Lõhel ja meriforellil läheb Eestis pigem hästi (4)

Lõhe ja meriforell olid Eestis veel mõni aeg tagasi legendi staatuses – keegi teadis kedagi, kes olla kala kätte saanud.

Viimastel aastatel on aga nii lõhe- kui ka meriforellipüük jõudmas massidesse, eelkõige tänu sotsiaalmeedia levikule. Pildid saagist jõuavad kiiresti väga suure rahvahulgani ja motiveerivad ka „pühapäevakalameest“ õnne proovima. Aga mitte ainult tänu sotsiaalmeediale – meres ja jõgedes peab ka kala olema. Meriforell on püütav kogu Põhja-Eesti ranna ulatuses, lõhepopulatsioonid aga taastuvad pea kõigis ajaloolistes lõhejõgedes.

TAMM EI LASE KALA KUDEMA. Selleks on ära tehtud suur töö ning lõhe- ja meriforellivarude taastumiseks on likvideeritud kümneid rändetõkkeid. Siin on matemaatika üsna lihtne – kui jõel on tamm, siis lõhe ja meriforell kudema ei pääse ning järelkasvu ei tule. Viimase 10 aastaga on likvideeritud üle 110 paisu või tagatud kalapääsudega rändevõimalused. Sindi paisuga avati näiteks 20‒25% kogu Eesti lõhepopulatsiooni taastootmispotentsiaali. Suurepäraseid tulemusi annavad ka paisude likvideerimine Vasalemma, Purtse, Selja, Pada, Pirita ja Valgejõel. Koos Sindi paisu eemaldamisega Pärnu jõelt on viimase 5 aastaga kasvanud lõhe ja meriforelli taastootmispotentsiaal vähemalt 50%. Seega võime eeldada, et 3‒5 aasta pärast on meie jõed ja meri veelgi lõhe- ja meriforellirikkamad.
Samas on paisude negatiivne mõju endiselt väga suur. Eestis on ikka veel alles üle 1000 paisu, mis takistavad kalade rännet ja populatsioonide arvukust. Sageli ehitavad jõeäärsete kruntide omanikud omal jõul kivivalle, et paisutada endale ujumiskoht. See on äärmiselt levinud teguviis ja selliseid rändetõkkeid võib Eestis olla tuhandeid. Paisud (sealhulgas kopratammid ja ise laotud kivivallid) on oluline tegur, kas meie meriforelli- ja lõhevarud taastuvad ajaloolise 200 000 laskujani aastas.

ENTUSIASTIDEST SAAB PALJU ABI. Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtlike kudekaitsjate mõju lõhe- ja meriforellivarudele on raske mõõta ja ära kiita. Võib arvata, et nii mõnegi lõhejõe populatsioon eksisteerib täna ainult tänu vabatahtlike tööle. Näiteks ehkki Pirita jõgi on lõhele suurepärane kudejõgi ning mõned aastad tagasi avati kaladele rändeks ka Vaskjala pais, ei ole lõhepopulatsioon Pirita jões kiiret taastumist näidanud. Viimaste aastate arvamused ja kalaloendused tõdevad, et puudub kriitiline mass kudekarja. St et eelnevatel kümnenditel on lõhepopulatsioonile tehtud nii palju kahju, et kogu jõe kalanduslik taastootmine ei toimi.
Harrastuskalastajatele ja kutselistele püüdjatele oli 2020. aasta lõhe- ja meriforellipüügil väga edukas. Kokku püüti meie rannikumerest kalavõrkudega ja jõgedest spinninguga ligemale 40 tonni lõhet ja meriforelli. Sellest rohkem on viimasel kümnendil püütud vaid 2016. aastal.

HUVI PÜÜGI VASTU KASVAB. Eriti suur oli harrastuspüüdjate huvi spinningu ja lendõngega püügiks jõgedes, kuhu anti ligi 4700 püügiluba. Seda on üle 1000 loa rohkem kui 2019. aastal.

Harrastuskalastajate vaieldamatud lemmikjõed on Jägala ja Selja jõgi (mõlemad üle 1000 loa), aga üllatuslikult ka Vääna jõgi (üle 600 loa). See näitab selgelt Eesti harrastuskalastajate jätkuvat ja pigem kasvavat huvi lõheliste püügi vastu ning annab kinnitust nende liikide tähtsusest nii püügivõimaluste arendamise kui ka varude kaitse seisukohalt.

Kui jõgedest õnnestus harrastuspüüdjatel 2020. aastal spinninguga välja sikutada 16 kilo kaaluv lõhe (2019. aastal oli suurim 21,4 kilo), siis merest nakkevõrguga lausa 24 kilo kaalunud lõhekala.

 Asustamine toetab lõhepopulatsiooni

·        RMK Põlula Kalakasvatuskeskus asustas 2020. aastal 190 000 samasuvist (neist 140 000 Pärnu jõkke), 70 000 üle aasta vanust (neist 45 000 Pärnu jõkke) ja 16 000 2+ aasta vanust (neist 6000 Pärnu jõkke) lõhekala ning 6000 meriforelli noorkala.

·        TÜ Eesti Mereinstituut seirab kõiki meie olulisimaid lõhe- ja meriforellijõgesid igal aastal ning annab hinnangu populatsioonide seisukorrale.