AJALUGU | Miks 1930ndail aastail Tallinna lahest kala ära kadus? (1)

Töö kiidab Nõva paadimeistrit

Maa Hääl, 1936

Juhan Jaanbergi konstrueeritud ketivalmistaja toob rannarahvale suurt kokkuhoidu.

Läänemaal Nõva vallas RannaküIas elutseb Juhan Jaanberg, kes vaatamata oma 55 eluaastale on ümbruskonnas tuntud suure meistrimehena. Jaanbergi tehtud paadid on tuntud kaugemateski randades kiirete ja veekindlate sõidukitena ja alati ollakse valmis tema paatidest maksma kõrgemat hinda kui teiste meistrite poolt valmistatud sõidukitest.

Kuigi mees on üle ajast, kus mehe käsivars omab kõige rohkem rammu, valmistab ta kõik paadid ainult oma naise, 62-aastase Anu kaasabil. Momendil on abielupaaril valmis suur mootorsõiduk, abielupaari viimase kuu töö saavutus. Külastasime vana meistrimeest tema kodus, kus ta pajatas mõndagi huvitavat paadiehitamisest ja kalapüügist. Jaanbergid ei oma põllumaad, vaid on eluaeg end toitnud kalapüügi ja paaditegemisega.

„Paaditegemine pole mõlavoolimine, et igaüks meisterdab. Teeb paadi valmis küll iga puutööd tundev mees, kuid pole nad sageli künast paremad. Paat peab olema parajalt nooljas, peab istuma õiges sügavuses, kumerused peavad olema parajad. Algaja ei tea ega tunne õiget kunsti, paat tuleb kui küna. Ei libise kergesti veest läbi ja võtab igast lainest vett sisse.:“

„Kas käisite kusagil koolis?“ „Elu ise mu kool. Vaatasin isa juures, kuidas tehti paate. Hakkasin ka ise tegema. Eks esimesed olid küll enam pesupalid kui merepaadid. Töö teeb meistriks, harjusin, õppisin selgeks vigurid ja nüüd tulevad, ilma et oleks vaja plaane või joonestusi.“ Mootorpaadi kere maksab keskmiselt 20 000 senti, sõupaat kuus kuni seitse tuhat. Kui arvestada mõnikümmend tuhat mootori arvel, siis selgub, et kalameeste elu polegi väga odav.

„Oleme vanaks jäänud juba. Mina ja mu eit. Vähe nüüd veel meisterdame paate. Ega see töö tasugi enam. Mets on hirmus kallis, kuid kalamehed visad maksma. Pole neil raha maast kühveldada, eks nappus pane tingima.“ Meister tutvustab paaditegemise saladustega. Õues on mehe kombineeritud lauaaurutaja. Paadi küljed tahutakse männilaudadest, ja teatavasti on männipuu habras ja ei kannata painutamist. Sellepärast aurutatakse lauad enne pehmeks, siis võib ka männipuu painutada peaaegu rõngakujuliseks. Aurutamisevärk koosnes laudadest kokkulöödud pikast kastist, kuhu pistetakse lauad, kuna aurukatla osa täidab poest ostetud tõrvatünnidest kokkuklapitud potsik. Jaanberg on üldse igal alal meistrimees ja leiutas ketitegemise viguri, mis on suureks kergenduseks ja kokkuhoiuks paljudele Läänemaa rannakaluritele. Suured angerjarüsad kinnitatakse merepõhja jämedate raudkettidega, kuna aga poest ostetav kett on väga kallis, siis käis angerjarüsade valmistamine paljudele kaluritele üle jõu.

Jaanberg mõtles välja mehhanismi, millega on kerge murda raudlati otsast ketirõngaks vajaliku pikkusega rauajuppe. Murdmise juures automaatselt murtav lüli painutatakse rõngaks, mille otste vahele jääb küllalt lai vahe selleks, et oleks võimalik teist lüli vahele torgata. Raualattidest murtakse vajalik arv lülisid ja kopsitakse hiljem haamriga rõngad kokku. Vedamist selline kett ei kannataks, sest kokkujootmata lülid sirguksid, kuid angerjarüsa põhja kinnitamiseks on nad küllalt head. Maksma lähevad nad aga ainult rauahinna. Töötamine Jaanbergi masinal on väga lihtne ja kerge. Kogu „aparaat“ on Jaanbergil kinnitatud õues kännu külge ja raualati katkimurdmine ja painutamine on konstrueeritud kangi abil nii kergeks, et seda tegi Anu terve päeva läbi ja kiitis õhtul, et käed mitte ei tunnegi. Jaanbergi ketivalmistaja on lühikese ajaga levinud õige pikalt üle rannakülade ja levib veelgi. Jaanberg pole kade leidur, kes ruttaks „masinat“ patendiga kaitsema või naabrite eest varjama. Hea meelega tutvustab ta oma ketivalmistajat huvitatuile ja tunneb rõõmu, kui saab sel teel aidata kaaskalureid.

Lõhepüük Narva jöes lõppes

Postimees, 1930

Käesoleva aasta lõhepüük, mis ei olnud kuigi hiilgav, lõppes. Praegu saadakse terve jõe kohta ainult 1–2 lõhet päevas, mis ei tasu enam püügikulu. Palju parem ei ole ka silmupüük, kuid siiski loodetakse selle paranemist, kui aga mere poolt tuult tõstab, mis ajab silmud jõkke varjule.

Lõhepüük Keila-Joal ja Pirital

Maa Hääl, 1934

Õngesportlastel hea saak. Adv. Mölderi maadlus 2-puudase kalaga.

25. oktoobril lõpeb lõhepüük. Viimaseid püügipäevi on hakanud õngesportlased ära kasutama nii Keila-Joal kui ka Pirital. On olnud rida õnnelikke, kes suuremaid või vähemaid lõhesid välja tõmmanud. Diplomaadid, Rumeenia saadik Balti riikides prints Sturdza, Inglise Riia charge d'affaires ning Riia Itaalia saadiku poeg pidid aga Keila-Joalt kaladeta lahkuma. ühel on küll kala õnge otsas olnud, kuid see rabelenud lahti.

Keila-Joa jõest tõmbas aga Võru õngesportlane Richard Treiman välja ühe päeva jooksul 4 lõhe, kaaluga 10, 12,5, 13,5 ja 18 kilo. Peale tema on ka teised seal kala saanud.

Pirita jões on ka praegu lõhepüük täies hoos. Teisipäeval peale lõunat õnnestus tööstur K. Grandinil välja tõmmata riigivanem K. Pätsi talu all ühe 60-naelase isalõhe. See kala rändas jõerentnike sumpa, kuna seal varem ees oli 12 emalõhet ja ainukestki isakala. Kala saab tööstur K. Grandin pärast niisa väljavõtmist tagasi. Samal õhtul tõmbas 15-kilose emalõhe välja insener Keskküla. Põllutööministril Taltsil läks kala õnge otsast ära. Samasugune äpardus tabas ka dr. K. Lindu. Edasi on Pirita jõest välja tõmmanud 28-naelalise lõhe dir. G. Tofer, forelli hr. Paltser jne. Ins. Keskküla poolt väljatõmmatud kala oli alles valge, s.t. hiljuti jõkke tulnud.

Ebaõnne elas Pirita jõel üle adv. Mölder. Tal hakkas õnge otsa umbes kahepuudane kala, millega tükk aega mängis ning teda väsitas. Siis ujus aga kala nööriga allavoolu ning nöör sattus purde taha, mis tagajärjel nöör katkes ja kala kogu nööriga ära läks. Nii suurt kala pole meie õngesportlased Pirital veel näinud.

On kuulda, et Valgejõel lõhede röövpüük väga hulgaliselt maad on võtnud. Röövpüüdjad vaatavad päeval välja lõhede pesad ning öösel lähevad siis ahingutega pesadele lõhesid raiuma. Hulk kalu on nii välja löödud.

Vilets on kaluri elu

Uudisleht, 1936

Uus Härjapea kollektor ja tselluloosi vabriku roiskveed peletavad kalad Tallinna lahest minema. –Kolm lesta ja üks tint kaluri ööpäevane saak. –Miks kaladel on juures halb kõrvalmaitse.

Kui juhtute kunagi Kalaranda, kõnnite mööda merekallast Keskvangla suunas, siis silmate peagi naiste ujumisonni läheduses imelikku, roostetanud plekitükkidest ja lauaotstest meisterdatud hurtsikute rodu. Huvitute kindlasti ning küsite, et ei tea, miks need siia on ehitatud ja kes neis ka peaks elama. Saate peagi teada, et see omapärane asula on Tallinna kalurite suvine kodu, kus päikesest ja tuultest pargitud pruuninahalised jässakad mehed ja naised askeldavad päeva läbi igasugu võrkude, rüsade ja teiste püügiks vajalikkude esemete kallal. On ju vist igale enam-vähem teada, et kalapüük sünnib tavaliselt hilisõhtul, öösel ja varahommikul. Päev on kaluritel selleks, et end järgmiseks ööks välja puhata, võrke kuivatada ja puhastada ning püügivalmis seada.

Teeme juttu ühe vana, valgehabemelise ja meretuultest ning päikesest kortsutõmbunud näoga kaluriga. Vana askeldab parajasti oma võrkude kallal, kui temale soovime jõudu. Mees on pärit Läänemaalt, kust juba poisikesena Tallinna rännanud, et omale siin ülespidamist ja leiba teenida. Tal on juba 74 aastat turjal, kuid näib veel võrdlemisi kõbus ja terve. Egas ta ka siis muidu ei suudaks päev päeva kõrval merel käia.

„Kuidas ka eluratas veereb ja kuidas on lugu püügi ja saagiga?“ küsime. „Vilets, väga vilets ja vaevane on meie elu,“ seletas vana., „Näe, täna hommikul tulin merelt ja sain 6 võrgu peale vaid kolm kammeljat ja ühe tindi. Mis saak see on? Sest ei saa ju kroonigi, kassilegi kõhutäit, rääkimata vaevast ja püügiriistade kulust. Jah, kala on merest, eriti Tallinna lahest kadunud. Püüan siin juba 40 aastat, kuid nii vilets kui praegu, ei ole olukord kunagi varemalt olnud. Varemalt sai veelgi kuidagi läbi aetud, nüüd aga juhtub tihtigi, et kõigele vaevale vaatamata ei saa mitmel hommikul kalapoegagi. Jah, egas ole muud, kui Tallinna kalameestel tuleb välja surra. Teenistus, mille saad, läheb suuremalt osalt „Tõrva Jüri“ ja petrooleumimüüjate taskusse.“

„Miks siis kala enam Tallinna alla ei tule. Kas selles on süüdi Tallinnasse saabuvad ja siit väljuvad laevad?“ küsime. „Ei laevad kalu hirmuta. Vene ajal, kui sadam ja reid oli täis Vene sõjalaevu – oli kalu küllalt. Kalamehed elasid siis hästi, oli teenistust ja leiba ning puudust ei tuntud millegistki.“

„Mis siis on põhjuseks, et kala siit on kadunud?“ Vana mõtleb tükk aega, kohmitseb oma võrkude kallal, võtab siis piibu suust, sülitab tugeva läraka ja vastab: „Meie arvates on siin süüdi uus kollektor ja tselluloosi vabriku roiskvesi, mis kala mürgitab ja tapab. Peaksite ise nägema, kui lähete varahommikul merele ja sõidul läbistate roiskvee vooluse. Kuis see haiseb ja lehkab! Kala sureb seal silmapilkselt. Vanasti, kui roiskvee tõi merre Härjapea jõgi, ei olnud asi veel nii hull. Siis ajasid tuuled selle Tallinna alt ära merele mööda Pirita ja Viimsi randa. Kuid nüüd on uus kollektor juhitud merde kalasadama juures ja sellega ühes on kalapüük ka siinsetes vetes läbi. Vaadake seda supelusonni, mõlemilt poolt seda suubub merre kaks väljakäigu kohtade toru. Kui tuul on mere poolt, siis kogub ujumisonni juurde veepinnale sarnane sõnniku hulk, mis iga supleja veest välja peletab. Egas muidu naised kaeba igasugu sügeliste ja kärnade üle, mis nemad olevat supeldes saanud. Et paberivabriku roiskveed kala ära hirmutavad,võite järeldada sellestki, et omal ajal, kui töötas kuulus Valdhofi vabrik, siis ei saanud kalurid Pärnu jõest ja lahest kalapoegagi. Peale vabriku õhkulaskmist maailmasõja päevil venelaste poolt tuli kala Pärnu alla jälle tagasi. Jah, meil ei jää siin enam muud üle, kui siirduda teistele tegevusaladele, sest kalapüük siin end enam ära ei tasu,“ lõpetab vana kuidagi kurvalt oma jutu. /---/

Ka kala maitsele mõjuvat roiskveed halvasti. Olevat olnud küllaltki juhtumeid, kus perenaised kalad tagasi toovad ja kalurit süüdistavad. Samuti mõjub roiskvesi halvasti püünistele. Nende iga ei olevat veeranditki sellest, milline ta peaks tõeliselt olema. „Küsige järele Viimsi meeste käest. Isegi sinna ulatub roiskvete mõju, tappes ära kalad nende rüsades.“ /---/

Matsalu lahes takistatakse röövpüüki

Lääne Elu,1930

Kudemise ajal on kalapüük mitmes kohas keelatud. – Lahes märgiti ära kalateed.

Matsalus viibis neil päivil põllutööministeeriumi kalaasjanduse eriteadlane hr. Kodres. Ta on tähendanud, et meie kalasaak täiesti oleneb kalaasjanduse korraldamisest ja selle õigesse rööpasse juhtimisest.

Kõigepealt tuleb võidelda röövpüügi vastu, tuleb anda kaladele võimalust kudeda. Seni tarvitusele võetud takistusabinõud on tagajärgi annud ja tulem saagi paranemiseks on näha. Läinud aastal tõmmati Virtsjärvest ühe loomusega 402 puuda, tänavu — 450. Saak on paranenud ka Peipsil.

Eriteadlase hr. Kodrese Matsalusse sõit oli ühenduses mõnesuguste korralduste tegemisega. Matsalu lahes märkis ta 4 päeva jooksul ära kalateed, mida mööda kaladele võimalust antakse takistamatult luhtadele kudema pääseda. Peatee on 250 sülda lai ning kitsamad kohad 10 sülda laiad.

Matsalus, kui kalarikkamas lahes, elutsevad ja käivad kudemas havid, särjed ja ka säinad. Seni hävitasid kalurid kudejad kalad, püüdes neid mõrdadega ja teiste püünistega. Nüüd, kudemise ajal, on kalapüük keelatud, alates Kloostri Suuresihi suust, Haeska ja Matsalu, kolme Nasju saare vahelt sügavust mööda Kiideva, Liiva ja Pikanina vahelt merre ulatusega Kamari saare ja Papilaidu vahelisse keskkohta. Püügiriistu võib üles seada Matsalu lahe Rannamõisa, Kloostrimõisa ja Lihula mõisa osades nii, et püügiriistadega suletud iga sajasüllalise osa järele jääksid vähemalt 10 sülla laiused avaused kalade vabaks läbikäiguks ja kudekohtadeks. Kloostri-Vailu, Suitsu, Väike-Röude ja Rannamõisa jõesuudes on kalapüük keelatud kuni peasihini.

9 käsku. Mis on sportlik kalapüük

Pärnu Päevaleht, 1939

Kevade saabudes on kõikjal jõekallastel ja järve ääres näha õngelatiga mehi –kalastussportlased on platsis. Kuna paljud segavad ära kalapüügi ja õngespordi, siis avaldame allpool sportliku kalapüügi põhialused, et võidakse vahet teha nende vahel, kellele kalapüük on leivamure ja kellele see on ainult meelelahutus ja ajaviide.

1. Spordipüük on kalapüügiviis, mis peab teostuma lõbuks, puhkuseks ja spordiks. Säärased omadused eeldavad viibimist looduses, ühtlasi ka huvi kalade koostise ja nende kaitse vastu. Spordipüügi hulka ei arvata kalapüüki vedeliga ega teiste samal põhimõttel liikuvate ja konksudega varustatud püünistega, kalapüüki võrkudega, noodaga, seisvate püünistega (nagu rüsadega), põhjaõngedega, ahinguga ega teiste teravate otstega varustatud püügiriistadega, mis ei ole ette nähtud kala poolt neelamiseks. (Mõnes Rootsi osas on vedeliga püüdmine käigus olevast mootorpaadist keelatud). Spordipüügile on eriti iseloomustavad järgmised püügiviisid: püük ridvaga, ühekordse nööriga, söödastatud konksuga, mille kala vabatahtlikult neelab. Paigalseisvaid riistu (undasid) ei tohiks tarvitada. Kalapüük ei peaks teostuma elukutseliselt.

2. Spordikalastaja peab arendama kalakaitset ja hoolitsema nende eest ning teostama püüki kooskõlas selle põhimõttega. Avalikult teatatud alammõõte peab arvestama, samuti ka sellekohaseid kohalikke määrusi, kui nad on karmimad. Väikesi kalu ei tohi õngitseda, sest need on määratud uuendama veekogu kalade koostist. Spordivõimalust pakub ikkagi suur kala. Olgu reegliks, et sa hoidud haakimast väikest kala. Kui on haagitud väike kala, siis tuleb ta hoolikalt konksust vabastada niisutatud käega ja ettevaatlikult vette tagasi lasta. Tekib sul kahtlus, kas püütud kala ületab lubatud ehk sportliku mõõdu, siis lase ta parem vette tagati.

3. Spordikalastaja peaks püüdma vaid neid kalu, mida ta isiklikult tarvitab. Suurt sportlast ei iseloomusta kaalukas kalakorv ega jutud hiiglasaakidest. Kui kalastajal on kalapüügi ainuõigus, siis peab ta oma saagi kooskõlastama aastate juurdekasvuga, nii et kalade koostis püsiks võimalikult parimana. Kohtades, kus kalapüügiõigus on mitme päralt, peab saak reguleeritama nii, et kalu jätkuks kõigile, ja et kalade koostise üldarvu ei koormataks rohkem kui juurdekasvu võrra. Selle saavutamiseks olgu reegliks: kalasta pigem liiga vähe kui liiga palju.

4. Spordikalastaja ei püüa kalu teenimise sihil ega müü oma saaki. On ta püüdnud liiga palju, siis võib ta neid näiteks kinkida teistele, kes vajavad neid. Erandina võib tuura, lõhe või mõnda teist liiki suurkala müüa, kuid ainult siis, kui seda tehakse ratsionaalselt ja laitmatult. See reegel ei puuduta kalapüüki ennast ega veekogu rentimist.

5. Spordikalastaja peab tarvilisel määral arvestama teisi inimesi. Käitu alati nii, nagu tahad, et sinuga käitutakse. Ainult siis ollakse spordikalastajaist ja spordikalastusest igal pool heas arvamises. Jäta teised rahule. Kalasta rahulikult ning ära mine sinna, kus juhuslikult püüab teine. Loovuta kohta ka teistele, kui oled heale kalakohale sattunud.

6. Spordikalastaja valigu alati püügiriist, mis pakub head sporti. Kui püüad jõeforelle ja harjuseid, tarvita kerget liblikritva ja mitte liiga kõva jõhvi; kalastades hauge ja ahvenaid tarvita pehmet ritva.

7. Kalasta vaid seal, kus sul on õigus seda teha. Ole oma asjas kindel ja ära mine huupi välja. Uuri aegsasti välja õige omanik.

8. Spordikalastus teostugu vaid lubatud püügiajal. Selgita ise ära, missugused keeluajad on kohapeal maksvad. Sa pead täpselt teadma, millal teatavat kala võib püüda ja millal mitte.

9. Aita kaasa kalakaitsele ja kalade eest hoolitsemisele. Võta osa oma spordiseltsi tööst sel alal.

 Tulemas uus kalandusseadus

Põhja Kodu, 1938

Eelnõu kohaselt püügiõigus tunnustatakse üldiselt kaldaomanikule kuuluvaks. — Erikord hakkaks maksma Eesti territoriaalmerel, Peipsil ja Võrtsjärvel. — Suureneb tunduvalt kalakaitse ja kalapüügi järelvalve. — Asutatakse kalanduskapital.

Vabariigi Valitsuse poolt vaadati läbi ja otsustati esitada Riigivolikogule Kalandusseaduse eelnõu.

Kalandus on Eestis tähtsaks majandusharuks. Rahva- ja majandusloenduse andmeil tegutseb meil Eestis kalanduse alal 16 555 inimest, kellele on kalapüük kas pea- või kõrvalsissetuleku allikaks. Nendel kokku on kasutada kalavõrke 77 535 tükki 932 053 kr. väärtuses, noote 2024 tk. 195 840 kr. väärtuses, mõrde 76096 tk. 713 489 kr. väärtuses ja õngi ning undi 1296.403 tk. 36086 kr. väärtuses. Mootorpaate on kasutada üle 1750 ja purje- ning sõudepaate üle 11 000. Kalatoodang aastas on viimase kuue aasta vältel kõikunud 14 ja 29 miljoni kilogrammi vahel. Kalapüük on Eesti riigi kestvusel tuntavalt arenenud, püüniseid on märksa viimistletud ning püüniste hulka suurendatud.

Praegu kehtiv kalapüügi seadus on antud 1923. a. Aja jooksul on aga kalapüük niivõrd kiirelt arenenud, et selle seaduse normid on jäänud puudulikeks.

Kõige rohkem arusaamatust kalapüükide korraldamisel sisevetes praeguse kalapüügi seaduse juures on tekkinud kalapüügiõiguse küsimuses, sest need eeskirjad kalapüügi õigust sisevetes ei käsita.

Uues kalandusseaduse eelnõus on püütud kalapüügiõiguse küsimus lahendada kujunenud olukordade ja vajaduste kohaselt täies ulatuses. Kõigepealt on, kooskõlas uue tsiviilseadustiku eelnõuga, territoriaalmeri ja Peipsi-Pihkva järv, kui avalikud veekogud, jäetud vabaks kalapüügiks igale Eesti Vabariigi kodanikule.

Kalanduse huvides, et võimaldada eriti kallimate angerjapüüniste jne. soetamist ja tasateenimist, võib aga põllutööminister üksikud osad nendes veekogudes määrata kasutamiseks ainult teatud piirkonna kaluritele või anda rendile. Avaliku vee üldsusele kasutamise piiramist võib otsustada korraga ainult kuni 5 aastani, mil tuleb küsimus uuesti otsustada vastavalt kujunenud olukorrale.

Kõikides teistes veekogudes on kalapüügiõigus üldiselt veekogu kaldaomanikul temale kuuluvas osas. /---/ Ühiskondlikes vetes on jäetud vete osaline kasutamine vabaks ka teistele kodanikele, peale kaldaomaniku.

Balti eraseaduse § 1014, 1015 ja 1031 muutmisega on täiendavalt viidud ühiskondlike vete alla, analoogiliselt tsiviilseadustiku eelnõule, senistest ühisvetetest Võrtsjärv, Rosona jõgi ja Pljussa jõgi ning jäetud võimalus eriseadusega määrata vaba kalapüügi ulatust ühiskondlikes vetes. /---/

Edasi eelnõu käsitab kalapüügi õiguse teostamist. Seda õigust eelnõu järgi teostavad omanikud isiklikult, omaste kaudu või väljarentimise teel. Välja rentida saab kalapüüki ainult selleks moodustatud piirkondade viisi. Kalapüügipiirkond peab sisaldama vähemalt ühe järve või 1000 jooksvat meetrit voolavat vett selle veekogu terves laiuses.