LUGEJA KÜSIB: kas ma tohin oma maale rajada eralooduskaitseala? (7)

Eraisik saab ja võib kaitsta oma maal loodusväärtusi, eraõiguslikud looduse kaitsmise projektid ei ole Eestis seadustega reguleeritud.

Niikaua kui maaomaniku eraalgatuslikul kaitsealal ei ole riiklikult tähtsaid kaitseobjekte, mida riik soovib ise kaitsta, on see ala eralooduskaitseala.

Kuid riigil on praegu kehtiva looduskaitseseaduse alusel õigus ja võimalus ning teatud juhtudel isegi kohustus sekkuda ja kehtestada seal maakasutusele erinevaid piiranguid. See tähendab, et kui riik leiab sinu eraalgatuslikult kaitstavalt maalt endale olulisi objekte, mida soovib (või seaduse alusel peab) kaitsta, võetakse need looduskaitseseaduse alusel kaitse alla. Seeläbi muudab riik end kaitseala valitsejaks eramaal. Looduskaitseseaduse järgi ei saa maaomanik ise olla kaitseala valitseja, ja seega puudub Eestis IUCN (International Union of Conservation Networks) klassifitseerimise alusel näiteks jagatud ja eraloodushoiuala valitseja staatus.

Eraomanikele teeb vabatahtlikult loodushoidu panustamisel enim muret sisuline omandiõiguse kaotamine. Seetõttu on Sihtasutus Loodushoiu Fond ja MTÜ Eesti Erametsaliit püüdnud selgitada asjaosalistele nn Safe Harbori printsiipi, mida rakendatakse Ameerika Ühendriikides ja mis on toonud häid tulemusi nii elupaiga- kui ka liigikaitsel.

Maaomanikud tahavad loodust kaitsta

Safe Harbori vabatahtliku loodushoiu programm loodi Ameerika Ühendriikides, et kaasata ka eramaaomanikud ohustatud liikide arvukuse tõstmisesse. Näiteks Floridas loodi programm palu-kirjurähnide arvukuse suurendamiseks. Enne Safe Harbori kontseptsiooni tutvustamist 1995. aastal olid paljud maaomanikud ohustatud liikide ja nende elupaikade kaitsmise suhtes kõhklevad. Peljati, et need võivad ligi meelitada (teisi) ohustatud liike, misjärel kehtestataks nende maadele automaatselt looduskaitseseaduse alusel täiendavaid piiranguid.

Florida näitel nõustusid maaomanikud Safe Harbor programmiga liitudes läbi viima loodushoiutegevusi, mis edendaksid palu-kirjurähnide populatsiooni taastumist. Programm andis neile seejuures kindluse, et kui maaomanik suudab suurendada oma kinnistul rähnide populatsiooni, siis ei teki sellest tema maadele täiendavaid regulatiivseid piiranguid.

Kui Habitat Conservation Plan’i (sarnane Eesti kaitsekorralduskavaga) puhul on maaomanikud protsessi kaasatud seaduse sunnil, siis Safe Harbori puhul kaasatakse osalejad nende endi soovil. Programmi raames riigi ja maaomaniku vahel sõlmitud lepingute abil ennetatakse liikide seisukorra halvenemist, samas puudub vajadus maa range kaitse alla võtmiseks.

Vabatahtliku koostöö eest konkreetsete majandamisvõtete rakendamisel, mille abil paraneb liigi või elupaiga seisund, saab maaomanik kindluse, et tulevikus maakasutuspiiranguid ei kehtestata. Kokkuleppe oluliseks osaks on konkreetse elupaikade kaitsekava koostamine liikide seisundi taastamiseks, hõlmates ka maaomaniku maakasutuseesmärke nagu puidu ülestöötamine, karjakasvatus või turism.

 Ka Eesti vajab sarnast programmi

Palu-kirjurähnil läheb täna Floridas paremini ja programm on täitnud oma eesmärgi. Nüüdseks on sarnased programmid loodud erinevatele liikidele ja ka muudes osariikides.

Maailma tippteadlased ütlevad, et traditsiooniline looduskaitse senisel viisil ei toimi. Tänases demokraatlikus, turumajanduslikus ühiskonnas on maaomanike vabatahtlik kaasamine võtmetähtsusega. Omanike initsiatiivile tuginev, tulemustele orienteeritud ja dünaamiline loodushoid tagab mitmekesisema ja liigirikkama looduse efektiivsemalt.

Ameerika Ühendriikide Safe Harbor programmid on hea näide, kuidas liikide seisukorda saab edukalt parandada ka maaomanike huve arvestades. Sarnaseid programme rakendatakse ka osas Euroopa riikides, lähima näite leiame Soomest Metso programmi näol, mis tugineb samuti metsaomaniku vabale tahtele ja koostööle.

Loodust ei ole võimalik hoida ja kaitsta vaid keeldudele ja käskudele keskendudes, ilma maaomanikke sisuliselt kaasamata. Teeme aktiivselt tööd selle nimel, et seda arusaamist ka Eesti ametiasutusteni viia.