiskaudsel vaatlusel võivad mõned niidud jätta rohelise kõrbe mulje, kuid ühel korralikul niidul, eriti puisniidul, on elurikkust rohkem, kui suudaks mitmete aastate jooksul hoomata. Juulis lisandub küll palju niite, mis saavad tunda lõiketerasid ja kust kaob järgmise aastani suurem õiteilu, kuid leidub neidki, mis jäävad niitmata. Värvide pillerkaari keskel võib silmata askeldamas suuremaid ja pisemaid putukaid. Kuna juulikuistel päeval päikesesoojust veel jagub, leidub ka hulganisti päevaliblikaid, keda jahtida.

Kuigi mais näis päevaliblikaid nappivat, tõid juuni soojad ja päikesepaistelised ilmad kõikjale taas värvikaid lendajaid. Hulgaliselt liblikaid võib kohata muidugi lendamas ka siis, kui taevalaotus on pilvevaibaga kaetud. Sel juhul peab ilm olema piisavalt soe ning puhuda ei tohiks jahe ja tugev tuul. Igal liblikaliigil on oma lennuaeg, mil võib valmikuid lendamas kohata, ja erinev elupaigaeelistus. Näiteks on väga väike tõenäosus, et kokku puutuvad koiduliblikad ja peegeltäpikud. Praegu aga võib kuivematel niitudel, teeservades ja isegi koduaedades kokku juhtuda meie rahvusliblika – pääsusabaga.

PÄÄSUSABA KARDAB PEA KÕIKE. Pääsusaba kohtab eelkõige avamaastikel, kus ta lendab väga kiiresti ja võib tõusta väga kõrgele. Seda eelkõige siis, kui teda pisutki häirida. Valmikut olen kohanud eelkõige väga soojadel suvepäevadel. See on ka loogiline, sest lendamiseks peab pääsusaba rindmik soojenema teatud temperatuurini.

Esimesed pääsusabad võivad valmikuna ilmuda juba aprilli lõpul, kuid kõige tõenäolisemalt kohtab teda meie kliimas aastast olenevalt mai keskpaigast juuli alguseni. Heal suvel kohtab pääsusaba augusti keskpaigani ja vahel isegi veel septembrini. Seda liiki võib häirida ükskõik mis. Suurema rapsimise korral võib pääsusaba lennata kiiresti, kaugele ja kõrgele. Kõige tõenäolisemalt õnnestub pääsusabasid pildistada ja lähedalt jälgida, kui nad näiteks ristikuõitel toituvad.

Üle tasuks vaadata muidugi ka kõik suuremad ja väiksemad oranžid päevaliblikad, kuna nende seas on mitmeid huvitavaid liike. Alates hõbetäpikutest ja lõpetades minu lemmikute, suur-pärlmuttertäpikutega. Lisaks niitudele on liblikamagnetiteks hetkel ka kruusateed ja nende ääred ning metsasihid.

PARIM AEG LIBKAJAHIKS ON KESKPÄEV. Heledakarvalisel kruusateel võib mõnel lõigul kokku lugeda suisa kümneid eri liike, kes võivad end liialt agaralt läheneva inimese eest hetkega kõrgemate puude lehtedele sättida. Läheneda tasub ikka vaikselt, sujuvalt ja nõnda, et vari ei ulatuks liblika kohale. Õhtusel ajal võib niidu serval küll kohata puhkama sättivaid liblikaid, kes kannatavad sageli välja ka statiiviga läheneva piltniku. Leidub neidki liike, kes eelistavad tuules õõtsuval rohukõrrel öö veetmisele kõrgemal asuvaid puuoksi või -lehti ning kes lõpetavad lendamise tunde enne loojangut. Seega on minu kogemuste kohaselt parim aeg liblikajahiks keskpäeva paiku.

Kui jõuab pärale teadmine, et päevad lühenevad ja looduses hetkel valitsev uskumatu värviküllus on tasapisi tuhmumas, võib tabada nukrus. Sellele vaatamata tuleb nautida kõike, mida juulil on pakkuda ja millest võib muul ajal vaid unistada. Alates mesimagusatest rabamurakatest, lõpetades helkivate ööpilvede jälgimisega.

KESTAB HELKIVATE ÖÖPILVEDE AEG. Maist augustini rikastavad meie taevalaotust helkivad ööpilved. Need meenutavad küll veidi päevasel ajal taevas leiduvaid kiudpilvi, kuid on viimastega võrreldes hõbedaselt helkivad, elektrisinised ja vahel ka kergelt kollakad. Kui ööseks on taevasse jäänud kiudpilvi, on vahe märgatav, kuna muud pilved on põhjataevas tumedad, peaaegu mustad ning seda enamasti seetõttu, et asuvad liiga madalal, et päike neid valgustada saaks.

Helkivad ööpilvi ehk polaarmesosfääripilvi kutsub rahvasuu hõbepilvedeks ja polaarmesokateks. Need tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb väga madalale. Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused tekivad laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid kõrgemasse ossa jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgust peegeldub tagasi. Seetõttu ongi helkivad ööpilved eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Nii juunis kui juuliski on taevas olnud päris kenad helkivad ööpilved, mida olen käinud mitmetel öödel rukkirääkude rääkumise saatel imetlemas. Soodsate olude korral võib neid näha augusti alguseni.