Kas kahlates kalapüük on tõesti eluohtlik?

Rühm kalapüügientusiaste proovis omal nahal järele, mis tunne on kahlamispükste või ujuvkombega sõna otseses mõttes ujuma minna.

Timo Tintse eestvõttel kogunes seltskond kalagiidide kursuse lõpetajaid Sauga Kalurikülla, kus veeohutusest rääkisid ja aitasid erinevaid ohtlikke situatsioone lavastada Pärnu SAR-i (Search and rescue – otsing ja pääste, ingl) töötajad.

Tänavu suve hakul võttis Eesti Päevaleht üles kahlamispükste ohtlikkuse teema. Kahlamispükstes kukkuda on ohtlik, sest jalad kerkivad pinnale ja kalastaja pea kaob vee alla, väidab artikli esimene lause kategooriliselt. Tänavu on kahlamispükste tõttu uppunud juba kaks kalameest, tõdeb artikli teine lause mitte vähem kindlalt. Ehkki mina pole oma ligi 20-aastase kahlamiskogemuse jooksul mitte ühtegi eluohtlikku olukorda sattunud ega ole isegi kuulnud, et mõni spinningist kahlates looja karja oleks läinud, pakub selline katse suurt huvi. Kas kahlamispüksid on tõepoolest salakaval surmarelv või kipub meedia mulli liiga suureks puhuma teemal, mida nad õigupoolest ei tunne?

JALAD EI JÄÄ PINNALE. Esmalt tõmbab kalastusgiidide kursuse üks korraldajaid Timo Tintse jalga oma kvaliteetsed Simmsi kahlamispüksid ja -saapad ning paneb selga Visioni kahlamisjope. Püksid on korrektselt vööga kinni tõmmatud. Et päike lõõskab lagipähe ja sooja on vähemalt 25 kraadi, pole see riietus selleks päevaks kindlasti kõige sobivam. Mis teha, uudishimu ja lootus, et katse tulemustest on ehk kellelegi tulevikus abi, nõuavad ohvreid.

Timo astub kaluriküla tiigi kaldale kogunenud paarikümne silmapaari all vette. Teda julgestab köiega merepäästja, veel üks päästja ootab kaelani vees olles, Ursuiti veekindel kombe seljas.

Timo läheb esmalt rinnuni vette. Nüüd ulatub vesi üle pükste ülemise ääre, kuid läheb tükk aega, kuni see hakkab vaikselt säärtesse immitsema – vöö ei lase. Kahlaja tõstab jalad põhjast lahti ja hulbib selili vees. Jalgade osas ei ole mingit õhku, ehkki Timo seda enne vette minekut spetsiaalselt pükstest välja ei surunud. Vette minnes liikus õhk ise rõhu mõjul aina ülespoole, kuni väljus pükste ülaosast rinna juures.

Timo püüab jalgu taas põhja saada, see ei valmista erilist probleemi. Veest tilkuva ja lirtsuvana tuleb ta tiigist välja. Püksid on küll seest märjad, kuid sinna pole jõudnud sugugi mitte liitrite kaupa vett. Esmalt hoidis vett pükstesse sattumast pükste peale tõmmatud ja alt servast kummiga korralikult keha ligi pingutatud kahlamisjope. Vett vöökohast allapoole valgumast takistas pükstel olev rihm.

ÕHK PÜKSTEST VÄLJA. Nüüd proovib järgmine mees vette minna tavaliste PVC-st kahlamispükstega. Enamasti käivad nendega madalasse vette võrku panemas rannakalurid. Pükstel ei ole vööd peal, ent ikkagi surub vesi õhu kenasti aina ülespoole ja lõpuks jõuab see pükstest välja.

Katsetamisele tulevad ka neopreenpüksid, mis materjali ujuvuse tõttu võiksid takistada seliliasendist taas püsti saamist, eriti sügavas vees. Siiski saab katsetaja suurema vaevata jalad põhja, kui teeb pöörde rinnuliasendisse.

Veidi probleeme tekib katsetajal, kes PVC-pükstega kaldalt nn peakat paneb. Õhk jääb püksisäärtesse ja tal on küll veidi tegemist, et end rinnuli keerata ja jalad põhja saada. Eelmisel mehel, kes läks kummipükstega poole reieni vette ja siis näoli kukkus, seda muret ei tekkinud.

Pärnu lahe guru, kalale.ee kasutajanimega Traalmeister, tõmbab selga talvise ujuvkombe ja proovib, mis tunne on sellega soojas vees hulpida. Kombe kannab meest kindlalt pinnal ja õiges asendis, selili. Saab ka jalad põhja, kui soov tekib.

VEST AITAB. Katsetamisele läheb ka Eesti paadiomanike seas ilmselt enim levinud paukvest – mitte nn tabletiga, vaid selline, mis tuleb vette kukkudes ise nöörist lahti tõmmata. Vest hoiab kandjat kindlalt pinnal ja selili, pea ei vaju ka kuklasse ära. See on oluline, et hoida vee peal ka näiteks viga saanud ja teadvuseta inimest.

Paraku võib kannatanu seisund olla sellisel juhul nii kehv, et ta pole enam võimeline ise vesti avama. Nn tabletiga versiooni eeliseks on, et see läheb vette sattudes ise lahti. Peamiseks puuduseks on see, et vestid kipuvad paadis ise lahti minema, kas siis vihma käes, paadipõhjas, kus loksub vesi, või panipaigas istme all, kus tekib piisavalt niiske keskkond.

ETTEVAATUST EI TOHI KAOTADA. Niisiis, korralikult vööga kinni tõmmatud pükstega, jope pükste peal, võib füüsiliselt terve kahlaja tunda ennast üsna turvaliselt.

Tuletame meelde, et aastaid tagasi jõudis ajakirja Kalastaja katse basseinis kahlamispükstega samasuguste tulemusteni. Ka siis ei olnud katsetajail probleemi jalgu põhja saada.

See ei tähenda muidugi, et kalamees võiks kaotada elementaarse ettevaatuse. „Parem karta kui kahetseda“ on kõigi veega seotud harrastuste juures endiselt väga aktuaalne vanasõna.

Talvel on koostöös SAR-iga kavas korraldada praktiline õppus, kuidas käituda läbi jää vajumisel.

Vaata lisaks | Ole ettevaatlik!

Kasuta pükste peal vööd.

Enne vette minemist kükita, nii surud õhu jalgadest ülespoole välja.

Nüüd tõmba vöö kinni.

Jope pane alati pükste peale – nii saad sügavas vees veidi boonusaega, enne kui vesi hakkab üle pükste serva sisse tulema.

Ära mine sügavale. Poolde reide või vööni vesi on täiesti piisav. Kala on ka enamasti lähemal, kui sa arvata oskad.

Kui kukud, säilita rahu. Keera ennast rinnuli, hoia pea vee peal ja püüa jalad põhja saada. Kui muidu ei saa, tee kätega ujumistõmbeid.

Tundmatus kohas ole ülimalt ettevaatlik. Eesti rannikumeres on kohti, kus sügavus kukub järsult nagu sein ühelt meetrilt neljale.

Vaata ilma ja lainet. Mitte ükski kala ei ole väärt seda, et lähedased jäävad sind leinama.

Kui tahad enda ohutuses täiesti kindel olla, tõmba jope peale paukvest.