Vee all

Nutikad lutikad 

Henn Timm, 22. august 2021 17:00

„On sulle vaja sarvi pähe – ole nii lahke ja võta need sarved; on sulle tarvis kõverat kaela – kõige suurema lahkusega ... ütle ainult, kummale poole nimelt ta peab kõver olema; soovid endale vahest küüru selga – tee neile seda meelehead ja võta ühe asemel kaks.“

(Oskar Luts, „Tootsi pulm. Argipäev“)

Lutikalised on üks putukate alamselts, kelle lähedased sugulased on lehetäid.

Suurem jagu neist tegutseb maismaal, aga terve hulk ka vees. Seal on nende elupaigaks kas taimerohke kaldavöönd või veepind. Maailmas on teada enam kui 4500 vee-elulist liiki, Eestis ligikaudu 50.

Joonis 1. Vasakul harilik sõudur (Sigara striata), keskel väike käbaujur (Acilius canaliculatus), paremal ujurlutikas (Ilyocoris cimicoides). Kõik pikkusmõõdud märgivad 1 mm.

Foto: Henn Timm

EI MAKSA MARDIKATEGA SEGI AJADA. Lutikavastsed sarnanevad oma valmikutega kohe koorumisest peale ja lähenevad neile välimuselt järk-järgult. Ei mingit nukkumist ega muid ootamatuid hookuspookusi. Mardikavalmikutest erinevad lutikate omad näiteks selle poolest, et nende kokkupandud kattetiivad (kui neid leidub) katavad üksteist otsakuti (vt joonis 1). Mardikaliste tiibade siseservad on aga paralleelsed.

Valmikud kasutavad oma lennuvõimet meelsasti laia maailma pääsemiseks. Sedasi satuvad nad näiteks veeämbritesse ja tünnidesse, kuhu jalgsi jõudmiseks mingit lootust poleks. Välimuselt meenutab mardikalisi kõige rohkem ujurlutikas, kes on nende järgi nimegi saanud. Aga liigisisesed „puudujäägid“ moondes teevad mõned lutikaliigid tasa oma pentsiku välimusega.

Maailmas on teada enam kui 4500 vee-elulist lutikaliiki, Eestis ligikaudu 50.Henn Timm

SÕUDURID SIRISTAVAD VALJULT. Veekogude kõige tavalisem lutikasugukond on sõudurlased ja liigirikkaim perekond sõudur (Sigara). Neil on hingamiseks tiibade all õhumull nagu mardikatelgi. Sõudurite isasloomade esikäppadel asub tugevatest ogadest muster (vt joonis 2), millega nad tekitavad käppi vastakuti hõõrudes siristavaid helisid. See võib nii emaseid peibutada kui ka konkurente hirmutada.

Joonis 2. Vasakul kärestikulutikas (Aphelocheirus aestivalis), keskel harilik selgsõudur (Notonecta glauca), paremal hariliku sõuduri isaslooma eeskäpp.

Foto: Henn Timm

Kõige vooluveelisem liik Eestis (kärestikulutikas, vt joonis 2) hingab vee all läbi mikromullide kihi. Ta on enamasti ka täiskasvanult tiivutu ega tule kunagi veest välja. Kaks kõige suuremat, vesihark ja nõelhark, hingavad välisõhku pika peene paarilise õhutoru kaudu (vt joonis 3). Nad on suurte ähvardavate esijalgadega, kehapikkus ilma õhutorudeta võib ulatuda 6 sentimeetrini. Samas ei küüni pisisõudurite (Micronecta) pikkus üle 2 mm.

Veepinnal liiguvad pikajalgsed liuskurlased (vt joonis 4), vesivaksurlased, purilutiklased ja (ainult vooluvetes, jässaka kehaga) pindurlased. Nad kõik toituvad peamiselt maismaalt vette kukkuvatest loomadest. Sukelduda neile ei meeldi ja kui see kauem kestab, upuvad ära. Talveuneks ronivad „uisutajad“ veest maismaale, sest jää peal samamoodi saaki jahtida ei saa. Ka paljud veealused lutikalised on kiskjad, sõudurlased aga suuresti segatoidulised. Selgsõudurid (vt joonis 2) ja pisike paatsõudur (Plea leachii) on kohastunud ujuma jalad ülespidi. Sageli hõljuvadki nad sedasi toitu oodates veepinnal. Ühtlasi leidub seal alati värsket õhku.

Joonis 3. Vasakul liuskur (Gerris sp.), keskel vesihark (Nepa cinerea), paremal nõelhark (Ranatra linearis).

Foto: Henn Timm

OSKAB ENNAST KAITSTA. Erinevalt tapeedi või voodivedrude vahel resideeruvatest maismaasugulastest ei tunne veealused lutikad inimeste vastu poolehoidu ja püüavad kas märkamatuks jääda või plehku pista. Kuid tülitamise korral suudavad mõned ennast päris valusasti kaitsta. Kord soisel järvekaldal paljajalu veeloomi püüdes olin osa saagist samblale pillanud ja astusin ühele selgsõudurile kogemata peale. Tagajärg oli võrreldav korraliku herilasesutsakaga.

Kaladega on paljudel lutikalistel vastastikku mõistvad ja sallivad suhted. Mõlemad suhtuvad tülikate eelarvamusteta paljudesse nähtustesse, mida Euroopa Liidu seadusandlus siiani taunib. Näiteks kannibalism, raibete või vastastikku üksteise söömine. Samas ei meeldi kummalegi osapoolele ilmaaegu riskida. Ikka vastu võtta, kui pakutakse, aga mitte jalgu jääda, kui läheb ohtlikuks.

Joonis 4. Harilikud hiidliuskurid Kõpu jões. Mitu looma on pildil? Olen näinud auhinnatud loodusfotot, kus selliseid peegelpilte on peetud sekspartneriteks.

Foto: Henn Timm

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee