Loomad

Miks mitte? Kassi ja koera asemel võib lemmikuks olla hoopis tilluke puuriloom (6)

Ia Mihkels, 14. august 2021 09:19

Laps nurub lemmiklooma, aga kassipoja või kutsika võtmisest ei taha ema-isa sageli kuuldagi, olgu siis põhjuseks kodu kasinad ruutmeetrid või pereliikmete pikad töö- ja koolipäevad. Ehk tasuks mõelda mõnele pisiloomale? Nemad tulevad hästi toime ka puuris, ei vaja kuigi palju ruumi ega igapäevaseid jalutuskäike, aga on alati valmis suhtlema ja seltsi pakkuma.

Pole vahet, kas perre kavatsetakse võtta kass, koer või mõni pisike näriline – otsus tuleb alati põhjalikult läbi kaaluda, sest aega ja tähelepanu vajab iga loom, kes rohkem, kes vähem. Esimese emotsiooni ajel – „Ta on nii nunnu!” – ei tohiks koju tuua ka kõige väiksemat ja vähenõudlikumat looma. Ära unusta: kui võtad lemmiklooma, võtad vastutuse!

Hamstrit peetakse üldiselt laste lemmikloomaks, aga sama hästi võib ta seltsi pakkuda ka kitsukeses korteris elavale täiskasvanule, kes lemmikut igatseb. Hamstri üks suur pluss on see, et ta ei lõhna ebameeldivalt ning saab ta üksinda suurepäraselt hakkama. Kahjuks on hamstri eluiga suhteliselt lühike, ta elab harva üle paari aasta.

Puuris peab kindlasti olema hamstrile tegevust pakkuvaid asju: jooksuratas, ronimiseks redelid ja köied, varju pakkuvad urud ja koopad. Puuri sisustamisest võib näpuosavale inimesele saada suisa hobi.

Hamstrit ostes tasub jälgida, et ta karv oleks sile ja läikiv, silmad selged ja pilk terane, sest siis on tal tõenäoliselt tervis korras. Väikelapse esimeseks lemmikloomaks ei maksa hamstrit ehk võtta, sest kui loomakesele miski ei meeldi, võib ta ka hammustada.

Rott, keda peetakse närilistest kõige intelligentsemateks, ei tunne end üksi puuris elades kuigi hästi, mistõttu võiks võtta pigem samast soost paari, kui just omanikul pole oma lemmiku jaoks ohtralt aega. Rott on loomult seltsiv ja sõbralik loom ning kui pererahval jagub vähegi aega ja kannatust, saab teda üsna kergesti õpetada. Tavaliselt meeldib rotile väga elu väljaspool puuri: ta on valmis istuma peremehe õlal ja saatma teda kõigis kodustes toimetustes.

Kui rott peab suurema osa päevast siiski puuris olema, võiks see olla suur (näiteks tšintšiljadele mõeldu) ning sisustatud nii, et tal oleks seal piisavalt askeldamisruumi ja -võimalusi. Vilunud rotipidajad soovitavad allapanu iga päev vahetada ja puuri sageli puhastada, et vältida haisu. Ka tuleb arvestada sellega, et enamasti on rott valmis närima kõike, mis ette satub.

Merisiga on rahulik ja leebe lemmik, kes naljalt kedagi ei hammusta, sobib hästi ka lastega ning naudib enamasti seltskonda. Merisigu paarina võttes peaksid nemadki olema samast soost ja arvestada tuleb sellega, et nad võivad nii päeval kui ka öösel olla väga aktiivsed ja häälekad. Hea, kui merisiga ei pea olema kogu aeg ainult puuris, vaid saab korrapäraselt võimaluse laiemalt ümbrust uurida. Maast madalast inimeste seltsiga harjunud meriseast saab pikemaks ajaks mõnus seltsiline – ta keskmine eluiga on kuus aastat.

Liivahiir on uudishimulik ja aktiivne, aga ka väga liikuv. Ta suhtleb inimesega meelsasti, kui teda on selleks harjutatud, võib ka näpu vahelt toitu võtta, aga süles põõnutajat temast ei saa. Liivahiirte terraariumis käib aga pidevalt, olgu päev või öö, vilgas tegevus, mida on huvitav kõrvalt jälgida. Järelevalve all võib teda ka tuppa ringi jooksma lasta, aga sel juhul peavad kõik augud-praod olema suletud ja juhtmed eemaldatud. Mida rohkem hiirega päeval tegeleda, seda rahulikum on ta öösiti.

Liivahiiri tasub pidada samasoolise paarina, isaseid ka suurema grupina, näiteks kuni viis hiirt koos, eriti kui soovitakse jälgida nende omavahelist suhtlemist. Suuremates emaste hiirte gruppides on tülid sagedased, isaste ja emaste koos pidamine lõpeb aga tihtipeale lakkamatute kakluste ja väga paljude poegadega, kellele pole kuigi lihtne uut kodu leida.

Küülik, eriti väiksem, võib küll välja näha nagu ideaalne kaisuloom, aga tegelikult ta selleks siiski ei sobi ega pea ka süles olemisest suuremat, ehkki paide vastu pole tal enamasti midagi ja ka inimeste seltskond meeldib.

Kes tahab küülikult kodus lahtiselt pidada, peab arvestama, et ohus on kõik asjad, millele ta hammas peale hakkab. Tavaliselt on elu palju rahulikum, kui küülikule soetatakse piisavalt suur puur (vähemalt 120 × 120 cm) ja lastakse tal toas vabalt ringi joosta ainult siis, kui keegi saab tal pidevalt silma peal hoida. Vabapidamine on muretum selliselgi juhul, kui küülik on õpetatud kasutama liivakasti – ehkki koolitamine nõuab aega ja kannatlikkust, on see enamasti siiski võimalik. Kui arvestada, et küülik võib elada 10–12 aastat, tasub vaev kindlasti ära.

Tuhkur on pisilemmikutest ehk kõige nõudlikum, sest talle ei sobi ainult puurielu, temaga tuleks iga päev tegeleda ja mängida, hea oleks ka õues jalutamas käia. Ehkki tuhkur on öise eluviisiga askeldaja, kes loomupäraselt eelistaks päeval pigem magada ja sebida ringi varahommikul või õhtul, on ta päris hea kohaneja ning suudab võtta omaks pererahva elurütmi. Päris vabalt ei saa tuhkrul lasta kodus ringi joosta, sest ta leiab ohtralt kohti, kuhu end ära peita, puuris on tal aga kindlasti vaja palju liikumisruumi – mida suurem puur, seda parem.

Tšintšiljal on tänu üliarmsale välimusele – nunnu pehme karvapall – lihtne südameid võita. Et aga suhtlemissoov oleks mõlemapoolne, tuleks ta võtta perre päris pisikesena: pisikesest peale inimestega suheldes üles kasvanud tšintšilja on sotsiaalne ja mänguhimuline. Ehkki päevasel ajal eelistab ta pigem vaikust ja rahu ega pruugi paitustest suuremat pidada, tuleks ta siiski iga päev mõneks ajaks puurist välja lasta ja pakkuda talle suhtlemisvõimalust. Täiskasvanuna lemmikloomaks võetud tšintšilja, kes seni on elanud puuris, ei pruugi aga lähisuhtlusest pererahvaga hoolima hakatagi.

Tšintšilja vajab üsna ruumikat puuri ja kindlat päevakava: paigas peaksid olema nii söögi- kui ka aktiivse mängu ajad. Igasugune rutiini rikkumine võib põhjustada stressi.

Deegu kohaneb samuti lemmikloomarolliga paremini siis, kui on võetud pojana. Liigikaaslastega saab ta hästi läbi ja kui peaks selguma, et pererahval pole lemmikuga tegelemiseks piisavalt aega, tasub kindlasti kaaluda talle seltsilise võtmist – koos tunnevad nad end paremini, kui üksinda päevad läbi puuris konutades.

Puhasta puuri võimalikult sageli!

Enamasti veedab pisinäriline suurema osa ööpäevast puuris, ja seal peab ta kõik asjad aetud saama. Mida väiksem on puur, seda keerulisem on näiteks söömisnurk ihuhädade rahuldamiseks mõeldud alast lahus hoida. Et hügieeniprobleeme ei tekiks, peaks puuri puhastama korrapäraselt ja seda sagedamini, mida väiksem see on.

Kui võtad oma esimese puurilooma, küsi alati üksikasjalikku nõu loomakliinikust või usaldusväärsest lemmikloomapoest.

Allikas: PetCity

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee