Mille taga seisab (karp-)kalaturismi areng?

Kas karpkala ikka on nii ohtlik invasiivne võõrliik ja miks teised riigid seda oma veekogudesse meelsasti asutavad?

Oma pöördumises tuginevad entusiastid Eesti Maaülikooli teadlaste Anu Palmi ja Teet Krause uuringule „Karpkala eksperthinnang asustamise avamiseks“, milles teadlased uurisid tingimusi karpkala asustamiseks 33 välja pakutud Eesti veekogus. Neist suures osas elab karpkala juba praegu, sest teda on sinna varemgi asustatud. Pöördumisele on alla kirjutanud Eesti Karpkalapüüdjate Selts, Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liit, Eesti Fiiderdajate Klubi, Tallinna Kalaspordi Klubi, Riina Kalda Kalamajand Carpio FIE, Kalatalu Härjanurmes FIE ja MTÜ Minu Kalad.

Keskkonnaministeeriumi kantsleri Marku Lampi ametlik vastus sedastab, et „olenemata sellest, et karpkala on meie vetes olnud juba üle 120 aasta, loetakse teda siiski veel võõrliikide hulka. Samuti kuulub ta maailma 100 invasiivseima liigi koosseisu. /---/  Eeltoodu põhjal võime öelda, et karpkala asustamist Eesti veekogudesse ei saa kahjuks lubada.“

Keskkonnaministeerium tugineb tema enda tellimusel 2019. läbi viidud uuringule „Karpkala (Cyprinus carpio) asustamiseks väljapakutud veekogude loodusväärtuste põhine analüüs“, mille viis läbi TÜ Ökoloogia  ja  maateaduste  instituudi  zooloogia  osakonna looduskaitsebioloogia teadur, MTÜ Põhjakonn ekspert Riinu Rannap. Viimane leiab uuringus, et karpkalad mõjuvad negatiivselt veekogude vee kvaliteedile ja elustikule. Rannapi hinnangul „peaks see kalaliik jääma ka  edaspidi  vaid kalakasvandustes  ja spetsiaalsetes kalatiikides kasvatatavaks  kalaliigiks. Mitte  mingil  juhul ei tohi harilikku  karpkala asustada looduslikesse veekogudesse sh paisjärvedesse, kus ta kujutab tõsist ohtu nii veekogu seisundile kui selle elutikule ning võib veekogust edasi levida.“

Karpkala-entusiastid on hämmingus: kuidas saab seda liiki asustada veekogudesse sportliku püügi edendamiseks suures osas Euroopa riikides, aga meil mitte? Vaatleme alljärgnevalt lähemalt, kas ja kui ohtlik on karpkala Eesti loodusele.

KAS KARP ON VÕÕRLIIK? Karpkalade pooldajad toovad asustamise poolt välja järgmised argumendid:

*Teda on meil juba üle saja aasta eritüübilistesse veekogudesse asustatud ning peaaegu sama pika ajaperioodi vältel kasvandustes kasvatatud ja paljundatud. Näiteks Saksamaal on reegel, et kui võõrliik on elanud kohapeal juba üle saja aasta, ei ole ta enam võõrliik.

*Looduses karpkala paljunemise juhtumid on meie riigis pigem erandlikud.

*Asustamiskohad võiksid olla veega täitunud endised karjäärid, paisjärved, mõned väiksema kalandusliku väärtusega väikejärved või ka veekogud, kuhu juba varasemalt karpkala on asustatud.

*Karpkala spordikalana on Kesk-Euroopas üks olulisim ja hinnatuim kalaliik, nii võiks ka meil uusi püügivõimalusi luua. Isegi meiega üsna sarnase kliimaga Šoti- ja Inglismaa veekogudes pole karpkalad suurusega 20 kg ja rohkem haruldased. Korraldatakse erinevaid õngepüügi võistlusi, mis lähevad järjest populaarsemaks. Karpkalad on õnge otsa sattudes jõulised ja visad võitlejad.

MIKS KARTA KARPKALA? Ajalooliselt on karpi asustatud Eesti erinevatesse veekogudesse 19. sajandist alates ning seniajani pole tekkinud mitte ühtegi ökoloogilist katastroofi ega ole karp hakanud mitte kusagil massiliselt paljunema.

Toitumistüübilt on karpkala omnivoor, eelistades siiski loomseid toiduobjekte nagu veeputukad, putukate vastsed (sh kiilide vastsed), ussid, limused ja karbid ning loomne hõljum. Parema puudumisel sobivad ka lehed, varred, seemned, veetaimed, ka lagunevad veetaimed. Karpide tegevus meie eutrofeeruma kalduvates veekogudes liigse taimestiku leviku ja kasvu pidurdajana on väga oluline. Nii sarnaneb ta Eesti vetes väga levinud särjega.

Looduslikus veekogus on karpkala eelistatumaks elupaigaks seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbi soojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Päikeselisel suvepäeval hoidub ta meelsasti veepinna lähedale. Ta suudab elada ka jahedaveelistes kiirevoolulistes veekogudes või mõõduka soolsusega (kuni 5%o) rannikumeres. Sigimiseks ja maimude kasvuks peab vee soolsus olema alla 2%o. Karpkalale soodsaim veetemperatuur on 18-25 kraadi.

KALATURISM SAAKS HOOGU. Meie naabrite juures (näiteks Läti, Leedu ja Poola) juba korraldatakse suuri karpkalade püügi võistlusi. Karpkalapüüdjate klubid hoolitsevad nii kalade kui ka järvede eest ning ka seal pole karpkalad hakanud ohustama järvede ökoloogilist tasakaalu.

Eeldame, et võistlejaid tuleks Eestisse kõigist Baltimaadest, samuti on Soome ning Rootsi karpkalapüüdjad huvitatud nii Eestis võistlemisest kui harrastuslikust kalastamisest. Ent praegu puuduvad Eestis karbipüüdjatele sobivad võistluskohad. Näiteks on viimastel aastatel jäänud Eestis ära võistlused BaltiCarp, sest meil pole piisavalt karpkalu asustatud (mitmepäevase võistluse peale saadakse 2-3 kala) ning võistlustingimused ei ole vastuvõetavad nii suurele seltskonnale.

Samas annavad igapäevased kalaturistid ja võistlused kohalikule elule tuge, kui kohalikud näevad, et rahvast käib ja turistid hindavad nende veekogusid.

Näide 1: Rummu karjäär, kus turism on elu ümberkaudu kihama pannud.

Näide 2: Maidla järv, kus suvel käivad kohalikud oma food truckidega pakkumas turistidele süüa. Ka vald panustab erinevate võimalustega Maidla järve infrastruktuuri, kuna nad näevad siin potentsiaali tänu turistidele.

KAS KARPKALA PALJUNEB EESTIS? Suguküpseks saab karpkala Eestis 4-5 aastaselt üle 2500 g raskusena. Eestis koeb ta mai lõpul või juuni algul. Madalas, hästi läbisoojenenud ja taimestikurikkas veekogus võib karpkala kudemist tihti jälgida. Üldjuhul ei jää aga looduses koetud marjast kasvanud järglased ellu. Järelkasvu on leitud vaid veekogudest, kus puuduvad röövkalad.

Karpkala võib elada 35-40 aastat vanaks. Rekordisendid on üle 1 m pikkuse juures kaalunud 25-30 kg. Kulinaarsest aspektist on karpkala üks universaalsemaid kalaliike. Maitsva roa saab temast nii suitsutatuna, küpsetatuna, keedetuna, hautatuna kui praetuna. Marineeritult ei jää karpkala alla angerjale.

Loe lisaks

Asjatundja pooldab asustamist

Riina Kalda, kalamajand CARPIO FIE

Karpkala on asustatud Eesti erinevatesse veekogudesse juba aastaid. Toon näite ühest suuremast asustamisest. Üheksakümnendate aastate alguses asustati karpkala Haaslava kalamajandi poolt Haapsalu lahte kolm aastat järjest, igal aastal üks tonn kahesuvist karpkala. Negatiivset tagasisidet ei ole tulnud. Siiani ei ole looduslikes veekogudes karpkala asustamine ja olemasolu saadud tagasiside põhjal tekitanud probleeme.

