LÕHE KOEB. Nii nad madalas vees toimetavadki, seljad veest väljas.

Foto: Shutterstock
Kasulik
14. oktoober 2021, 16:00

"Süda tagus sees niimoodi, et olin kindel, et nad kuulevad mu selle järgi ära!“ | Vabatahtlik kalakaitse ootab lõhede kudeajal abikäsi

Vabatahtlikud hoiavad peamistel lõheliste kudejõgedel kriitilisel ajal silma peal 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Teisisõnu lähevad jõed pahategijate jaoks enam kui kuuks ajaks lukku.

Eesti ühiskond on muutunud märksa seaduskuulekamaks, kuid pahategijaid, kes üritavad ebaseaduslike vahenditega kala püüda, jagub endiselt.

Seitse aastat tagasi lükkas kümmekond Eesti Kalastajate Seltsi liiget käima kudekaitse lõhejõgedel, mis on tänaseks kasvanud tervet Eestit hõlmavaks, enam kui 400 liikmega vabatahtlikuks kalakaitseks.

Täna tegutsevad vabatahtlikud veekogude ääres aasta läbi, hoides lõheliste kudele lisaks silma peal näiteks ka haugi kudemisel ja vähipüügil. Põhja-Eesti lõheliste kudejõgedelt alanud üritus on laienenud Saaremaale, Lõuna- ja Kesk-Eestisse ning ka Lääne- ja Pärnumaale.

PIIRKONNAJUHT. Janek Harik veedab hooajal kõik vabad hetked jõgede ääres.

Foto: Margo Pajuste

„Mina liitusin vabatahtlikega viis aastat tagasi,“ ütleb Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtliku kalakaitse Pärnu- ja Läänemaa piirkonnajuht Janek Harik. „Kohe esimesel õhtul sain Keila-Joal korraliku adrekalaksu. Kuus röövpüüdjat tuli nn Kalamarja teel pesal istuvat lõhet tragima. Koostöös Keskkonnainspektsiooni ja politseiga saime nad pärast kassi-hiire mängu kätte, kui nad tulid juba metsast peidust välja. See andis motivatsiooni ja loomulikult ma jäingi vabatahtlike sekka.“

Esimesed kolm aastat käis Janek kohusetundlikult Keila-Joal valves, siis oli kaks aastat välijuht ja nüüd vastutab terve suure piirkonna eest. „Algusaegadega võrreldes on palju muutunud,“ kinnitab Janek. „Keila-Joa on hea näide eduloost – kui enne vabatahtlike tulekut käisid röövikud üsna vabalt kudevat kala pesa pealt „ära võtmas“, siis nüüd on siin üsna vaikne, röövpüüdjaid kohtab harva. Pätid teavad, et ei pääse löögile. 2015. aastat saati on jõgi joast allpool kudeajaks 24/7 lukus, vabatahtlikud patrullivad kallastel ööpäev läbi.“

Selline seis võiks edaspidi valitseda kõigil jõgedel, arutlevad vabatahtlikud. Et see nii läheks, tuleb anda oma panus – käia jõe ääres valves, kuni röövpüüdjad mõistavad, et lootust pole, ja loobuvad üritamast. Keila-Joa kogemus näitab, et see on võimalik. Võiks ju ka loota, et viimaste, veel nõukaajast või 90-ndate algusest pärit harjumustega pättidele tänastest noortest enam uut generatsiooni peale ei kasva.

VÄÄNA JÕEL. Kalakaitsja ja inspektor eemaldavad ebaseaduslikke silmutorbikuid püügilt.

Foto: Erakogu

KUHU EDASI? Tänavu sügisel on Janekil eriti palju tegemist, sest enne lõheliste kude vajab käima lükkamist Pärnu piirkonna kudevalve. Sindi paisust vabanenud Pärnu jõgi, väiksemad kudejõed – tööd juba jätkub. „Väiksema seltskonnaga sai valvega algust tehtud juba eelmisel aastal, tänavu võtame asja laiemalt ette,“ ütleb Janek. „Kui elad Pärnumaal ja tahad ka osaleda, võta ühendust – oled teretulnud!“

Vabatahtlikud tegutsevad täna kõigis maakondades. Mõnes kohas hakkab tegevus rohkem silma, mõnes vähem, ent Janeku sõnul on sihikul ei rohkem ega vähem kui KÕIK Eesti veekogud. „Sõnum röövpüüdjaile – ei maksa loota, et me mõnda kohta ei jõua,“ ütleb ta. „Tänavusest suvest on näiteid, kus võtsime vähipüügi reeglite rikkujaid vahele kohtades, kus varem polnud aastaid kontrolli teostatud. Terved külad kihasid pärast juttudest, kuidas miskid spetsnazi vennad olla järsku välja ilmunud ja röövpüüdjaid kimbutanud.“

Janek toonitab, et vabatahtlikud jäävad igas olukorras viisakaks ja korrektseks, neil pole õigust kedagi kinni pidada (välja arvatud juhul, kui vabatahtlik on näiteks abipolitseinik). Röövpüüdjatega tegelevad politsei ja Keskkonnaameti inspektorid, kellega kalakaitsjatel on väga tihe koostöö. Vabatahtlike töö põhimõte on lihtne – näidata röövikutele, et igal ajal on keegi jõe ääres olemas ja võtta neilt seega võimalus. Mitte ükski pätt ei lähe teiste inimeste nähes kala kimbutama. Siit üleskutse – kui kalakaitsjatega liitumiseks aega pole, tule vabadel hetkedel jõe kaldale jalutama, näiteks koos perega. Mida rohkem on jõe ääres ausat rahvast, seda ebamugavamalt tunneb ennast pahasoovija.

VALE KOHT. Keelualal püüdnud kalamehele selgitatakse, milles tema eksimus seisneb.

Foto: Erakogu

Ka röövpüüdjad on muutunud. „Paadunud pätti, kes läheb kudevat kala ahinguga raiuma või elektrikahvaga püüdma, kohtab tänapäeval harva,“ ütleb Janek. „Või kui, siis idapoolsetes maakondades. Pigem proovib mõni kahtlase südametunnistusega spinningumees vahel kudepesalt kala ära tragida. Kümme minutit loobib ning kui ei õnnestu, läheb spinning pagasnikusse ja sõidab edasi. Mõni kohalik paneb ka vahel võrguräbala jõkke. Mõnikord kohtame siirast teadmatusest vales kohas või valel ajal püüdjaid, tihti isegi koos perega. Siis piirdume selgitusega, et siin ei tohi püüda.“

Muutub ka kalakaitsjate seltskond. Kui otsa tegid lahti kalamehed, siis viimastel aastatel on liitunud ohtralt ka inimesi, kes kala ei püüagi. Enamasti tahavad loodushuvilised kodanikud keskkonna paremaks muutumisele oma panuse anda, ja kalakaitse annab selleks konkreetse võimaluse. Seda enam, et tegevuse tulemused on silmaga näha. Näiteks Keila jões koeb viimastel aastatel rohkem lõhet kui varem ja ka teadlaste kinnitusel aitab vabatahtlike tegevus kude õnnestumisele palju kaasa.

VEEL MÕNED BOONUSED. Niisiis, kui liitud vabatahtliku kalakaitsega, saad oma tegevusega täitsa otseselt loodust aidata. Ent lisaks leiad jõe äärest hea seltskonna, kellega võib iga kell luurele minna – vahel ka sõna otseses mõttes. Ning kui oled korra näinud, kuidas lõhe koeb, siis see vaatepilt on unustamatu. Animal Planet tuleb koju kätte! Vabatahtlikel tekib sageli kudevate lõhedega (aga emane toimetab platsil mitu päeva) omalaadne side. Kaladele pannakse lausa nimed, ja patrulli tulles uuritakse eelmiselt vahetuselt, kuidas meie (näiteks) Martal on täna läinud.

Kalakaitsega saab liituda siin.

LEID KEILA JÕE KALDALT. Pole raske arvata, milleks seda kasutada plaaniti.

Foto: Erakogu

Loe lisaks:

Eesti kalameeste juht: „Töö kannab vilja.“

Eesti Kalastajate Seltsi juhatuse esimehe Andres Duubergi sõnul oli seltsi loomisel kohe selge, et kalastuseetika ja röövpüügi vastu tuleb tegutsema hakata reaalselt ja kiirelt.

„Nii saimegi oktoobri keskel esimesed katsed tehtud,“ meenutab ta. „Aktiivseid liikmeid oli alguses kümmekond ning emotsionaalselt oli ikka veidi hirmus ka sügispimeduses kohtuda vee ääres jultunud ja ennasttäis röövpüüdjatega, kes paiskasid õhku erinevaid ähvardusi. Aeg on tänaseks kõvasti edasi läinud ja teaduslikud seirepüügid näitavad, et meie töö on vilja kandnud mitmetes jõgedes. Keskkonnainvesteeringute Keskuse abil on ka vabatahtlike tehniline varustus kõvasti paranenud. Rõõm on näha, et esialgu pisikesest sõprus- ja tutvuskonnast kasvas välja iseseisev ning tegus haru organisatsioonile, kus arukad ja visiooniga noored mehed juhtidena laiendavad jätkusuutlikult kalakaitse ridu. Koostööd Keskkonnaameti ja politseiga on samuti rõõm näha. Igal juhul osalen endiselt ka ise kalakaitses nii palju kui võimalik ja kutsun ka lugejaid üles liituma.“

PÄÄSU POLE. Kätte saadakse ka metsa putkanud röövpüüdja.

Foto: Erakogu

„Vabatahtlikud on Keskkonnaameti inspektorite lisasilmad ja –kõrvad.“

Aare Pai, Keskkonnaameti eluslooduse ja kalanduse arendusosakonna peainspektor

Vabatahtlikest on Keskkonnaametile olnud kindlasti abi. Nende kohalolek jõgede ääres hoiab tõenäoliselt nii mõnedki röövpüüdjad eemal. Infovahetus nendega toimib ja saame järelevalvetegevuste planeerimiseks väärtuslikku lisainfot. Võib öelda, et nad on meie lisasilmad ja -kõrvad ning suureks abiks lõheliste kudealade kaitsmisel.

TUNNUSTUS. Jüri Nurk saab ministrilt aukirja.

Foto: Erakogu

Esimene patrull: kuidas Kalamarja tee oma nime sai

„15. oktoobril 2014 tegime kõige esimese „jalutuskäigu“ mööda Keila jõe kallast,“ meenutab vabatahtlike kauaaegne, tänaseks ameti maha pannud eestvedaja Jüri Nurk. „Ajaloo huvides ütlen nimed ka: Andres Duuberg, Harry Pommer, Veera Burkatskaja, Kajar Paas ja mina.“

„Ühel hetkel jagunesime,“ jätkab Jüri. „Teised läksid mööda teed tahapoole, mina olin jõe ääres. Järsku vaatan, lambid tulevad mööda jõge minu poole. Üritasin hästi tasa põõsasse peitu minna, jubedalt ragises. Siis viskasin keset välu ühe puhma taha pikali. Tuli meelde, et pagan, kummikutel on helkurriba ... Õnneks laterna valgusvihk mind ei tabanud. Röövikud läksid minust meetri kauguselt mööda. Süda tagus sees niimoodi, et olin kindel, et nad kuulevad mu selle järgi ära!“

Röövikudki olid kaheks jagunenud ja said lõpuks kokku all suudme pool, kus autosid pargitakse (Keila-Joa paremal kaldal jalutanud teavad). Ka kalakaitsjad jõudsid sinna ja lambivalgust nähes jooksid pätid laiali. Üks tormas järsakust alla ja kahlas läbi jõe teisele kaldale, suur pesalt kahvaga võetud kala seljas. Emasest lõhest nirises puhast marja liivasele rajale ... Sellest ajast teavad kalakaitsjad kohta Kalamarja tee nime all.

„Tundus, et kõik on minema saanud, ent juhuslikult valgust metsa peale lastes nägin kuuse all helkuri välgatust,“ räägib Jüri. „Läksime justkui muuseas sõbraga puu juurde ja lasime siis tuled peale – oligi üks ennast sinna ära peitnud, ei jaksanud joosta.“ Mees üritas esialgu laia lehte mängida, helistas oma juristile ja seletas valju häälega, ent lõpuks väsis ja istus lihtsalt maha Keskkonnainspektsiooni ootama. Inspektorid saabusid peagi ja alustasid ametlikku menetlust. Esimest, mis algatati tänu vabatahtlike kalakaitsjate tegevusele.

Ehkki neljast röövikust saadi tookord kätte vaid üks, on teiste näod ja nimed nii kalakaitsjatele kui ka inspektoritele teada.