Püüame oma rekordlõhe Eestist? Miks ka mitte!

Narvas annab paremaid tulemusi püük nn spinfluga ehk eesti keeli toruputukaga. Küllalt on nähtud pilti, kuidas landimees võib päev otsa vett vahtu peksta ilma ühegi võtuta, kuid tema kõrvalt putukaga püüdjad saavad kala.

Toruputukas kujutab endast karvatuusti, mis on seotud plasttorukese või rüüsi jupile, millest aetakse läbi tamiil (eelistatult fluorokarbon jämedusega 0,4‒0,5 mm) ja seotakse selle otsa kolmikkonks. Viimase suurus võiks olla 8‒10 ja soovitatavalt mitte sissepoole kaardus harudega – muidu ei jää otsa kala, kes tuleb ärritavalt hõljuvat putukat lihtsalt peaga lööma, mitte ei ahma seda suhu. Kolmikkonksu varre ja sõlme otsa tuleks tõmmata sobivas jämeduses rüüs. Kui see on punakat või oranžikat tooni, toimib see ka lisaärritajana.

Selge ju, et sellist putukat spinninguga kaugele ei viska. Tuleb valmis siduda rakendus, millega saaks seda teha. Pealiinile kinnitame kolmikpöörla, mille keskmisesse aasa seome umbes 1,5‒2- meetrise lipsu otsa toruputuka. Et seda saaks piisavale kaugusele heita, kinnitame pöörla alumisse aasa umbes 20 cm pikkuse liiniga raskuse – nn tirooli pulga.