ÕHTUVALGUSES. Siin järvel toimib punane lant.
Foto: Margo Pajuste„Pidasin haugipüüki igavaks niikaua, kuni avastasin jerkimise!“
„Jergipüügiga on suures osas nii, nagu omal ajal karate või break-tantsu jõudmisega Nõukogude Liitu – kutid nägid üksikuid videoid ja hakkasid siis kodus järele tegema,“ ütleb tartlane, staažikas jerkide ehk sööstlantidega püüdja Pavel Margulis.
Läheme jergiäss Paveliga suurt sügishaugi püüdma ning vaatame, kas saame tema kogemustepagasist enda ja lugejate tarbeks midagi kõrva taha panna.
Pavel põdes lapsena raskelt grippi ja sellest taastumine kulges vaevaliselt. Isa luges kuskilt, et vee ääres ajaveetmine tuleb kasuks ja viis poisi kalale. Nii sündis sõltuvus, mis on tänaseks kestnud üle 40 aasta. Muide, ka Paveli isa ei olnud selle ajani üldse kalamees.
Haugi ei viitsinud Pavel siis peaaegu üldse püüda, sest pidas seda igavaks. Jerkimise vastu hakkas ta huvi tundma paarkümmend aastat tagasi, kui kalastuspoodi, kus ta töötas, tuli üks noormees ja küsis, kas nad sööstlante ka müüvad. Pavel uuris järele, mis need sellised üldse on, pani varustuse kokku ja hakkas proovima. „Ma olin varem walker’itega püüdnud, selle võrra oli lihtsam alustada,“ meenutab ta. Kui kala tulema hakkas, tekkis usk, mida tsementeerisid püügikorrad, mil ta sai kaaslastest kordades rohkem ja suuremaid kalu.
Tänaseks teab Pavel jergipüügist ilmselt rohkem kui keegi teine Eestis. Vaadake vaid tema YouTube’i kanalit või FB lehte – vaevalt on kellelgi nii palju suuri hauge vastu panna.
SUUR KALA ISTUB SÜGAVAL. Lähme Paveliga püüdma ühele väikesele Lõuna-Eesti järvekesele. Selle kasuks otsustas Pavel, sest 1. on tema ja ta sõbrad näinud siin suurt haugi ning 2. on järv ise ja loodus selle ümber on väga ilus. Järve nime palub Pavel märkimata jätta, sest kogemus näitab, et vastasel juhul tulevad paratamatult kohale võrgu- või elektrimehed ja peagi on jälle üks koht vähem, kus ilusat kala püüda.
Tee peal näeme põlluservas mitmel korral metskitsi. Pavel hoiatab, et „neid“ ei tohi enne püüki nende õige nimega nimetada, muidu läheb kalaõnn ära. Veel parem, kui kalale sõites üldse mitte ühtegi looma ei näeks.
Selgub, et vesi on järves väga tume, tõeline rabajärv, enamasti meeter-poolteist sügav. Üksikud sügavamad kohad ulatuvad ehk kahe ja poole meetrini. Esimese peatuse teeme paarisaja meetri kaugusel kohast, kus paadi sisse lasime. Pavel ankurdab keset vett, umbes kolmandikul järve laiusest. „Ma püüan pigem seal, kus tean, et on sügav,“ ütleb ta selgituseks. „Suur kala istub sügaval. Kalda äärest saad kupuvahte!“
Kommentaarid (0)