Mitmesugust

Eesti paisud: amortiseerunud, kallid ülal pidada ja loodust kahjustavad (1)

Margo Pajuste, 21. august 2021 06:00

SINDI. Paisueemaldamise edulugu terve Euroopa mastaabis.

Foto: WFMF

Sindi paisu avamisega avati 3300 kilomeetrit jõestikku, mis on Euroopa mastaabis üks edulugusid ja troonib nüüd World Fish Migration Foundationi avalehel.

 

Eesti jõgedel on tänavuse aasta alguse seisuga 1082 paisu. Umbes 400 neist omavad paisutusluba, 350-l pole luba vaja ning ligi 300 tõkestavad jõgede voolu ebaseaduslikult, ilma loata. Lõheliste jõgedel on 37 paisu, millel pole paisutusluba.
Eriti problemaatilised on paisud, mis asuvad lõheliste jõgedel (selliseid jõgesid on Eestis 125) või veekogudel, mille osas on Eestil kohustus saavutada veekogu hea seisund.

EESTIT ÄHVARDAB TRAHV. Euroopa Liiduga liitumisel võttis Eesti kohustuse tagada teatud veekogumite hea seisund 2015. aastaks. Paljudel sellistel jõgedel põhjustavad kesist veekvaliteeti paisud, eelkõige kalade läbipääsu puudumise tõttu. Jõgede takistatuse korral ei pääse kalad kudealadele ja elupaikadesse ning seetõttu jäävad veekogu seisundi eesmärgid täitmata, halvimal juhul populatsioonid hääbuvad.

Kalastiku üldine kehv seisund on veekogu kvaliteedinäitaja oluline tegur, mis mõjutab tugevalt seisundiklassi. Seni oleme saanud eesmärki edasi lükata ja praegu käib uue veemajanduskava perioodi planeerimine, tähtajaga 2027. Kui ka siis ei täideta seiratavate veekogude seisundiklassi taset vähemalt „hea“, ootab Eestit rikkumismenetlus ja võimalikud rahalised sanktsioonid. Selliseid jõgesid, kus on vaja saavutada hea seisundiklass, kuid seda takistavad paisud, on umbes 110.

KOTKA PAIS VALGEJÕEL. Tänaseks on pais avatud ja loodetavasti see nii ka jääb.

Foto: Keskkonnaministeerium

Riik tegeleb probleemiga jõudumööda. Viimase kümne aastaga on Eestis umbes 120 paisutusel rajatud kalapääse ja ka paise lammutatud. Siiski on kalapääs vaid pool lahendusest, sest sellega kaasneb hooldus- ja halduskohustus, milleks aga napib raha. Seetõttu toimib umbes 30% kalapääse Eestis halvasti või ei funktsioneeri üldse. Ent kalapääs ei kaota paisude negatiivseid külgi: paisu konstruktsioonide kallist hooldust, mudaeemaldus- ja seirekohustust, mõju jõevee kvaliteedile jms. Mitte ükski uudne ja tehnoloogiliselt keeruline kalapääs pole Eestis tööle hakanud (Sangaste 5-korruseline kamber, Kunda tõstuk). Teadlaste ja keskkonnaministeeriumi ühine arvamus on, et me ei peaks enam ehitama väga kalleid lahendusi, millest on ette teada, et need ei tööta.

Ligi 30% kalapääse toimib Eestis halvasti või ei funktsioneeri üldse.

MILLEKS MEILE PAISUD? Enamik paisudest on pärand 20. sajandi algusest, mil puudus elektrienergia ning vesiveski oli tõhus, tulus ja möödapääsmatu abiline igas piirkonnas. 1900-ndate alguses oli Eestis enam kui 800 toimivat vesiveskit. Laialdase elektrivõrgustiku tõttu ei leia vesiveskid enam kasutust, kuid paisud jäid sageli alles. Suur osa neist on erakätes. Nende omanikud mäletavad vanu aegu ja soovivad oma maadele järvesilma. Mõned paisud kaunistavad mõisaansamblit, mõned on külakeskuse ujumiskohad. Leidub ka üksikuid paise, kus toodetakse või on toodetud hüdroelektrienergiat.

Paisud on ju alati olnud, omanikud aga ei adu, et nende remont võib maksta sadu tuhandeid ja see ei ole mitte kas-, vaid millal-küsimus. Eestis on pea kõik paisud vananenud ja amortiseerunud, nõudes paisukeha ja kaasnevate ehitiste parandustöid. Need on kulukad ning paisu omanikele enamasti ootamatud ja üle jõu käivad kohustused, sest paisjärvede kasumlik või vajalik käitamine pole täna enam aktuaalne. Seega ei teenita ka tulu, mis õigustaks paisule ja paisjärvele tehtavaid kulutusi.

Näiteks maksab Ao paisjärve puhastamine 2020. aasta uuringu kohaselt vähemalt 250 000 eurot. Selle tegemata jätmisel on oht, et setetega reostub allavoolu jääv Põltsamaa jõgi.

HELLENURME HÜDROELEKTRIJAAM. Vaidlused siinse paisu üle jõudsid hiljuti Riigikohtu lahendini. Hoolimata sellest, et jõgi kuulub Natura 2000 võrgustikku, ei saa 150-aastase paisu omanikku kohustada paisutust lammutama.

Foto: Veskiwiki

KUS ON LAHENDUS? Keskkonnaameti järelevalveosakonnal napib ressurssi, et tegelda jätkusuutlikult veelubade järelevalve ja menetlemisega. Aeg on näidanud, et paremate kontaktide ja rahastusega paisuomanikud suudavad ametnikke jooksutada nii kohtuid kui ka menetlusi mööda enam kui 10 aastat. Seejuures on menetlusse kaasatud kohati kuni 10 inimest.

Enamasti on selliste paisude säilitamise põhjuseks soov saada raha (lootus, et riik ostaks välja riiklikult vajalikud paisud) või säilitada ajaloolise külakeskuse ja kohalike kogunemispaiga pärand. Ettekäändeid paisu säilitamiseks leitakse siis kaitsealustest nahkhiirtest muinsuskaitseni. Sindi paisu kui riiklikult väga olulise objekti eest maksti omanikule 1,5 miljonit eurot. Sindi paisu avamisega avati 3300 kilomeetrit jõestikku, mis on Euroopa mastaabis üks parimaid näiteid ja troonib nüüd World Fish Migration Foundationi avalehel. Sellest said indu ka teised paisuomanikud, kes väidavad, et nende pais on Eestile vajalik ja neile ülioluline tuluallikas. Kõik materiaalsed argumendid on aga ümber lükatud, sealhulgas Riigikohtu otsustega, ning rahaliselt teenivad kõik sellised objektid omanikele miinust. Kui just riik paisu ei omasta …

Mõlemast takistusest (külakeskus või omaniku tugev isiklik soov) on väga keeruline poliitiliselt korrektselt üle saada. Siiski on praktika näidanud, et kui Keskkonnaamet kohustab paisuomanikke ebaseaduslikke paise eemaldama ja teisalt pakub riik likvideerimiseks rahastuse, nõustuvad paisuomanikud enamasti paisu eemaldamisega. Kohaliku kogukonna vastuseis on samuti ületatav, kui selgitada inimestele paisude kahjulikkust, kulu ja kaasnevaid kohustusi.

Enamasti on paisude säilitamise põhjuseks lootus, et riik ostaks paisu omanikult välja.

RAHA PAISU EEMALDAMISEKS LEIAKS KÜLL. Riik saab täna toetada paisude likvideerimist mitmest erinevast rahastusallikast, samuti pakuvad tuge Euroopa koostööpartnerid. Kuid tänaseni on likvideerimata kommunikatsiooniprobleem Keskkonnaameti järelevalve- ja muude osakondade vahel. Kuna seniajani on Keskkonnaamet teadnud, et riik paisude eemaldamiseks pigem ei anna raha, siis on olnud lihtsam suunata paisuomanik eelkõige uut luba taotlema. See on loomulikult paisuomaniku õigus. Kuid loogiliselt mõeldes ja arvestades väga kalleid kohustusi, mis enamasti paisjärvega kaasnevad, kaaluvad ratsionaalsed argumendid pea alati üle emotsionaalsed (stiilis „see paisjärv on siin alati olnud“).

Lisaks tuletagem meelde, et Eesti võttis EL-i astudes endale kohustuse tagada jõgede säilimine ja taastamine, sealhulgas ka paisude likvideerimine. Kohustusi täites saab Eesti miljardeid eurosid toetust erinevates eluvaldkondades. Siin on paradoks – inimesed on nõus Euroopalt igapäevaselt vastu võtma tohutuid summasid, kuid ei nõustu kodukülast läbi voolava jõe paisutuse mahavõtmisega.

Täna seisab aga keskkonnaministeerium silmitsi probleemiga, et paisude eemaldamiseks raha leiaks (näiteks EL vahendid), kuid pole mitte ühtegi sellist objekti, millel oleks ettekirjutus eemaldamiseks ning mis ootaks rahastuse järjekorras. Sellise nimekirja loomine oleks aga väga vajalik. Eelkõige eeldab see lihtsalt poliitilist tahet ning ka suhtlust ministeeriumi erinevate osakondade juhtide vahel ühise eesmärgi nimel.

Loe lisaks
Eestis hüdroenergia tootmine ei too kasumit

Vee vooluhulgad on Eestis liiga väikesed (v.a Narva jõgi), et toota olulisel määral elektrienergiat.

Hüdroenergia ei ole oluline ka energiajulgeoleku mõistes. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tunnistas 2020. aastal, et Eesti suurima, Linnamäe hüdrojaama tootlus on 50 korda väiksem kui riigi kriisiolukorra reservvõimsusena arvesse võtmiseks mõistlik kogus. Siiski on huvigrupil raha, poliitilist krediiti ja jõudu juriidilisteks vaidlusteks, et tõsta mõned üksikud elektrienergiat tootvad paisud rambivalgusesse.

Vaidlemine käib endiselt ka olukorras, kus Riigikohus on langetanud otsuseid, mis enamasti ei soosi paisuomanikke ega luba elektritootmist (näiteks Kotka, Kunda I, Kunda III).

Muinsuskaitse ei välista looduskaitset

Kuna paisud takistavad riigil keskkonnaeesmärkide täitmist, on need omanikele kui potentsiaalsed lüpsilehmad. Riik peab varem või hiljem paisud kätte saama ja probleemi lahendama ning omanikud ootavad, et riik nad välja ostaks.

Nii on enamik paisuomanikke avalikult või poolsalaja välja öelnud oma paisu hinnalipiku. Seepärast sõditakse kohustuste täitmise vastu jõuliselt ja näidatakse üles suurt huvi paisutuse kaitseks, ükskõik mis ettekäänetel. Suureks abiks on paisuomanikele seni olnud muinsuskaitse, mis on võtnud kõige raskemad vaidlusobjektid kaitse alla. Kusjuures teinud seda mitte riigi või teadlaste, vaid paisuomanikest ettevõtjate ettepanekul.

Nii väidavad paisuomanikud, et looduskaitselisi tingimusi pole võimalik täita, kuna siis minnakse vastuollu muinsuskaitsega. Riigikohus on aga mitmes otsuses tunnistanud, et sellises olukorras on otsuse langetamiseks pädevaks asutuseks Keskkonnaamet. Paisuomanikud aga ei ole seda avalikult tunnistanud ning meedias vehitakse endiselt vanade argumentidega, mille osas on Riigikohus tegelikult lõpliku otsuse teinud (Hellenurme 2021, Kunda 2018).

Samuti on Keskkonnainspektsioon ja keskkonnaministeerium tellinud õiguslikud analüüsid sõltumatult advokaadibüroolt (PWC Legal 2020, Laus ja Partnerid 2020), mis on jõudnud sisuliselt samadele järeldustele. Seega enamasti ei saa paisuomanikud peita end muinsuskaitseliste tingimuste varju.

Just neil põhjustel oodatakse, et mõne objekti puhul küsiks minister valitsuselt erandit. Lisaks räägivad paisuomanikud ja poliitikud alati kompromissidest, mis on konkreetsetel paisudel (Kunda ja Linnamäe) aastaid tagasi läbi kaalutud. On leitud, et teatud objektidele ei ole mõistlik nii rahaliselt kui ka bioloogiliselt rajada kalapääse, vaid ainsaks tehniliseks lahenduseks on paisutuse likvideerimine.

Kõige uuem Riigikohtu lahend tuli Jägala kohta – kultuuriväärtused ja muinsuskaitse peavad olema tagatud, kuid ei saa olla määravaks,et leppida looduskaitseliste eesmärkide mittetäitmisega. Vastavaid otsuseid on pädev tegema Keskkonnaamet, mitte kultuuriministeerium.

Pea kolmandik rajatud kalapääse ei tööta

Toimiv kalapääs on üks lahendusi, kuidas täita EL-i seatud tingimusi ja taastada jõe looduslik olek.

Erinevaid kalapääsu variante on kümneid ning suurem osa neist ei sobi Eesti oludesse. 10 aastat ja pea 100 kalapääsu hiljem peame tõdema, et 30% Eestis riigi raha eest ehitatud kalapääse ei tööta.

Kalapääsu rajamine oli kaua lihtsaim viis vältida konflikti paisuomanike ja seadusandluse vahel. Täna aga peame tõdema, et kalapääsudega kaasnevad kohustused ja keskkonnanõuded käivad paisuomanikele üle jõu. Seepärast ei tööta ka kalapääsud ja kindel variant oleks paisutuse likvideerimine. Viimane päästab osapooled edasistest kohustustest ja on tegelikkuses kõigile kõige vähem koormav.

Uudsed ja „seksikad“ lahendused mujalt maailmast, nagu näiteks plaanitav kalalift Kundas või kamberkalapääs Sangastes, on kasutud ning nõuavad vaid täiendavaid investeeringuid.  

Miks pole pais loodusele hea?

- Paisude tõttu ei pääse kalad kudealadele, ei toimu kalade looduslik taastootmine ja populatsioonid hääbuvad. Lisaks paisule on täiendavaks rändetõkkeks ka paisjärv, kus kaladel kaob suunataju väljapääsu leidmiseks.

- Kalapopulatsioonide hääbumise tõttu väheneb looduslik mitmekesisus ja hävivad vaikselt ka teised liigid, kes sõltuvad ökosüsteemist.

- Väheneb kalanduslik püügiressurss nii kutselistele kui ka harrastuskalameestele. Jägala jõe näitel jääb taastootmata kalanduslikku ressurssi 200 000 euro eest aastas. Selja jõe näitel käib tervel ja toimival lõhejõel aastas umbes 2000 harrastuskalameest. Kunda, Jägala, Vasalemma, Loobu, Valgejõgi jt omavad aga sarnast või suurematki potentsiaali, kuid on paisutustest tõkestatud. 

- Paisjärved tõstavad jõe suvist veetemperatuuri umbes 2° võrra, mis on forellile kui jahedalembesele ja hapnikunõudlikule liigile selgelt ebasoodsaks mõjuteguriks (M. Lauringsoni, A. Vasemägi uuringud 2015. ja 2019. a).

- Paisjärvede tõttu vähenevad jõe minimaalsed vooluhulgad suvistel põuaperioodidel, mis on forellile kõige kriitilisemaks perioodiks.

- Paisjärvede tõttu suureneb kalahaiguste leviku oht (M. Lauringson, A. Vasemägi, eksperthinnang).

- Paisjärvedega kaasneb pidev oht loodusliku äravoolu reguleerimiseks ja sellest tulenevaks vee liigseks vähendamiseks.

- Paisjärvedega kaasneb pidev oht settereostuse allakandeks.

- Paisjärvedes lähevad mineraalsed toiteained (N- ja P-ühendid) aineringesse, põhjustades perioodilist vetikate vohamist ning surnud vetikamassi lagunemisega kaasnevat orgaanilist reostust.

- Paisjärvedes muutub heitlikuks ja ebasoodsaks vee gaasirežiim ning see mõjutab negatiivselt forelliasurkonda paisjärvedest allavoolu olevates jõeosades.

- Suurtes paisjärvedes tekib suur mudasete ning sellega seoses arvestatavas koguses metaani ja süsihappegaasi, mis on kasvuhoonegaas. Kogu protsess on vastupidise mõjuga kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärkidele.

 Eesti suurim edulugu – Sindi paisu eemaldamine

Sindi paisu eemaldamine on saanud maailmas väga suurt tähelepanu.

See on World Fish Migration Foundationi (WFMF) veebisaidi avalehel koos tsitaadiga Jeremy Wade’ilt (National Geographicu kalastikuekspert ja River Monster saatejuht).

Alles paar nädalat tagasi küsis Läti riigitelevisioon meie ekspertidelt, kuidas Eestis nii võimsaid asju tehakse. Sama uurisid 2020. Aastal Wetlands International, WFMF ja Dam Removal Europe. Samuti kutsuti keskkonnaministeerium sel teemal ettekannet tegema WFMF-i sügiskonverentsil.

Suurte üksikobjektidest tammieemalduste taga seisab enamasti pühendunud persoon, kes koondab mõttekaaslasi ja lõpuks asja läbi surub. Antud juhul oli see tänaseks 92-aastane pensionärihärra Hans Soll. Riik peaks tegutsema siinkohal oluliselt efektiivsemalt ja otsusekindlamalt, sest Eesti seadusandlus on täna siiski paisutusi tugevalt mittesoosiv.

Küllap ka mujal Eestis hakkab avalikkus paisudesse negatiivselt suhtuma, kui saavad selgeks paisude kahjulikud mõjud, kaasnevad kohustused, rahaline kulu ja olematu kasu.

Täname abi eest artikli ettevalmistamisel keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialisti Tanel Aderit.

 

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee