Kalapüük

Jaak Kask hoiab elus traditsioonilist Peipsi püüki  

Margo Pajuste, 12. oktoober 2021 16:00

ÄSJA PEIPSILT. Jaak Kask.

Foto: Margo Pajuste

Kolmandat põlve Peipsil püüdja Jaak Kask näitab, kuidas kasutada sügisesel järvel nn vana kooli tutirakendust.

Läheme Jaaguga Omedust peale ühel septembri lõpu päeval, mil ilmajaam lubab maksimaalselt 6 m/s puhanguid. Seni, kuni Sääritsa nina lõunakaare tuule kinni võtab, tundub prognoos paika pidavat. Ent püügikohas, kust Jaak paar päeva varem kenasti kala välja tõmbas, on olud sootuks teistsugused, vaat et ekstreemsed. „Mitte jänes ei ole peal, vaid suisa hobused,“ vaatab Jaak hindavalt lainet.

Jaagu paat on klassikaline vana kooli Progress 4. Tõsi, selle seisukorra järgi arvaks pigem, et alus on äsja tehasest tulnud, mitte aastakümneid vana. Jaak ütleb, et ostis selle Peipsi-äärselt perelt, üsna uus paat oli peremehe parematele kalavetele lahkumise järel 15 aastat puu all seisnud. Progress sai kenasti korda tehtud, uue põranda ja istmed ning näebki nüüd välja nagu uus.

Jaagu isal on samuti Progress ja nõnda tahtis poeg endale samasugust. Ehe Peipsi klassika ju – peab lainet, stabiilne, seest horisontaalse põhjaga ja ruumi on ka kõvasti.  „Võib-olla teen endale 45. sünnipäevaks kingituse ja ostan uhkema paadi,“ muigab Jaak.

Ilma triivankruta täna püüda ei saaks, ka sellega ulatub triivi kiirus 1 km/h. Paar päeva tagasi, kui Jaak viimati järvel käis, triivis paat kolm korda aeglasemalt. Ent nn tutirakendusega saab ka tänasel kiirusel kenasti toimetada. Rakendus koosneb kahest umbes 5 cm lipsu otsas kolmikkonksust, mille ümber on seotud punase Mistra lõnga tutt, ning liini lõppu raskuseks kinnitatud klassikalisest Peipsi tinasikutist, mis kaalub 50–60 grammi. Ikka see nn kõvade sarvedega versioon ehk kahe jäigalt kinnitatud konksuga.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee