Loomad

Suur- ja väikekoovitaja, kaks kõveranokalist kahlajat 

Olev Renno, 28. juuli 2021 07:00

HEA ÄRA TUNDA. Suurkoovitaja tiivaalused on ühtlaselt heledad.

Foto: Shutterstock

Eestikeelse nime on koovitaja endale saanud kõlavast kuoovit-hüüdest, mida on kuulda kohe kevadise saabumise järel aprilli algusest peale.

Oleme mõnd koovitaja liiki teile juba tutvustanud, täna aga esitleme kaht kogukamat märjalembest lindu: suur- ja väikekoovitajat.  

Suurde, umbes 350 liiki ühendavasse kurvitsaliste seltsi kuulub ka üle 20 Eestiski pesitseva kahlaja. Enamjaolt on nad seotud veekogude ja teiste märgaladega.

NOKA KUJU ANNAB NIME. Meie üksluisevõitu soomaastikke ja lagedaid heinamaid aitavad kevadeti elavamaks muuta mitmed kurvitsalised-kahlajad, kelle seas on üks märgatavamaid ja kõige kogukam suurkoovitaja (Numenius arquata). Tema ladinakeelse nime aluseks on noka kuju – perekonnanimel kreeka „noorkuu“ ja liiginimel ladina „vibukujuline“. Eestikeelse nime on koovitaja endale saanud kõlavast kuoovit-hüüdest, mida on kuulda kohe kevadise saabumise järel aprilli algusest peale. Ka mitmes teises keeles tuleneb selle linnu nimi eelkõige tema häälitsustest.

Oma territooriumist teavitamiseks ja emalindude peibutamiseks esitavad isaskoovitajad toredat mängulendu ja -laulu. Värelevail tiivul peaaegu püstloodis ülespoole lennates alustavad nad pikka trillerdamist, mis aegamisi kiireneb ja läheb linnu allapoole laskudes, mil rõhtsalt hoitud tiivad on peaaegu liikumatud, üle juubeldava tooniga flöötimiseks: tllüüiidtlütlüiid …

OSAV SÖÖJA. Tundliku nokaotsaga avastatud kakandi, ussikese või muu pisiolendi tirib lind välja ja pöörab osava heitega allaneelamiseks soodsasse asendisse.

 

Foto: Shutterstock

Suurkoovitaja on pikajalgne, peaaegu rongasuuruse kerega lind. Sulestik on tal enamjaolt hallikaspruun, tumedate tähnide ja triipudega, kõhu- ja sabaalune ning tagaselg on valge, saba peenevöödiline. Emaslinnud on isastest kolmandiku võrra raskemad, kaaludes kuni 1,3 kilogrammi isaste kuni 1 kilo vastu. Ka nokk on emastel pikem, kuni 15-sentimeetrine.

Alaspidi kõvera otsaga nokk on sobiv nii maapinnal kui ka pehmes pinnases elavate selgrootute kinninabimiseks. Noka tipul on koovitajatel eriti tundlikud komperakud. Varvaste vahel olevad lühikesed poollestad soodustavad tümal pinnasel kulgemist, vajadusel ujumistki. 

Alanoka tipul on sadu imetillukesi silindrikujulisi kompimiselundeid, nn Herbsti kehakesi, mille abil koovitaja tunnetab oma saagi, pinnases elavate loomakeste pisimatki liikumist. Need kehakesed on omased enamusele kurvitsatele-kahlajatele ja ka hanedele-partidele. Nokaluu välisotsal paiknevad need õnarates, mida on linnu kolju skeletil hästi märgata. Kui lind mudasse pistetud nokka käänab, lisab kõver nokaots pinnases toiduotsingule ruumilisust, nii et mõne teise pikanokalisega võrreldes on koovitaja saagijaht edukamgi.

EELISTAB NIISKET KODUKOHTA. Suurkoovitaja elupaigaks on avarad niisked ja märjad lagealad: rohtsood ja lagerabad, rannaniidud ja -karjamaad, märjemate laikudega loopealsed ja niisked nõmmed. Tihtipeale teevad suurkoovitajad oma elupaigast toiteretki ümbruskonna heinaväljadele või koguni küntud-silutud põldudele. Pikad nõtkete liigestega jalad lubavad tal elutseda ka lopsakama rohu või kuluga paikades, mis ei sobi näiteks kiivitajale, kes ei saa oma jalgu kuigi kõrgele tõsta.

Pesitsemiseks valib koovitajapaar mõne laiema mätta, millel oleva või mõlema paarilise osalusel voolitud lohu vooderdavad mulluste kõrtega. Aprilli lõpul või mai alul muneb emane tavaliselt ühe-kahepäevaste vahedega 3–4 muna. Need on keskmisest kanamunast pisut suuremad ning kahlajatele omaselt ühest otsast teravad, nii-öelda pirnikujulised, et võtaksid pesas vähem ruumi. Munade pruunikas-oliivrohelise tausta ning tuhmroheliste ja pruunide laikudega varjevärvus aitab neid hoida vareste ja ronkade pilgu eest.

TIBU. Paaripäevase suurkoovitajapojukese nokk on alles üsna lühike.

Foto: Shutterstock

KOHE PESAST VÄLJA. Haudumine algab pärast viimase muna munemist, nii et 27–29 päeva pärast kooruvad pojad päris ühtaegu ja hülgavad pesa peatselt pärast oma mustalaigulise, kreemika põhitooniga udusulestiku kuivamist. Esialgu osutavad ja pakuvad neile toitu vanemad, paari nädala pärast suudavad nad ise oma järjest pikemaks kasvava nokaga mudast ja mullast ussikesi ja tigusid hankida. Sellal aga jäävad pojad üksnes isalinnu hoolde. Temagi lahkub nädal enne poegade lennuvõimestumist (40 päeva vanuselt).

Looduslike rohumaade kahanedes leidsid suurkoovitajad endale sobivaid pesitsuspaiku heinapõldudelt, ent olid sunnitud sealt järjest taanduma, kuna rohesööda proteiinisisalduse tõstmise nimel nihutati niiteaega järjest varasemaks. Nüüd pesitseb mõni koovitajapaar suviviljapõldudel, aga sealgi on munade ja poegade elulemusrisk ülikõrge.

Suurkoovitaja levila laiub Euraasia metsa- ja stepivööndis Iirimaast Kaug-Idani. Aasias ei küüni see okasmetsade vahel olevatele sooaladele, Euroopa alamliik aga ei pelga pesitseda karmimate oludega Põhja-Norras ja Kirde-Venemaal. Viimase veerand sajandi kestel on asurkonnad kõikjal kahanenud, näiteks Iirimaal koguni 90 protsendi võrra.

PÕLLUHARIMINE EI SOBI KOOVITAJAILE. Eestisse on jäänud neid pesitsema kunagise 10 000–12 000 paari asemel vaid mõni tuhat, sest röövloomade press on suur ja põlluharimine lindudele hukatuslikult intensiivne. Kasari luhaniitudel pesitses läinud sajandi keskpaiku ruutkilomeetril 7–8 koovitajapaari, selle sajandi alul aga peaaegu kümme korda kasinamalt ja tänapäeval veelgi vähem. Nii sealsete kui ka Sise-Eesti looduslike heinapõldude niiterežiimi puhul jäetakse hekseldatud hein laiadel aladel koristamata – PRIA eesmärk on eeskätt niitude võsastumise takistamine ja nende maastikuilme säilitamine –, kuna looduslikku heina vajavad meie veisefarmid järjest vähem. See soodustab maapinnale poolkõdunenud taimejupikestest vildikihi tekkimist, mis pakseneb iga niidukorraga ja takistab lindudel nende toidu, pinnaseloomakeste ligi küündimist.  

Talvitama ei rända suurkoovitajad kaugele, vaid piirduvad Lääne-Euroopa ja Vahemere-äärsete rannikualadega, kus naudivad mõõna ajal paljanduvate mudaväljade toiduohtrust. Rändeajal võib koovitajaid näha suurte salkadena, isegi sadu linde lähestikku. Briti saartel elutseb liik aasta ringi. Tihe sulestik ja üha soojemad talved lubavad suurkoovitajail nüüd talvitada Läänemere lõunaosa rannikuvööndiski. 

OLUKORD ON KONTROLLI ALL. Väikekoovitaja jälgib ümbrust tihti mõne kõrgema puutüüka otsast või männiladvast.

Foto: Shutterstock

VÄIKSEM VEND HOIAB TÄITSA RAPPA. Hoopis vähem puutub meie silma või kõrva väikekoovitaja (Numenius phaeopus). Liik on levinud Islandist (seal pesitseb neid koguni kuni veerand miljonit paari!) ja Šotimaast Kirde-Siberini. See koovitaja on oma suurest sugulasest kaalult peaaegu kolm korda kergem, üldkujult mitte nii palju. Oma triibuliste tiivaalustega on ta hästi eristatav suuremast sugulasest, kellel on tiivaalused ühtlaselt heledad. 

Kevadel aprillis-mais võib pesapaiga kohal näha-kuulda mängulendu, mille „laul“ on alul flöötiv ja läheb siis üle kikutavaks trilleriks. Pesa rajab väikekoovitaja rinnaga voolitud ning ohtralt sambliku ja samblaga vooderdatud lohukesse. Muide, tema poegade koorumise ajal võib veel rabas mätaste all leida jääklompe! Kurnas on enamasti neli roheka tausta ja pruunikate laikudega muna. Neid hauvad ema- ja isalind vaheldumisi, emane mõneti rohkem, ja pojad kooruvad nelja nädala pärast. Üsna varsti jääb neid hooldama ainult isane, kuna emased asuvad omaette salkadena lõunamaa-radadele. Mõne nädala jooksul kaovad rabadelt ka isalinnud, nii et noortel tuleb olla self made men

ISELOOMULIKUD TIIVAD. Lennult tunneb väikekoovitaja eksimatult ära tumedaviiruliste tiivaaluste järgi.

Foto: Shutterstock

Väikekoovitajad söövad suurel hulgal rabamarju, eriti vähese happega kukemarju. Poegade toit on põhiosas loomne: putukad, ämblikud, ussikesed. Eesti rannikutel rännates söövad väikekoovitajad veepiirilt nopitud loomakesi, aga käivad ka lagedal maal maasikaid ja metsa all mustikaid söömas, nii et puhkepaigana kasutatavad rannakivid on üha lillalaigulised.

LIIK HÄÄBUS ARUTU JAHI TÕTTU. Sügisränne viib väikekoovitajad Aafrika rannamaastikele, enamasti lõuna poole ekvaatorit. Veel saja aasta eest kütiti neid nii Euroopa kui ka Aafrika läänerandadel massiliselt, mis hakkas läinud sajandi hakul kajastuma lindude arvukuses. Veelgi hullem oli koovitajate olukord Põhja-Ameerikas, kus Mississippi tasandikel ja lõuna pool tapeti üle-eelmisel sajandil sadu miljoneid Kanada rabadelt pärit mitmest liigist koovitajaid. Neist üks, eskimo koovitaja suudetigi ilmselt Maa palgelt pühkida.

Nii suur- kui ka väikekoovitaja on Eestis arvatud kaitstavate liikide III kategooriasse ja neid ei tohi küttida. 

VÄIKEKOOVITAJAD. Paar (isalind vasakul).

Foto: Shutterstock

Loe lisaks 

Suurkoovitaja käsi käib kehvasti

Suurkoovitaja valiti 1997. aastal meie aasta linnuks. Ta on arvatud kaitsealuste liikide III kategooriasse, seega ohualtide lindude hulka. Suurkoovitajat on Eestis viimasel ajal küll jälgitud ja uuritud, selgitatud tema ökoloogiat ja pesitsustulemusi pärssivaid asjaolusid, ka lindudele kinnitatud raadiosaatjate abil, ent nende kenade lindude halb käekäik jätkub. Kaudsete kaitsemeetmete rakendamine põllumajanduses, näiteks osade heinapõldude niitmisaja nihutamine juulisse ja eluvaenulike taimekaitsemeetodite piiramine viljapõldudel, samuti kiskjate ülemäärase hulga otsusekindel vähendamine ei ole siiani tõsisemat arutamistki leidnud.

Kuigi suurkoovitaja eluiga ulatub 30 aastani, saab populatsiooni ressurss praeguste olude jätkudes millalgi paratamatult otsa. Siis olemegi ühest oma põlisest asukast ilma ning peame piirduma vähem kultuuristatud tagamaadel pesitsevate läbirändajatega ...  

RANNAS. Väikekoovitaja rände- ja talvitamisaegne elupaik võib olla pesitsemisaegsest hoopis erinev.

Foto: Shutterstock

Rabade kuivendamine võtab väikekoovitajalt kodu

Praegu hinnatakse Eesti väikekoovitaja asurkonda ligikaudu 700 paari suuruseks.

Rabade kuivendamine-kuivenemine, turbakogumine ja metsastumine on väikekoovitaja arvukust meil mõnevõrra alandanud. Ta on ka inimeste, sealhulgas loodushuviliste rabas liikumise suhtes õrnem kui suurkoovitaja ning väldib rabades laudteede lähedust.

 

 

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee