Eestis kasvavatest tammedest on palju kirjutatud, kuid heidame neile veel kord pilgu läbi ajaloo ning pöördume tagasi vana küsimuse juurde tamme teisenditest.

Toome välja esmalähenemise, mil arutleti tammede jämeduse ja vanuse üle. Tuleb välja, et Liivimaa provintsis toimus see 200 aastat tagasi, seega varem kui meie naaberaladel. Aga eks metsandus oligi siinses kolmes provintsis kõrgel tasemel. Heidame pilgu tammede ajalooliselt keerulisele taksonoomiale ja näeme, et väike Eestigi on meie loodusliku taimenimena olemas olnud.

 Aastaringid von Löwise luubi all

Tammede (Quercus robur) leviku piiri sõltuvalt kliimast ning kasvu ja tüve jämeduse seoseid analüüsis Põhja-Läti näitel Andreas von Löwis of Menar (1777‒1839) 200 aastat tagasi [11, 13]. Ta sündis Lääne-Eestis Vanamõisa (Wannamois) mõisas, õppis Jena (aastast 1801) ja Heidelbergi (1803. aastast) ülikoolis ning 1806‒1808 Schwetzingeni metsainstituudis (Forstinstitute zur Schwetzingen). 1808 saabus A. von Löwis tagasi kodumaale ning töötas aastail 1811‒1839 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi sekretärina [5, 9, 17].

A. von Löwise [11, 13] järgi kasvavad heal pinnasel suvetammed (sks Stieleiche, Quercus pedunculata) kuni umbes 100. eluaastani nii kiiresti, et aastaringide laius on tihtipeale ~ 3,4 mm (saksakeelse mõõtühikuna 1 ½ Pariser Linie, mis on umbes 2,558 mm ‒ toim).

Kuni umbes 300. eluaastani tekitavad tammed soodsates tingimustes aastaringe laiusega maksimaalselt ~ 2,3 mm (1 Par. Linie) ja rohkem ei võigi selleks perioodiks eeldada. Aga kuni 500. aastani on aastaringid äbilõikes jõudsa juurdekasvuga ~ 1,5 mm (2/3 Par. Linie) ning hilisematel sajanditel, nii kaua kui juurdekasv veel üldse kestab, leidub aastaringe vahega üle ~ 2,3 mm. Väga vanade puude välimised aastaringid muutuvad üha tihedamaks ja on lõpuks nii peened, et neid ei saa peaaegu üldse enam loendada. Tihtipeale lähenevad 10 aastaringi laiused ~ 2,3 millimeetrile. Kõigi üle 500 aasta vanuste tammede läbilõikeks on aastaringide laius ~ 0,8 mm (1/3 par. Linie) ning seetõttu hinnatakse nende vanust vaieldamatult pigem liiga madalaks kui liiga kõrgeks.

Sellest lähtudes koostas A. von Löwis järgmised reeglid, kus rinnasümbermõõdus 6 1/2 jalga (vene jalg – 0,3048 m, kokku 198 cm) oli tammede vanus 100, 10 5/6 jalga (330 cm) 200, 15 1/4 jalga (465 cm) 300, 18 1/8 jalga (552 cm) 400, 21 jalga (640 cm) 500, 22 ½ jalga (686 cm) 600, 24 jalga (732 cm) 700, 25 1/2 jalga (777 cm) 800, 27 jalga (823 cm) 900 ja 28 ½ jalga (869 cm) 1000 aastat. Ta lisas, et arvestus põhineb katsetel, mida on tehtud Sise-Liivimaal ja sobib seega üksnes neile piirkondadele. Kuna Eestimaa kubermangus on tammede kasv natuke aeglasem, ei tohiks puude vanust arvutada selle nimekirja alusel. Sise-Liivimaa all mõtleb A. von Löwis ilmselt praegust Põhja-Lätit. Seal paiknes tema elukoha mõis Nurmis (Nurmu) [9, 17].

 Kus kasvasid Eesti ja Läti jämedaimad tammed?

Kui tutvustati Böömimaal Pisterwaldis (Pister-Wald) kasvavat tamme ümbermõõduga 45 jalga (13,72 m) [21,] siis teatas A. von Löwis, et (kohalik) suurim tamm kasvab Vecate mõisas (sks Alt-Ottenhof) Mazsalaca kihelkonnas (Kirchspiel Salisburg). Sealne tamm oli 19 1/2 jalga rinnasümbermõõdus (5, 94 m), ent seejuures oli puu juurekohalt üle 5,5 korra jämedam ja üüratu paksususega [12].

17 suurima, ümbermõõduga 12–29 jalga tamme seas oli praeguse Läti alal 8 tamme eelnevatest veel jämedamad. Jämedaim tamm, ümbermõõduga 29 jalga (8,84 m) kasvas Cēsise lähedal tollases Kārļamuiža (sks Karlsruhe) mõisas Riia maantee ääres [13].

Eesti kahest jämedamast tammest kasvas üks Saaremaal Rannakülas, selle ümbermõõt oli 23 jalga (7, 01 m), ja teine, ümbermõõduga 21 jalga (6,4 m) Ranna (sks Tellerhof) rüütlimõisas Ida-Eestis Peipsi ääres [13].

A. von Löwise tähelepanekud ja arvutus on jämedalt võetuna üsna tõepärased. Samas on puude jämeduse ja vanuse vahel kohati suured erinevused. Meie tammede vanust uurinud Mart Rohtla on väitnud, et ühevanuste tammede ümbermõõdud erinevad kasvukohast sõltuvalt kuni kaheksa korda ‒ viletsal pinnasel kasvava saja-aastase tamme ümbermõõt küünib vaevu poole meetrini, sama vanal puul taluõues võib see ületada nelja meetrit. Nelja meetri jämedune tamm võib olla saja-, kahesaja-, kolmesaja- või isegi kaheksasaja-aastane [19]. Uurides dendrokronoloogiliselt paljude tammede jämedust ja vanust, pole siiski selliseid erinevusi täheldatud.

Varased kirjeldused segaduse kütkes

Siinse piirkonna tammed kirjeldas August Wilhelm Hupel ühes hilisemas kirjutises [11] kui Quercus robur Linné 1753 ja teisena Q. foemina Miller 1768. A. von Löwis lähtus Saksa botaaniku Carl Ludwig Willdenowi [24] tööst ja käsitles tammesid kui kivi- või talvetamme (sks Die Stein- oder Wintereiche: Quercus robur) ja suvetamme (Die Stiel- oder Sommereiche: Q. pedunculata) [12]. Esimese all mõeldi meil looduslikult mittekasvavat kivitamme (Quercus sessiliflora Salisbury 1796), praegune nimi Q. petraea (Mattuschka) Lieblein 1784, ja teisena meie looduslikku tammeliiki. Mõlema liigi levik oli tollal antud sarnaselt (Europae nemoribus), sest see polnud täpselt teada [24]. Hiljem [13] viidati saksa loodusteadlase Johann Matthäus Bechsteini käsitlusele [4]. Selline lähenemine oli tingitud Euroopa tammede liigitunnuste muutlikkusest, taksonoomilisest segadusest ja liiginimetuste erinevast aktsepteerimisest [1, 8, 18, 24].

Dendroloog Karl Auna järgi on meie metsade tamme botaaniline nimi Quercus pedunculata Ehrh. Tema lehed on väga lühikese varrega, lehealus südajas ja tõrud pikkade vartega, 3‒6 cm. See puu puistab sügisel lehed maha ja puhkab talvel lehetuna.

Siin-seal leiti mõned eksemplarid, mis seisid aga talv läbi kuivanud pruun-kollakates lehtedes. Seda pandi tähele Pärnu linna tammealleedel, kus üksikud puud olid vanas lehes. Talvel leheta ja lehtedes olevate tammede välimuses vahet näha ei olnud ‒ lehed, tõrud ja nende varred olid ühesugused. Siiski nähti kahe liigi vahel tähtsat bioloogilist erinevust.

1925. aasta kevadel näiteks läksid talvel lehes olevad tammed Pärnus lehte 3–4 nädalat hiljem kui need, mis olid talvel lehtedeta. 3. juunil 1925. aastal hakkasid talvel lehes olevad tammed õitsema, uusi lehti veel ei olnud. Teistel tammedel olid aga juba 6–7 tolli (15‒17 cm) pikkused noored kasvud ja õitsemisaeg ammugi möödas. Meie kliimaoludes kahjustavad tammede juurdekasvu sageli kevadised hilised öökülmad, seetõttu kasvatati tammesid noores eas teiste puude varjus. Talvel lehes seisvatele ja kevadel kuu aega hiljem lehte minevatele tammedel oli hiliste öökülmade mõju tähtsusetu. On nimetatud, et neid kirjeldas Tschernjajev Ukrainas 1858. aastal kui Quercus tardiflora. Seesama tamm leidus ka Eestis, teda tuleb nimetada Quercus pedunculata tardiflora Tschernjajev ja sel puul peaks meie kliimas olema iseäraline tähtsus [2, 3].

Kuidas eristada suve- ja talvetamme

Pärnu ringkonna metsarevidendi Arthur Hermann Rühli andmeil hõlmas talvetamm Lääne-Eestis Pärnumaal tammedest 20%. Ka õpetatud agronoom Ruubel teatas, et Viljandimaal oskab maarahvas talve- ja suvetamme teineteisest hästi eraldada [15]. Theodor Nenjukov toob ka suve- ja talvetamme eraldamise tunnused. Suvetamme (Quercus pedunculata Ehrh. var. praecox Czern.) võra on lai ja laiuv, lehed puhkevad 3–4 nädalat varem ja satuvad seetõttu hiliste kevadekülmade ajajärku. Tamme tõrud on suured ja puit sinakaskollane. Mehaaniline kude moodustab 80%. Talvetamme (Q. pedunculata Ehrh. var. tardiflora Czern.) võra on kokkusurutud, ülessuunatud, lehed puhkevad 3–4 nädalat hiljem ja jäävad seetõttu hiliste kevadkülmade ajajärgust välja. Tamme tõrud on väiksed ning puit helekollane ja kõva. Mehaaniline kude moodustab 90%.

Nähtub, et K. Aun ja Th. Nenjukov olid kursis kuulsa Ukraina loodusteadlase ja Harkovi ülikooli kauaaegse professori Vassili Matveievitch Tschernaiewi (ka Basil Matveievich Czerniaiev jt nimekujud) [16] tööga, kus eelnimetatud kaks tamme teisendit algselt kirjeldati [22]. Nende kahe tamme teisendi tunnused on uuesti avaldatud ning neid ka geneetiliselt uuritud [6] ja tõesti tuvastatud vastavad erinevused.

Th. Nenjukovile vastab K. Aun [3] ja küsib, miks nimetati neid tammesid talvetammedeks (sks Wintereiche), sest selle nime all tunti tollal kivitamme ladinakeelse nimetusena Quercus sessiliflora Sm., mida nimetame talvetammeks. Nähtub, et aeti segamini kivitamm (praegu Q. petraea) ja talitamm (Q. pedunculata Ehrh. var. tardiflora Czern.). Selle põhjuseks oli, et kivitamme puud lehtivad Eestis 10‒14 päeva hiljem kui hariliku tamme omad ja lehed püsivad talv läbi. Talv läbi lehti säilitavat harilikku tamme (raudtammed) käsitleti Eestis aga vormina [14]. Need erinevused on praegugi tuntud siiski teisenditena, eesti keeles talitamm, ka raudtamm või lesetamm, vastavalt siis (Quercus robur L. var. tardiflora Czern.) ja suvetamm (Q. robur L. var. praecox Czern.) [7].

On ka väidetud, et saarlased tegid tammedel kindlat vahet kasvukoha järgi. Liivasel pinnasel kasvavad tammed on haprad ja seest punased, savisel pinnasel kasvavad puud aga sinised ja kõvad kui raud [23]. Mart Rohtla väitel [19], et paarisaja-aastaselt nakatuvad suvetammed sageli seenhaigustesse ja hukkuvad, võib tõesti tõepõhi all olla [6].

Õpetatud agronoom Ruubel teatas, et Viljandimaal oskab maarahvas talve- ja suvetamme hästi teineteisest eraldada.

 Nüüd räägime eesti tammest

Euroopa suurima levikuga kivi- ja hariliku tamme vara ja hilja õide puhkevaid puid teati Saksamaal ammu [4]. Nende liikide looduslik levila suures osas kattub, kuid erineb põhja-kirde- ja kagu-idapoolse piiri osas. Kivitamme levila piirneb põhjas Saksamaa ja Lõuna-Skandinaaviaga. Eestis on leidunud üksikud puid, kuid vähese tundmise tõttu pole kasvatamise ulatus teada. Krahv Friedrich Berg tegi Sangastes kivitammega katseid ja leidis, et sel pole hariliku tamme ees eeliseid, sest puud on külmatundlikumad. Ühtlasi nähti, et kasvatada seda ei tasu, sest annab hübriidi hariliku tammega. [9]. Neid hübriidseid puid (Quercus x rosacea Bechstein 1813) registreeriti 1991. aastal 10 puuga rühmas (kõrgus oli 7‒10 m, 06.01.1998) Tallinnas Paldiski mnt 68 haigla peahoone taga ja määramine leidis tollal kinnitust [21].

Hariliku tamme kui ühe tähtsama Euroopa loodusliku liigi suur varieeruvus ja botaanikute erinevad lähenemissuunad on põhjustanud geneetika ja genoomika informatsiooni süsteemi (GnpIS) andmeil ülisuure sünonüümika ligi 572 liigi, vormi ja teisendiga, mis praegu on võrdsustatud liigiga Quercus robur Linné 1753. Nende hulgas on 1890. aastal uudse kirjelduse andnud prantsuse botaaniku ja seeneteadlase Jean Michel Gandoger’ (1850‒1926) eesti tamm (Q. esthonica Gand. 1890), mida loetakse praegu hariliku tamme sünonüümide hulka.

Gandoger’ reisis palju, kogus väga suure 800 000 lehega herbaariumi ja koostas selle alusel uudse Euroopa floora ülevaate (Flora europaea, 1883‒1891, 27 köidet), mille 21. köites on toodud eesti tamm. Kahjuks ei andnud tulemusi herbaarmaterjal kogumise koha otsing, mille alusel see liik määrati. Ka on Gandoger’ uudsed liiginimed praegu enamik sünonüümid.

Uudsete geneetiliste ja anatoomiliste uurimise meetoditega seoses on hariliku tamme kahele teisendile jälle süvauurimustega tähelepanu pööratud Ukrainas ja Venemaal, isegi väitekirju on kaitstud. Seega, kui peaks olema soov rajada tammikut tulevaste põlvede sissetulekuallikana, peaks pöörama tähelepanu neile kahele teisendile, arvestades sealjuures kasvukoha iseärasuste, võimalike kahjustuste ja üldse geneetilise mitmekesisusega. 

Autorilt.  Eks tammed on mindki köitnud nii nooruses looduses liikudes kui ka üliõpilaspõlves Tartus. Rohkem on hinge läinud kaks tamme, millest vanem sai (seemnest idanema panduna vanust lugedes) 2019. aastal Tartus 85 ja noorem saab Tallinnas tänavu 80-aastaseks. Olgu see lugu siis ka nende auks.

Kasutatud kirjandus

[1] Anonymus, 1792. Character einige neu bestimmten Pflanzten. Hoppe, D. H. (Hrsg.). Neues botanisches Taschenbuch für die Anfänger dieser Wissenschaft und der Apothekerkunst aus das Jahr 1792. Regensburg, 43–60.

[2] Aun, K. 1927. Meie tamme liikidest. – Eesti Mets 7(4): 79–80.

[3] Aun, K. 1932. Meie metsapuude tundmaõppimisest. – Eesti Mets 12(5): 149-150.

[4] Bechstein, J. M. 1821. Forstbotanik oder Naturgeschichte der Deutschen Holzgewächse und einiger fremden für Oberförster, Förster und Forstgehülfen. Hennings Buchhandlung, Gotha.

[5] Blum, K. L. 1846. Ein Bild aus den Ostsee-Provinzen oder Andreas Löwis of Menar. Duncker und Humblot, Berlin.

[6] Chokheli, V., Kozlovsky, B., Sereda, M., Lysenko, V., Fesenko, I., Varduny, T., Kapralova, O., Bondarenko, E. 2016. Preliminary Comparative Analysis of Phenological Varieties of Quercus robur by ISSR-Markers. – Journal of Botany. Vol. 2016, Article ID 7910451.

[7] Eestikeelsete taimenimede andmebaas (http://taimenimed.ut.ee/cgi-bin/taimenimed.cgi?lang=ld&query=q vt. 01.05.2019).

[8] Haddington, T. H. 1765: 421. A Short Treatise on Forest-trees, Aquaticks, Ever-greens, Fences and Grass-seeds, by the right honourable the late Earl of Addington. James Reid, Edinburgh.

[9] Kasesalu, H. 2008. Krahv Friedrich Berg dendroloogina. – Denroloogilised uurimused Eestis IV: 155–176.

[10] Lenz, W. 1870. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710−1960. Böhlau Verlag, Köln-Wien.

[11] Löwis, A. v. 1813. I. Naturgeschiche der Eiche. II. Ueber die Aussaat des Eichen. – Neueres ökonomisches Repertorum für Livland 1(2): 125–186.

[12] Löwis, A. v. 1815. Anmerkung des Herausgebers. – Neueres ökonomische Repertorium für Livland 3(3): 426.

[13] Löwis, A. v. 1824. Ueber die ehemalige Verbreitung der Eichen in Liv- und Ehstland. Ein Beitrag zur Geschichte des Anbaues dieser Länder. J. E. Schünmann, Dorpat.

[14] Mathiesen, A. 1934. Dendroloogia. Akadeemilise metsaseltsi kirjastus, Tartu.

[15] Nenjukov, T. 1931. Materjale Eesti dendroloogilise floora tundmaõppimiseks – Eesti Mets 11(2): 33-38.

[16] Прокудин Ю. Н. [Prokudin, J. N.] 1953. Выдающийся русский ботаник XIX столетия В. М. Черняев. Издательство Харьковского университета, Харьков.

[17] Recke, J. F., Napiersky, K. E. 1831. Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexikon der Provinzen Livland, Ehstland und Kurland. Bd. 3, Johann Friedrich Steffenhagen und Sohn, Mitau.

[18] Rees, A. 1819. The Cyclopaedia; or, Universal Dictionary of Arts, Sciences and Literature. Vol, 29. London, Printed for Longman, Hurst, Rees, Orme & Brown.

[19] Rohtla, M. 1998. „Kuidas määrata puude vanus!“. Eesti Loodus 41(9): 430–431.

[20] Röchy 1815. Nachricht von einer ungewöchnlich großen Eiche. – Neueres ökonomische Repertorium für Livland 3(3): 425–426.

[21] Sander, H. 1998. Tallinna silmapaistvamad puud ja nende kaitse. – Eesti dendrofloora uuringud III: 1-82.

[22] Черняев, В. М. [Chernyaev, V. M.] 1858. О лесах Украины. Речь, произнесённая в торжественном собрании Харьковского университета 1 сентября 1857 г. Москва.

[23] Viires, A. 2000. Puud ja inimesed. Ilmamaa, Tartu.

[24] Willdenow, C. L. 1805. Caroli a Linné Species Plantarum exibentes Plantas Rite Cognitas ad Genera Relatas cum Differentius Specificis, Nominibus trivialibus, Synonymis Selectis, Locis Natalibus secundum Systema Sexuale digestas. Tomus IV, Berolini, Impensis G. C. Nauk. Available online at: http://bibdigital.rjb.csic.es/ing/Libro.php?Libro=3394.