Olukorrast kabineti akna taga ehk Loodusvaatlusi saab teha ka toast väljumata

Jah, kallid lugejad, teie reporter kirjutab nüüd loo sellest, kuidas ta kodus aknast välja vaatab ja mida seal teinekord näeb.

Sealjuures ei ela ma mingis Nukitsamehe padrikus ega mere kaldal, vaid kõigest mõnisada meetrit asfaltteest ja koolimajast, kilomeetrike surnuaiast ja kohe selle servas algavast kihelkonnakeskusest.

Akna taga on põld – ühes küljes metsatukk, teises kraav. Tüüpiline agraarmaastik, mille iseloomustamiseks ei söandaks sõna „miljööväärtuslik“ kasutada isegi hoogsa lennuga kinnisvaramaakler. Mitte et maastikul midagi häda oleks“ – ei, kaugel sellest –, aga taolise asukoha ja vaatega elamisi on Eestis tuhandeid. Ei midagi erilist.

Selle kõige tavalisema maja tavalisest aknast välja vaadates olen aga aastatega kohanud väiksema zoopargi jagu loomi. Mingil hetkel hakkasin neid pildistama. Enamasti telefoniga ja sageli kodukabineti töölaua tagant tõusmata. Vahel jalutan parema kaadri saamiseks kõrvaltuppa, seal pääseb aknale lähemale. Mingil hetkel hakkasin nähtut ja ülesvõetut Facebooki postitama. Piltidel pole kvaliteeti ollagi. Ma ei oska ega ka viitsi vaeva näha. Aga neid on tore vahel Facebookis lapata – nagu vaataks albumit kaua kestnud safarist. Veenduge ise – loodusvaatluste tegemiseks ei pea tingimata sõitma Aafrikasse või Antarktikasse, isegi laua tagant ei pea püsti tõusma. Ehk nagu ütleb iidne Hiina vanasõna „kui sa istud piisavalt kannatlikult põllu ääres, jalutab ühel päeval sust mööda põdralehm kahe vasikaga“. Või oli see hunt? Ei, ikka põder.