Väidetavalt ei ole Eestis karpkala mõju vee ökosüsteemidele uuritud, mida on küll tehtud teistes riikides. Me ei saa aluseks võtta teiste riikide ökoloogilise mõju uuringuid, kuna kliimaolud on erinevad eri piirkondades ja selle põhjal väita, et karpkalal on negatiivne mõju meie veekogude seisundile, ei ole mõistlik.

Väide, et väheneb kahepaiksete arvukus, meie majandis (Haaslava kalakasvandus), kus karpkala asustustihedus on väga suur, küll paika ei pea. Kevadel, karpkala marja võtmise ajal ja konnade kudemisperioodil on meil nagu laulupidu, väga palju on konnade häälitsusi (krooksumist), mis kõlab nii päeval kui öösel.

Ei saa võrrelda palmi ja mändi

Aarne Liiv, TÜ magister, zooloog-hüdrobioloog, Kalatalu Härjanurmes

Analüüsis, millele ministeerium toetub, on toodud välja ainult karpkala kahjulikkus, aga selle juures pole üldse arvestatud kliimavööndiga. Kõik viited on soojemast kliimast. Analüüs peab lähtuma võimalikult lähedal asuva või sama kliimavööndi iseärasustest. Analüüsides Lõuna-Ameerika džunglit ei saa sellest teha järeldusi Eesti kliima kohta – miks Eestis kasvavad männid, mitte palmid.

Ka 100 invasiivsema liigi liigi nimekirja koostamisel pole arvestatud vähimalgi määral piirkondade erinevate kliimaoludega, kus nimekirjas liik olev saab muutuda invasiivseks, ja kus ei saa.

Teiseks erinevad nn aretatud (kultuuristatud) karpkalad ja nende metsikud eellased teineteisest oluliselt. Enamik toodud nimekirja liike elab väga soojas kliimas ja nende „istutamine“ meie kliimasse ei annaks vähimatki edulootust.

Kui Norra, Taani ja Soome välja arvata (kliima karpkalakasvatuseks liiga jahe) on neid Euroopa riike väga vähe, kus karpkala ei asustata looduslikesse veekogudesse looduses vaba aja sportlikuks sisustamiseks. Isegi meist palju soojemates piirkondades Euroopas ei ole mul teada juhtumeid, kus karpkalad on hakanud ise paljunemise teel domineerima või keskkonda halvemaks muutma. Vastupidi, asustatud karpkalad „töötavad“ kahjulike keskkonnamuutuste (nt. veekogude eutrofeerumise) pidurdajatena.

Kui karpkalavastsete tiiki satub (või on) paar kudevat ahvenat (kes koevad alati varem kui karpkalad ja ahvenate järglaskond saab kiiresti suuruses edumaa), süüakse ahvenamaimude poolt karpkalavastsed ära tavaliselt kuni 100%.

Meil pääses ca 35-40 aastat tagasi sumbast Pedja jõkke u 80 000 30-50-grammist karpkalamaimu. Aastate jooksul hiljem püüti alumistest paisjärvedest või jõest vaid mõned karpkalad, õngemeeste info kohaselt küll kaks üle 10 kilost kala ka. Mõned igas suuruses karpkalad satuvad meie hoolikale tööle vaatamata Härjanurme kasvandusest jõkke igal aastal (tiikide väljapüügil). Püütud on neid meie info kohaselt allpool jões /paisjärvedes äärmiselt harva, sama kehtib Peipsi kohta (kuhu peaksid jõudma ka Haaslava kasvandusest lahti pääsenud kalad). /---/

Mõju teistele veeliikidele ja keskkonnale on arutult üle pingutatud. Röövkalad (haug jt), samuti näiteks toonekured on konnadele looduses mõõtmatult ohtlikumad. Ka meil elab karpkalatiikides (nendes haugi ei esine) mitu konnaliiki, eriti on nad nähtavad kudemisperioodil.