Pelikan.

Foto: Argo Argel
Matk
25. august 2021, 06:00

FOTOGRAAFIA | Doonau delta – kalameeste ja linnuhuviliste paradiis (1)

Varajasel hommikutunnil liugleb paat läbi pilliroo, seda kergelt kahistades. Ees laiub järv, kus päiksetõusu valguses triivivad laisalt paar pelikani, taustamuusikaks miljonite konnade kudrutamine. Just selline on hommikune hetk Doonau delta veemaailmas.

Rumeenia kauges ja eraldatud kagunurgas suubub Musta merre oma teel pea kolm tuhat kilomeetrit läbinud Doonau.

Nii nagu puul sirutuvad laiali oksad, nii on ka Doonau läbi väiksemate jõgede oma harud laiali paisanud suurele alale. See on Doonau delta, üle 4000 ruutkilomeetri jõgede labürinte, kanaleid ja järvekesi. Seda kohta on kutsutud ka Euroopa Amazonaseks: seal on kuum kliima, liigirikas loodus ning Euroopa hõredaim inimasustus.

Sealsed külad ja asulad on muust maailmast eraldatud, sinna ei vii muid teid peale veetee. Kohapeal asub vaid paar suuremat küla ja muud asustused on pigem nomaadilikud peatuspaigad, kus väike hütt jõekaldal on ajutiseks varjupaigaks kaluritele. Kogu majandustegevus keerleb ümber kalapüügi ja loodusturismi. Igas peres on auto asemel paat.

ELU KÄIB SIIN ÜMBER KALAPÜÜGI. Kohalik kalur võrke panemas.

Foto: Argo Argel

PELIKAN VUHISEB KUI LENNUK. Kalade küllus ja eraldatus muust maailmast teinud delta meeliskohaks ka lindudele. Sellist lindude liigirikkust on raske üle trumbata. Siinse kandi vapilinnuks on kindlasti pelikan. Doonau deltas asub suur pelikanide koloonia, kus linnud saavad rahulikult ja kaitse all toimetada. Neid on seal kahte liiki, Dalmaatsia pelikanid ja tavalised ehk valged pelikanid. Oma suure keha ja ligi kolmemeetrise tiivaulatusega on nad tõelised hiiglased. Kui selline üle pea vuhiseb, sarnaneb ta väikesele lennukile. Üllatav oli neid suuri tegelasi tõusvas soojas õhus suurte parvedena tiirutamas näha – see nägi välja nagu pommituslennukite eskadrill.

Nende sulestik on vaid lendamiseks loodud ja seetõttu ei suuda nad sukelduda. Kala püüavad nad seepärast tagumik püsti vee alt nokaga saaki kahmates. Sageli on see grupitöö, nii on saagi saamine tõenäolisem. Päris põnev vaatepilt, kui punt pelikane korraga tagumiku püsti ajab, nii et vesi lendab igas suunas.

Lisaks kaladele on sealkandis pelikanide põhilisi toiduartikleid ka konnad, sest neid leidub seal miljardeid. Kordagi ei tulnud ette hetke, mil nende krooksumine kõrvu ei kajaks. Kohati on väiksematel vaiksetel järvedel nende tekitatud hääl detsibellides võrreldav päris kontserdiga.

DELTA PEREMEHED. Kolm pelikani jõudehetkel.

Foto: Argo Argel

HAIGRUID LEIAD TOHUTUL HULGAL. Teine liigirikas linnuliik on Doonau deltas haigrud. Lisaks meile tuttavatele hallhaigrule (ardea cinerea) ja hõbehaigrule (casmerodius albus) leidub seal väga põnevaid ja meie jaoks eksootilisi liike. Kohtusime selliste tegelastega nagu ööhaigur (nycticorax nycticorax), koldhaigur ehk tiigihaigur (ardeola ralloides), siidhaigur (egretta garzetta) ning purpurhaigur (ardea purpurea). Lisaks sai põgusalt silmatud ka veisehaigrut (bubulcus ibis).

Enamasti istuvad haigrud jõe kaldal asuval madalal oksal või jalgupidi vees, kala luurates. Väiksemad haigrud jooksevad ka mööda vesirooside lehti, kasutades neid justkui räätsadena. Mõnel väiksemal käänulise jõel leiab pea iga kurvi taga mõne haigru tegutsemas või vahti pidamas.

Sageli on loodus jõekallastel lopsakas, puud kummarduvad jõe kohale varjates vaate ning moodustades hämaraid varjualuseid lindudele. Seepärast on paadiga pikki jõge liueldes iga kohtumine linnuga natuke ootamatu ja üllatav mõlema jaoks. Looduse poolt pakutud varjualuses tunneb lind end piisavalt turvaliselt ja kaitstult, lubab ennast pildistada ega lase ennast fotograafist väga segada.

LENNUL. Iibis näitab oma ilu.

Foto: Argo Argel

Teistest eksootilistest lindudest on meeldejäävamad veel pika nokaga iibis ja sinise pärlina silmatorkav siniraag. Viimased olid väiksed ja vilkad, neid pole nii hõlbus pildile püüda. Nende levikuala on ka väga laiali pillutatud, siniraage kohtab nii pimedamates jõesoppides kui lagedamal liivasel alal.

PIILUB. Siniraag pesas.

Foto: Argo Argel

Lisaks leidub ohtralt väiksemaid laululinde, mesilasnäppe, tiire, parte, tuttpütte, kormorane, jäälinde jne. Kokku võib seal kohata koos rändlindudega üle 300 liigi. Loomulikult on nende seas koha leidnud ka kotkad ja kullilised. Sagedamini kohtab merikotkaid, neid on seal ikka päris palju. Suurem kohatud seltskond olid kuueliikmeline, kuid enamasti liiguvad nad ikka üksi või paarikaupa.

PUTUKA-AEG. Ühepäevikuliste pulmatants jõe kohal.

Foto: Argo Argel

ÜHEPÄEVIK ELAB KIIRESTI. Doonau delta on liigirikas ka putukate poolest. Siinkohal tahaksin eraldi välja tuua ühe põneva sündmuse, mille tunnistajaks sattusin. Tähtede rollis hiilgasid ühepäevikulised (ephemeroptera), kelle vastsed elavad veekogudes paar aastat, kuni vastse viimases etapis ronivad veest välja, et sirutada lahti tiivad ning pulmapidu pidada. Nagu nende eestikeelsest nimest võib aimata, kestab nende valmikute eluiga väga lühidalt. Seetõttu on nende koorumine ajaliselt ühtlustatud ning toimub korraga väga lühikese aja jooksul.

Mul õnnestus olla õigel ajal õiges kohas. Üheks õhtuks täitsid jõe kohal õhu miljonid tantsivad tiivulised. Putukate rohkus meelitas kohale ka kalad, kellele see oli justkui pidusööming. Vahetpidamata hüppas jõest kalu välja, et kahmata maitsev suutäis ühepäevikuid. Kalad omakorda tõid kohale kalamehed ja seega kujunes see justkui mingiks laadaks või peoks. Jõesuudmes, kus koorumine käis, oli mitmeid paate, kalad lõid lupsu ja miljonid ühepäevikulised sahistasid ringi lennata, maandudes vahel ka paati ja pähe. Piki jõge lennates moodustasid need putukad õhtuvalguses justkui jõe kohal hõljuva kuldse lindi. Järgmiseks päevaks oli kõik läbi ja jõepinnal lookles vaid rada eluheitnud putukatest.

ROOSTIKUS. Haigur õhtuvalguses.

Foto: Argo Argel

METSIKUD HOBUSED KAPPAVAD. Kuigi delta on suures osas niiske ja lopsaka loodusega, leiab selle Ukraina-poolsest kirdeküljest ka täiesti erineva maastiku. Siin on pigem liivasem ja laugem, stepi moodi pinnavorm, kus võib kohata karjapidamist ja stepile omaseid linde. Üheks sealseks vaatamisväärsuseks on metsikud hobused, kes kappavad ringi nii karjas kui perekaupa, nii lagendikel kui ala põhjaservas asuvas kaitsealuses vanas Letea tammemetsas. Loomult on hobused ujedad ja pigem väldivad kontakti inimesega.

Kogu selle ala mitmekülgsus nii maastiku, floora kui fauna osas teeb deltast suurepärase sihtkoha igale loodushuvilisele isegi kui eesmärgiks pole kala püüda või linde pildistada. Kohalikud inimesed on sõbralikud ja loodus on vaimustav. Googeldades „Danube delta“ (Danube on Doonau nimi mitmetes keeltes) leiab kergesti teenusepakkujaid, kes korraldavad sinna nii linnuvaatlus-, kalastus- kui fotoretki.

Kui otsid taskukohast alternatiivi Amazonase reisile, siis kindlasti soovitaksin kaaluda just Doonau delta külastamist.

KUIS MAITSEB VABADUS? Metsikud hobused Doonau deltas.

Foto: Argo Argel

Vaata lisaks | Leia endale giid

Delta jõgede labürindis suudavad orienteeruda ainult kohalikud, ilma sellise abimeheta on eksimine väga tõenäoline.

Jõgesid on igas suuruses ja pikkuses, laiematel liiguvad päris suured laevad, mis Mustalt merelt saabuvad, aga väiksemaid on võimalik läbida ainult paatidel. Selliste väikeste alustega liiguvad ringi kohalikud kalamehed ja ka loodusturistid. Suurematel jõgedel liiguvad paadid mootori abil ja väiksematel tuleb pika kaikaga põhjast hoogu lükata.

Peamised püütavad kalaliigid on karpkala, säga, haug, koha ja magevee tuuralised. Kuna kalarohkus on suur, siis on kohalike menüüs valdavalt kalatoidud. Sellega peaks ka turist arvestama.

KÄIB MÖÖDA VETT. Haigur jookseb mööda vesirooside lehti.

Foto: Argo Argel