Vee all

Mida söövad väikesed kalahakatised meie veeriigis? II osa

Kes on Eesti kalastiku vegan? 

Katrit Karus, Arvo Tuvikene, Priit Zingel, 29. september 2021 06:00

LATIKAS. Toitu otsides suudab ta suu lõõtsataoliselt ettepoole sopistada, mis hõlbustab põhjasetetes elavate loomakeste paremat suhu imemist.

Foto: Shutterstock

Artikli esimeses osas saime teada, kuidas mõjub Eesti kalade vastsete arengule nende toiduobjektide valik.

Vaatame nüüd, kes on Eesti kala, kelle hambadki on kohastunud just taimede söömiseks, kes armastab kõdu ja kes läheb esimesel võimalusel planktonilt üle elusale söögile.

KALAD SÖÖVAD SALATIT? Taimetoidulised kalad toituvad enamasti vaid pehmete lehtede ja vartega penikeeltest ja vesikatkudest, haisvatest mändvetikaist ujutakse tavaliselt suure kaarega mööda. Selle grupi tüüpilisemaks veganiks on roosärg, kelle sooltoru on suviti peaaegu alati ühele tõelisele veganile sarnast rohelist taimemassi täis ning kelle kohta võib väita, et tema põhitoiduks on veetaimestik. Suurtaimed on oluliseks toiduallikaks ka suurematele särgedele. Siiski mängivad veetaimed kalade toidulaual üpris väikest rolli, eeldatavasti armastavad nad veetaimi sama palju kui inimesed prae kõrvale salatit tõsta. Ilmselt pole kalad väikese salatilembuse tõttu ka taimetoidu kasutamiseks hästi kohastunud, välja arvatud ehk roosärg, kelle neeluhambad on erinevalt teiste karpkalalaste omadest saagjalt kurrulise pinnaga, sobides hästi taimetükkide peenestamiseks. Siiski ole sa kohastunud veetaimi toiduks tarbima või mitte, erilist toiteväärtust mõne rasvase põhjaloomaga võrreldes loota pole ‒ salat jääb salatiks ka veeriigis. Erinevalt mäletsejatest nagu veised ja lambad, puuduvad kalade seedesüsteemis tselluloosi lagundavad bakterid, mis teeksid taimedest energia saamise palju tõhusamaks.

ROOSÄRG. Meie kalariigi vegan, kes sööb pea ainult veetaimestikku.

Foto: Shutterstock

BENTOSTOIDULISED KALAD TOITUVAD PÕHJAELUSTIKUST. Olgugi, et ka põhjataimestik on osa bentosest, peetakse valdavalt bentostoidulisteks kaladeks vaid neid, kes toituvad bentose loomset päritolu objektidest (ainuraksetest kahepaikseteni). Põhjaloomastik hakkab kalahakatistele huvi pakkuma enamasti alles siis, kui planktonijaht ei kustuta nende nälga. Siiski leidub ka selliseid kalu, kes eelistavad juba varases lapsepõlves planktontoidule põhjaloomastikku. Nende hulka kuuluvad eraklikku eluviisi armastavad lõhe ja forellide noorjärgud ning võldas. Igaüks neist on suur kinnisvarahuviline ‒ nimelt üritavad nad iga hinna eest hoida enda valduses kindla suurusega territooriumi, kust teevad äkkrünnakuid mööda triivivatele bentoseloomadele.

Bentosetoiduliste kalade toidu koostis võib isegi ühe ja sama liigi piires mõjutada nende välimust (kehakuju, suuava jne). Näiteks on angerjate seas nii kitsa kui ka laia peaga isendeid, kusjuures kitsas pea tekib neil, kes söövad maimueas pisiloomi. Kui pisiloomi on vähe, peab angerjahakatis hakkama jahtima suuremaid selgrootuid ja kohastuma nende söömiseks. Nende pea laieneb, kuid röövtoidule üleminek ei too erinevalt teistest kalaliikidest kaasa üldist kiiremat kasvu, kitsa ja laia peaga angerja noorjärgud kasvavad samas veekogus enam-vähem ühes tempos.

VÕLDAS. Juba varases lapsepõlves eelistab planktonile põhjaloomastikku.

Foto: Shutterstock

Mõned bentosetoidulised kalad (latikas, nurg, rünt, vimb, vähemal määral ka särg ja roosärg) saavad toitu otsides suu lõõtsataoliselt ettepoole sopistada, mis hõlbustab setetes elavate loomakeste paremat suhu imemist. Selline lõõtsataoline suu võib kasuks tulla ka varases nooruspõlves, kui peetakse planktonijahti. Näiteks suudavad hästi arenenud suutoruga latikamaimud edukamalt kinni püüda väledamaid zooplanktereid (aerjalgseid), võrreldes särjemaimudega, kelle suutoru on vähem lõõtsataoliselt sopistunud ja kes jahivad pigem aeglasemalt liikuvaid vesikirbulisi.

Enamasti iseloomustab ka bentosetoidulisi kalu parveline eluviis, välja arvatud muidugi mõned erakliku eluviisiga põhjas konutajad. Lisaks on leitud, et parveline eluviis mõjutab suuresti ka osa pisikalade söögiisu. Näiteks tuvastati, et üksikud lepamaimud on väga kartlikud ega söö mitte midagi, aga kui nad on 20‒30 kaupa parves, siis tunnevad end hästi ja toituvad isukalt. Ka väikesed latikad toituvad parves aplamalt kui üksikult.

PLANKTON ON RÖÖVIKU LUTIPUDEL. Röövkaladele (haug, koha, luts, säga, tõugjas) langevad saagiks eeskätt need kalad, keda saab kõige kergema vaevaga kätte ning need, kes on suuruselt selleks kõige sobivamad. Loomulikult söövad ka röövkalad vastse- ja maimueas planktonit, kuid lähevad juba esimese elusuve lõpuks, mil nad on vaid 3‒5 cm pikkused, järk-järgult üle rammusamale toidule, milleks on suuremad selgrootud ja kalamaimud. Olgu kudemisaegsete skandaalidega kuidas on, ent kui asi puudutab toidu hankimist, siis ei piirduta ainult vastase hirmutamise ja minemapeletamisega, vaid saagiks langevad sageli ka liigikaaslased (sealhulgas mari). Sugulussidemed ei loe toidu hankimisel miskit, lähtutakse mugavuse ja väiksema energiakulu põhimõttest (juhul, kui kaladel ikka on põhimõtteid). Kannibalismis saab kuldmedali ahven, kes hävitab omaenese maime sellisel hulgal, et neid võiks pidada ta põhitoiduks.

HINK. Kõdutoiduline kala ahmib liiva ja muda suhu ning sõelub siis sealt toidu välja.

Foto: Shutterstock

KÕDUARMASTAJAID NAPIB. Täielikult kõdutoidulisi kalu (taime- ja loomajäänustest tekkinud orgaanilise aine osakeste sööjad) meil õieti polegi. Selle rühma kõige paremaks esindajaks on jõe- ja ojasilmu vastsed, ehkki rangelt võttes ei kuulu silmud päriskalade hulka. Silmuvastsed on äärmiselt vähenõudlikud ning lepivad teiste kalade söögilaualt pudenevate palukestega, mille veevool neile praktiliselt otse suhu kannab. Seega ei kuluta nad toidu hankimisele peaaegu mingit energiat, lastes veel lihtsalt läbi lõpuste voolata, misjärel tuleb veevooluga suhu kantud toit lihtsalt alla neelata. Päriskaladest söövad ohtralt kõdu hink, vingerjas ja mõned teised veekogu põhjas tegutsevad kalad. Hingul ja vingerjal tuleb end kõdu söömiseks siiski natukene liigutada ka, nimelt sõeluvad nad suhu sattunud liivast ja mudast välja kõik söödavad toiduosakesed.

Hoolimata sellest, et vanemad hülgavad kalavastsed juba varases lapsepõlves ning üksinduse ja hirmu trotsimiseks on käepärast võtta vaid vanemate kaasa pakitud rebukott (kujutlege kas või korrakski vastsündinud last üksinda lutipudeliga), mis samuti peagi ammendub, suudab siiski osa neist kalavastsetest kõiki ohte vältides edukalt iseseisvuda ja inimkonnale õhtusöögil heameelt valmistada.

Projekt on osa järeldoktorantuuri uuringuist „MICROFISH“ (Fish feeding conditions in lakes with different planktonic food webstructure and macrovegetation), projekti number No.1.1.1.2/VIAA/1/18/301, leping Läti Vabariigi Riikliku Hariduse Arendamise Agentuuriga, programmi number 1.1.1.2/16/I/001. Projekti rahastavad Euroopa Regionaalarengu Ffond (European Regional Development Fund), Läti Vabariik ja Keskkonnalahenduste Instituut (Institute for Environmental Solutions).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee