Loomad

Nepid – meie soomaastike asukad 

Olav Renno, 28. september 2021 16:00

AVALDAB MULJET. Mängiv isane rohunepp sirutab end kõrgemaks ja käänab oma valgete sulgedega saba seljale.

Foto: Shutterstock

Kindlasti tunnevad loodusehuvilised tikutajat ehk taevasokku tema omapärase „möhitamise“ järgi, mis tekib kõrgelt alla sööstva linnu sabasulgede vibreerimisel. Rohukurvits mängib rühmiti nagu näiteks tedergi, ent hoopis vähem silma ja kõrva puutuvalt kusagil soisel põõsasniidul ja pealegi hilja öösel. Salapärane mudanepp aga elab eeskätt Kirde-Eesti suurtes rabades ning laseb oma öisel mängulennul kuulda omapärast kobinat, millega on ära teeninud hüüdnime „santvanker“.

Eestis elab neli nepiliiki: tikutaja, rohunepp, mudanepp ja metskurvits.

Harva, kui suure sügise eel juhtutakse kõndima niiskel järve- või jõeäärsel niidul ja muudes soisevõitu paikades. Siiski leidub seal „igaval maastikulgi“ üht-teist huvitavat. Aeg-ajalt sööstab rohust lendu mõni pruuni-kollasetriibuline, tuvist väiksem lind, olles lasknud loodusenoidleja jõuda endast lausa sammu või paari kaugusele. Kuigi kaugele see pisut äkki lendu tõusnu ei eemaldu, vaid laskub enamasti uuesti tiheda taimkatte varju vaid kahe-kolmekümne meetri kaugusel. Nii kohtub inimene huvitava kurvitsalise – kas tikutaja või rohunepiga.

Samalaadne kohtumine võib aset leida ka niiskes sega-või lehtmetsas, kus rohurindest lendab üles tubli tuvi kasvu pikanokaline metskurvits. Meil elutseb veel neljaski nepiliik – mudanepp, aga temaga kohtumiseks tuleb sumada üsna tümades paikades.

Varematel aegadel leidus neid neppe kordades rohkem kui tänapäeval, nii et jahimehed teavad pajatada ka sügisesest nepijahist. Kevadel oli populaarne jahiobjekt metskurvits.

Kurvitsad – tikutaja, rohunepp, mudanepp ja metskurvits ‒ pakuvad kevadel huvitavaid mänge. Kindlasti tunnevad maainimesed ja linnaelanikest loodusehuvilised tikutajat ehk taevasokku selle omapärase „möhitamise“ järgi, mis tekib kõrgelt alla sööstva linnu sabasulgede vibreerimisel. Rohukurvits mängib rühmiti, nagu näiteks tedergi, ent hoopis vähem silma ja kõrva puutuvalt kusagil soisel põõsasniidul ja pealegi hilja öösel. Mudakurvits aga on eeskätt Kirde-Eesti suurte rabade salapärane lind, kes laseb oma öisel mängulennul kuulda omapärast kobinat-klobinat, millega on ära teeninud hüüdnime „santvanker“.

Seekord vestan teile kolmest Eestis leiduvast nepiliigist. Neljanda – metskurvitsa ‒ võtame jututeemaks jaanuarinumbris kui Eesti 2022. aasta linnu.

VEES. Tikutajapaar toitu otsimas.

Foto: Shutterstock

 KEVADINE TAEVAALUNE MÖHITAJA. Kevadõhtuti kuuldub soode ja vesiste niitude kohalt taevalaotusest justkui mingi soku möhitamist-mökitamist, ikka sekund kuni poolteist seda kummalist heli ja siis jälle kuni pool minutit vaikust. Selle hääle allikat on üsna hõlpus silmata – üks lind sööstab mitukümmend meetrit allapoole, siis kogub jälle kõrgust, et end taas umbes 45-kraadise nurga all möhitamise saatel maapinna poole kukutada.

Teda binokliga jälgides on näha, et allapoole suundudes hoiab ta tiibu liikumatult ja pisut „vinklis“, saba on aga laiali. Tüürsulgi on tikutajal 14, seega ühe paari võrra enam kui teistel kurvitsalistel. Äärmised sabasuled on üpris jäigad ning nende udemed on üksteisest lahus ja hakkavad suure lennukiiruse juures vibreerima. Sellest tulebki see iseloomulik heli, mis on linnule andnud taevasoku nime. Maikuu keskpaigaks kuluvad need jäigad suled juba üsna ära ja möhitamine pole enam nii kõlav kui aprillis.

Ka kirjakeelne nimi tuleneb sel linnul häälitsusest ‒ tema kutse- ja territooriumihüüd kõlab kui tikut-tikut, ärevushüüd on aga tik-tik-tik-rida. Maapinnal eelistab tikutaja tegutseda tihedas taimestikus, kust lendab üles käänulise lennuga ja kääts-hüüdega. Teaduskeelne nimi Gallinago gallinago tähendab „kanale sarnanev“. Suuruselt mahub ta kopsakama rästa ja haki vahele, jalad on üsna pikad ja ülipikk nokk peast kaks korda pikem. Sulestik on pruuni-mustakirju, seljal ja peas heledate triipudega.

Nokatipu õhukese sarvise katte all on tikutajal sadu kompimiskehakesi, mille abil ta tajub pehmes pinnases või lausa mudas elavate selgrootute pisimatki liikumist. Noka saab ta avada ka ainult tipuosast ja saagi alla neelata nokka mudast välja kergitamata. Midagi leidmata pistab ta noka uuesti maasse pisut eemal ja nii on mudapinnal, kus tikutaja toitu otsides nokaga sonkis, jalajälgede seas hulk tillukesi augukesi-lohukesi.

Usina möhitamise peale seltsib isatikutajaga sobiv emaslind, kes muneb enda valitud ja oma rinnaga tihedas taimestikus rohukamarasse surutud lohukesse aprilli lõpul-mai alul neli pirnikujulist muna, mille teravam ots on täiskurna puhul keskele suunatud. Selline kurvitsalistele iseloomulik munakuju on haudujal vajalik suhteliselt suurte munade täielikumaks katmiseks. Hallikasrohekad, pruunilt kirjatud munad sulanduvad kulukõrte ja -lehtedega vooderdatud pesapõhjaga hästi kokku. Tikutajatel haub enamjao ajast emalind, kuna isane jälgib territooriumi ja kaasa puutumatust. Juhuse avanedes lööb isane sageli „üle aisa“. 

TIKUTAJA PAISTAB VAHEL ÕIGE VÄRVIKANA. Lennult laskumas.

Foto: Shutterstock

VIIENÄDALASELT JUBA LENDAVAD. Kuni kolm nädalat kestva haudumise järel kooruvad kaitsevärvi kirjud pojad. Peagi hülgavad nad pesa ja asuvad vanemate juhtimisel taimestiku varjus ringi liikuma. Esimesel nädalal aitavad vanalinnud poegadel toitu leida, pannes selle neile lausa noka ette. Peagi oskavad tikutajapojad juba ise pinnasest loomakesi peilida. Juba kolmenädalaselt võivad pojad lendu tõusta, aga viieselt on täiesti lennuvõimelised. Juulis pesakonnad hajuvad, kuid segunevad teistega ja nii võib sügisel kohata isegi tosina linnuga salku.  

Oktoobri kestel rändavad tikutajad meilt minema. Septembris võib täheldada ilmselt kirdepoolse päritoluga tikutajate läbirännet. Osalt on need kaugrändurid, kes jõuavad Põhja- ja Lääne-Aafrikasse, kuid enamasti talvitavad Euroopa mahedama kliimaga lõuna- ja edelaaladel. Pehmem talv lubab mõnekümnel isendil Eestiski elus püsida.    

Tikutaja on sajandeid olnud populaarne jahilind, keda saab edukamalt küttida linnukoera abil. Lindu märgates jääb treenitud koer seisma, sageli üks esikäpp kergitatud – märgiks, et kütt end laskevalmina hoiaks. Jahiseltside andmeil lastakse Eestis praegusajal sügiseti kokku paarsada isendit. 

KURN. Tikutaja pesas on tavaliselt neli muna.

Foto: Shuttersotck

ROHUNEPP ELAB SOISTEL NIITUDEL. Tikutajaga välimuselt esimesel pilgul lausa äravahetatav on rohunepp. Välimuselt ja elupaiga valikultki on nad teineteisega üpris sarnased, aga käitumiselt mitmeti erinevad. Nii läheb rohunepp lendu sirgjoones ja enamasti hääletult, lastes oma eritunnusena paista saba valgeid ääresulgi. Ka suurus on neil erinev – rohunepid on tikutajatest kaks korda raskemad, keskmiselt vastavalt 200 ja 100 grammi. Linnusüstemaatikas paigutub rohunepp tikutajaga ühte perekonda Gallinago, liiginimi media tähendab „keskmine“.

Edasised peremured jäävad üksnes emalinnu õlule. Ta teeb samalaadse pesa kui tikutaja, muneb samuti neli muna ja haub neid 22–24 päeva. Pojad on kolm-neli nädalat ema hoole all. Alul annab ta lastele toitu oma noka otsast, siis aga laseb neil ise putukaid ja vaklu nokitseda ning lõpuks õpetab ka pinnasest nokaga vihmausse hankima.

MASKEERING. Rohuneppi pole hõlbus märgata madalaski taimkattes.

Foto: Shutterstock

LENDAB KUI RAKETT. Rohunepp on haudelinnuna levinud Norrast ja Poolast Kesk-Siberini, asustades soid ja luhtasid segametsade vööndist kuni arktiliste tundrateni. Eestis pesitseb kuni 800 paari, aga üle-eelmisel sajandil leidus neid paiguti tikutajaga peaaegu võrdselt. 20. sajandil kahanes liigi arvukus kogu Euroopas, näiteks Saksamaalt kadus see sootuks, Soomes jäi pesitsema vaid mõni paar. Nüüd näib rohunepi asurkond olevat kosunud mitmel pool, sealhulgas ka Eestis.

Talvitama rändavad rohunepid vahepeatusi tegemata Aafrika keskossa, suutes järjest õhus püsida kuni 90 tundi. Lennukiirus küünib peaaegu 100 km/h, millega on rohunepp kiireim kaugrändur.

Enamik rohuneppe lahkub meilt augusti keskel. Tänavu kinnitasid maaülikooli linnuteadlased mitmele linnule selga kerged satelliitseadmed. 16. augusti sideseansi ajal kulges üks isend Ungari–Rumeenia piiri kohal lõuna-edelasse, teine oli jõudnud Sitsiilia lõunatipuni, kolmas aga ületanud Sahara kõrbe – kõik enam kui 3,5 km kõrgusel. Nädal hiljem tegutses üks rohuneppidest Nigeri jõe lähedal riisipõllul, mis on talle ju ülisobiv eluala. 

KÕHUNI MÄRG. Toitu otsides võib mudanepp sumada üsna sügavas vees.

Foto: Shutterstock

MUDANEPPI TUNNEME EESKÄTT HÄÄLEST. See kahlajaliik on meie linnuriigi salapärasemaid esindajaid. Suuruselt väikseim kurvits on umbes põldlõokese kasvu, kaaludes keskmiselt vaid poolsada grammi. Ta elutseb ülimalt tümades elupaikades – vesistel siirde- ja õõtsiksoodel ning mudalaikudega lagerabadel, kuhu inimesi satub vaid harva, vististi vaid jõhvikakorjamise hooajal. Läheneja eest lendu minekuga viivitab lind lausa viimase hetkeni, tõuseb siis vaikselt ja laskub jälle üsna ligidal, isegi paarikümne meetri kaugusel tihedamasse rohurindesse. Harva kuuldub tasast kääksuvat lühihüüdu.

Mudanepi olemust peegeldab tema teaduskeelne liiginimigI ‒ Lymnocryptes minimus, mis maakeeli tähendab „pisim peiduline sooasukas“.

Lendu tõusnud mudanepil paistab seljal mitu eredamat kollast pikitriipu. Soodsas valguses näib ta seljapool mõneti rohekalt küütlev. Saba on teravatipuline, rind hallikaspruun, alapool hele. Kevadel on jalad kollased, muul ajal rohekashallid.

Mudanepp on üks Siberi faunakompleksi liike, kelle arvukus ja levila on viimase pooleteise sajandi kestel globaalse soojenemise mõjul tublisti kahanenud. Tänapäeval ulatub ta pesitsusala Põhja-Skandinaaviast ja Valgevenest Kolõma suudmeni Ida-Siberis, lõunapiiriks umbkaudu Moskva–Tjumeni–Tomski–Jakutski joon. Aasias mudanepp Jäämere-äärsete tundrasoodeni ei küüni, küll aga Venemaa Euroopa-osas. Talvitama lendab ta kuni Aafrika troopikavööndini, aga selleks sobivaid soiseid alasid leidub ka Lääne-Euroopas, Briti saartel ja Lõuna-Aasias.

OTSIB VABA VETT. Mõned mudanepid suudavad meil pehmed talved kindlalt üle elada ja siia talvitama jäädes rändeteede ohtusid vältida.

Foto: Shutterstock

ARVUKUS EESTIS POLE TÄPSELT TEADA. Üsna tavapäraselt jäävad paljud mudanepid pesitsuslevila piires kogu talveks külmumata püsivate allika- ja vooluvete äärde, seda ka Eestis. 50–60 aasta eest talvitas paar neppi Tartuski toona veel ehitistest hõlmamata Meltsiveski allikatiigil.

Eestis on mudanepp haudelinnuna muutunud päris haruldaseks. Läbirändel võib seda liiki siin-seal kohata, kuid pesitsuspaiku nenditi viieteist-kahekümne aasta eest Eesti haudelindude teise atlase välivaatlustel ainult kolmes piirkonnas, eelkõige Alutagusel (1970-ndatel laekus esimese atlase jaoks kümmekond tõest pesitsusteadet). Pesitsejate arvuks hinnatakse meil 20‒50paarile.

Mõne aasta eest Keskkonnaameti toel tehtud „inventeerimisel“ sedastati mudanepi olemasolu seitsmes soostikus – öistel retkedel kuuldi mängivaid isalinde üheksas kohas (40 vaatluspunktist, kus on liigile sobivaid tingimusi). Nende tulemuste kohaselt pesitseb Eestis vähemalt 10–30 mudanepipaari, liigi levila aga ei ole meil viimastel aastakümnetel vähenenud. Enamik Eestis pesitsevaid mudaneppe hoidub Kirde-Eesti soodesse, kus liigi arvukus on viimastel kümnenditel siiski veidi langenud.

Niisiis on hinnangud mudanepi arvukuse kohta Eestis üsna kõikuvad, kuna liik on peidulise eluviisi, inimesele raskesti kulgetava esinemisbiotoobi ning öise tegutsemise ja mängu tõttu üliraskesti jälgitav.

LENDAB NAGU LOGU VANKER. Mudanepi mängulend käib poolesaja meetri kõrgusel endale ja maapinnal püsivale kaasale valitud territooriumi ehk reviiri kohal. Rõhtsalt lennates laseb isalind kuuldavale kummalisi helisid ‒ alul kuni 5 sekundit valju tok o-toko-tok, siis 5–6 sekundit kestvat rütmilist logitok logitok … ja seejärel sama kaua vältavat vaiksemat kõrgetoonilist vilistavat-vuristavat heli.

Esimene osa mängulaulust meenutab vankriloginat – sellest tulenevalt on lind saanud rahvakeelsed nimed „lagundratas“ ja „santvanker“ –, teine osa hobuse galopeerimist. Niiviisi tähistab mudanepp oma reviiri kas lühemat või pikemat aega vastavalt konkurentide hulgale, nii et hõredama asustuse puhul on mängulennud loiumad.

Pesa teeb emalind pisut kõrgemale-kuivemale lapikesele keset tüma ala, vooderdades samblasse surutud mõne sentimeetri sügavuse lohu väheste kõrte ja muude taimeosistega. Maikuu lõpupoole muneb ta 4 hallikasoliivjat, tumepruunide laikudega muna, mille kogukaal on võrdne emalinnu raskusega. Haudeaeg vältab 21‒24 päeva, haub üksnes ema. Poegi hooldavad mõlemad vanemad, aga mõned päevad enne lennuvõimestumist (juba 20 päeva vanuselt!) juhib neid üksnes isalind. Seejärel pesakonnad hajuvad ja nii noored kui ka vanad elutsevad omaette, üksteisega oluliselt suhtlemata.

Augustis-septembris asuvad linnud rändele, osa viivitab edela poole siirdumisega novembrini. Osa jääb mõne kinnikülmumata veekogu äärde kogu talveks (arvatavasti on viimaste hulgas mõni põhja või kirde poolt pärit isendki).

 TRAMBIB USSIKESE MUDAST VÄLJA. Toiduks kasutab mudanepp selgrootuid loomakesi ja maapinnalt nopitud seemneid. Tigusid ja putukaid korjab ta maast ja taimedelt, usse ja vaklu leiab nokka püstloodis pinnasesse torgates ja noka tipul olevate komperakkudega saakloomade liikumist tunnetades. Mudanepid oskavad jalgadega tammudes-tampides sundida loomi pinnasest maapinnale tulema.

Eestis oma levila läänepiiril olev mudanepp on arvatud kaitsealuste loomade II kategooriasse. Praegusajal Eestis käimas olev soode-rabade taastamine ja nende veetaseme stabiliseerimine on mudanepi elupaikade säilimisele ning selle omapärase eluoluga linnuliigi varasema leviku ennistamisele kahtlemata soodne.  

LOE LISAKS  

Rohunepp pälvis ohulähedase liigi staatuse

Areaali Euroopa-osas pesitseb 150 000 rohunepi ringis, paar-kolmsada tuhat veel Lääne-Siberi aladel.

Rahvusvaheline looduskaitseliit loeb pesitsemisel tasapisi kirde suunas taanduvat rohuneppi ohulähedaseks liigiks. Eestis kuulub ta II kaitsekategooria liikide hulka.

Tikutaja levib kogu Euraasia metsavööndis

Peamiselt lagedamatel märgaladel pesitseb neid kokku üle seitsme miljoni paari.

Eesti asurkond on arvatavalt 40‒60 000 paari. Näib, et tikutaja arvukus on meil pärast mõningast tõusu eelmise sajandi lõpukümnendeil nüüd mõnda aega stabiliseerunud.

 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee