Tihtipeale võib just ahvatlevalt siugleva mänguga liigendlant meelitada rünnakule ka muidu paastuda otsustanud haugi.
Ligi kümme aastat tagasi hakkasid ka Eesti kõvemad haugipüüdjad liigendlante kasutama ja just olukorras, kus haug ennast teiste lantide peale kas üldse ei näidanud või ujus lihtsalt järele. Esimesed eestlaste lemmikud olid Stormi liigendlant (keskmises suuruses ja kindlasti sinise seljaga) ning Saaremaal saavutas vahepeal vaat et imelandi staatuse valge Sebile. Häid tulemusi on andnud Daiwa Prorex Joint Bait, millel puudub sees kõrin, mis võiks ettevaatlikku ja passiivset kala ehmatada. Soomes püüdjad hindavad kõrgelt erinevaid raskemaid multijointer’eid, mida tuleb heita suurte kummilantide ja jerkidega püügiks mõeldud varustusega.
MILLEST ME RÄÄGIME? Siin ja edaspidi mõtleme ilma keeleta liigendlante. Leidub piisavalt ka keelega mudeleid, ent ilma keeleta mudelid annavad kalamehele võimaluse muuta landi ujumissügavust.
Liigendlante on erinevaid. Võtame kas või landi korpuse – sellel võib olla vaid kaks sektsiooni, nagu näiteks klassikalistel Rapala Jointeditel. Aga võib olla ka nii palju, et lugemine läheb sassi.
Liigendlante valmistatakse nii puidust, plastist kui ka silikoonist. Tavaliselt on need uppuvad ja vajuvad kerimisse jäetud pausi ajal kiiresti, mõned ka aeglasemalt põhja. Loo lõpupoole vaatleme veidi ka ujuvaid mudeleid.
KUIDAS NEID MÄNGITADA? Enam-vähem kõik need landid lendavad üsna hästi, st et kaugele viskamisega ei teki probleemi. Ent see pole ka väga oluline, sest liigendlant ei ole see otsisööt, millega kammida läbi suuri alasid, et kala üles leida. Pigem tasub neid kasutada siis, kui viibite kohas, kus kala peaks olema, aga ta ei taha ennast näidata. Liigendlanti maksab heita lühemate või keskmiste visetega ning selle eeliseks on, et seda saab ühes kohas kauem mängitada.
Kommentaarid (0)