Kaido Höövelson: „Pugesin pagasnikusse magama, et ikka kalale saaks. Olin ju liiga noor ja mind ei kiputud eriti kaasa võtma.“ (1)

Andres Pulver

„Eelmisel suvel sain siit 22 haugi kätte ‒ ise ka imestan, kuidas nad siia ära mahuvad,“ kõneleb Kaido Höövelson. Ja suurim oli olnud kahe ja poole kilone. Valdavalt siiski suhteliselt väikesed pulgad.

Päris kaua sai plaani peetud, et läheme endise sumokuulsuse Baruto, praeguse riigikogu liikme Kaido Höövelsoniga Peipsile ahvenat taga ajama, aga küll ei klappinud aeg või oli ilm liiga kole.

Ennekõike siiski viimane, sest oli ju august väga tuuline ja Peipsi lainetas kohati nagu ookean.

Nii tuligi juttu ajada kuival maal ja Kulinal asuva Barto puhkemaja mõnesaja ruutmeetri suuruses tiigis haugi taga ajada. Sedapuhku küll paraku ebaõnnestunult.

Kuidas kalapüügipisik külge tuli?

Võõrasisa oli kalamees ja eks tema uhal sai hakatud käima. Mäletan, et võõrasisa sättis minekule – pani õhtul kõik autosse valmis, et hommikul vara kohe teele asuda. Mina pugesin pagasnikusse magama, et ikka kalale kaasa saaks. Olin ju liiga noor ja mind ei kiputud eriti kaasa võtma.

Olime vist poolel teel, kui üles ärkasin ja autosse ronisin. Aga eks mehed teadsid, et ma seal magan.

Hiljem sai Endlal omajagu meestega kaasas käidud. Mulle spinningut muidugi ei antud. Kui ma oleksin lanti loopima hakanud, oleks see niikuinii kellelgi kõrvas kinni olnud. Nii et minu ülesandeks oli aerutamine.

Aga see kaasas olemine, vesi, rahu ja natuke päikest ning hommikul vara ärkamine eesmärgiga saada suur kala oli väärtus omaette.

Eelmisel õhtul räägiti ikka kõik põhjalikult läbi ja pandi täpselt paika, kui suure kala kätte saame.

Hiljem, kui spinningu pihku sain, kaasnes loomulikult võistlusmoment. Endlast oli minu esimene kala ahven.