Veterankalamees Viktor Katenevi päevikud 1988: paaril korral sain haugile ligi ja üritasin teda saba poolt kahva võtta, kuid sinna mahtus vaid pool kerest (2)

Aasta algus on soe, lund ei ole. Pärnu jõel jää läinud, Kurgjal viis silla minema. Õisu järve jääle pääseb vaid paadiga. Poolest jaanuarist saabub külmalaine, kuu lõpuni teeb külma üle kümne kraadi.

Lutsu püüdmas ma ei käinud, kuigi teda tuli päris hästi. Luht Mati õemees oli 27. jaanuaril saanud 16 lutsu, kokku 24 kilo, suurim 3,9 kilo.

Mina käisin oma autoga Peipsil Mustvees päev hiljem, kaks meest oli mul ka kaasas. Jääle läksime tõukekelkudega ja kala püüdsime vähe, vaid mõned ahvenad.

Veebruaris sai käidud nii Peipsil, Lämmijärvel kui ka merel Lius. Kõikjal tulemused viletsad. 16. veebruaril püüdsin Piibumäe alt hooaja esimese 1,3-kilose siia, lisaks kümmekond ahvenat.

25. VEEBRUAR, PEIPSI JÄRV. Väike seiklus Piibumäe all. Läksime Koni Atsi autoga mööda kuuseokstega tähistatud rada jääle, 10 km peale. Enne meid oli seal kolm Viljandi meest ees. Kala neil ei olnud, kuid üks meestest ütles, et ta oli august alla vaadates siiga „üles kergitanud“, kuid kala sikutit ei rünnanud.

Jäime ka sinna. Jõudsime augud puurida, kui kalda poolt tuli kolm autot, tulijate seas ka üks kalakaitseinspektor ja miilitsavormis kapten. Kuna meil mingil põhjusel puudusid siiapüügiload, siis anti meile korraldus ära sõita. Protokolle ei koostatud. Autod vurasid meist umbes kolm kilomeetrit kaugemale ja jäid sinna püüdma. Me sõitsime esialgu ka kolm kilomeetrit kaldale lähemale, aga kuna sealt midagi ei saanud, siis tulime tagasi varasemasse kohta. Teine Viljandi auto läks kalda poole ja mehed jäid sinna õhtuni ahvenaid püüdma.

Meie hakkasime peagi siiga saama, kuid pikalt püüki nautida ei õnnestunud, sest meid tülitanud autoga ametimehed hakkasid taas meie poole sõitma. Jälgisime auto liikumist ja kui veendusime, et sel on kindel plaan meie juurde tulla, lasime jalga, kuid mitte kaldasse, vaid kihutasime piki järve, gaas põhjas. Jälitaja sõitis meile paar kilomeetrit järele ja jättis jälitamise katki. Olime mõnda aega eemal, kuna aga kala sealt ei saanud, sõitsime uuesti tagasi kohta, kust põgenesime. Autod, mis asusid enne meist kolm kilomeetrit kõrgemal, olid kadunud, ilmselt lahkusid järvelt. Püüdsime õhtuni selles kohas. Ats sai üheksa siiga, mina viis, kokku 4,4 kilo. Jäime ööseks Kodaverre suvilasse.

Järgmisel hommikul sai eelmise päeva seiklus jätku. Tulime uuesti samasse kohta, kus eelmisel päeval lõpetasime, kuid peagi tuli kalda poolt sama auto, kelle eest me eelmisel päeval ära põgenesime.

Autost väljunud miilitsakapten võttis Atsilt kui auto peremehelt ära kalasportlase pileti, aasta pikendamise talongi, käskis meil järvelt jalga lasta ja ilmuda kella 16-ks Mustvee kalakaitse inspektsiooni. Seal koostatakse protokoll ja siis saab talongi tagasi. Me üritasime ikkagi edasi püüda, kuid nähes, et me ei lahku järvelt, tuli auto miilitsaga pool tundi hiljem uuesti meie poole. Proovisime korrata eilset manöövrit, aga kuna ilm oli külmaks läinud, siis auto taga tekkinud lumepilv ei võimaldanud meil näha, mida jälitaja teeb. Lõpuks otsustasime järvelt lahkuda, inspektsiooni me ei läinud. Asi jäi sinnapaika.

Püügiaeg jäi õige lühikeseks, vaid tund aega. Jõudsin püüda kaks ilusat siiga ja haugi, Ats püüdis viis ja P. Koval neli siiga.

27. VEEBRUAR, PEIPSI JÄRV. Tulime V. Orava autoga ikka samasse kohta, kus enne sekeldused juhtusid ja ka sel päeval ei jäänud need olemata. Saime just püüdma hakata, kui juba tuttav auto meie juures peatus ja inspektor tuli tuusikuid kontrollima. Vambolal oli see olemas, minul mitte, mulle koostati protokoll, maksin kohapeal 10 rubla trahvi ja püüdsin rahulikult edasi.

Siig võttis väga hästi, väikseid tuli harva. Kaua me omaette püüda ei saanud, varsti tuli meie juurde veel üheksa meest Viljandi taksopargist ja jätkasime püüki juba 11 mehega. Õhtuks püüdsin ma 20 siiga – 19,2 kilo, suurim 1,5 kilo. Laansoo Ülol oli 17 siiga, teistel vähem. Päev otsa puhus tugev tuul, tekkis pinnatuisk ja mattis raja kinni. Kui raske Volga poleks ees minnes rööpaid sisse sõitnud, siis Žiguliga oleksime ilmselt järvele jäänudki.

9. MÄRTS, PEIPSI JÄRV. Kallastel oli lund tublisti juurde sadanud, tavalise sõiduautoga peale ei saa, tulime nelikveolise Nivaga. Sedagi tuli aeg-ajalt lükata. Siiga püüdsin mina 15 tk – 11,5 kilo, Ats – 14 tk, teistel vähem. Niva omanik püüdis vaid ühe.

30. märtsil käisime järvel Luht Mati hiljuti soetatud külgkorviga IŽ-iga (poisil tekkis raha, kui sokutasin ta eelmisel suvel sama töö peale, mida olin juba mitmeid aastaid ise teinud).

Mati tõi tsikli eelnevalt Viljandist veoauto kastis kohale, mitte ei sõitnud sellega. Mootorrattaga liikumine oli järvel väga keeruline, rohkem lükkasime, kui sõitsime. Ühtegi siiga me ei saanud.

4. APRILL, PEIPSI JÄRV. Sula on olud järvel paremaks muutnud, käisime Matiga tema mootorrattal kaldast kuni 15 km. Saime kumbki kolm siiga. Raadiost öeldi, et eelmisel päeval olid Volga ja Niva Peipsil läbi jää vajunud ja põhja läinud, mehed said autodest välja. Rohkem Peipsil jääle ei läinud, ei tahtnud riskida.

Aprillis juhtus Peipsi järvel suur õnnetus, milles hukkus üheksa kalameest, kõik lätlased. Sel päeval puhus tugev maatuul, mis pani jää järvel liikuma, tekkisid laiad praod ja lahvandused. Paljud kalamehed sattusid paanikasse. Tol korral juhtusid nii mõnedki Viljandi mehed jääl olema, kes kõik tervena kaldale pääsesid. Osa mehi toodi helikopteriga kaldale, kuid sel juhul tuli mugava teenuse kasutajatel oma tõukekelgud jääle jätta. Mitte iga mees ei olnud sellega nõus. Luht Mati juhtus ka sel traagilisel päeval järvel olema ja keeldus samuti helikopteri „teenusest“. Koos veel ühe kaaslasega seikles ta järvel seni, kuni lõpuks kell kaks öösel õnnestus neil kusagil Ranna kandis edukalt kuiva jalaga kaldale jõuda.

Üks omapärane seik on meelde jäänud siiapüügilt. Olime taksopargi kalameestega kaldast kusagil 10 km peal, kui hommikul vara näeme, et üks kalamees tuleb jala Venemaa poolt meie suunas. Olime hämmingus, kuidas üks mees on jalgsi enne meid nõnda kaugele järvele jõudnud, et tuleb juba kalda poole. Mees jõudis meieni ja küsis vene keeles „Mis linn see seal on?“, viibates käega kaugel paistva Kallaste poole. Saades teada, et tegemist on Eesti linnaga, oli mees tõeliselt üllatunud. Ta olevat eelmisel päeval sõpradega Venemaa poole pealt kalale tulnud, hakanud ohtralt kangemat kraami pruukima ja lõpuks jäi sell jääle magama. Kui ärkas, oli juba pime ja sõbrad läinud. Ta ei jaganud, kuhu tuleks liikuda ja võttis suuna valele poole. Järv on Kallaste kohal enam-vähem 35 km lai, nii et varahommikuks oli ta jõudnud 25 km kaugusele Venemaast. Nüüd ta enam tagasi keerama ei hakanud, vaid sammus vapralt Kallaste suunas – küllap peaparanduse järele.

17. APRILL, TIMMKANAL. Ilm läks soojaks ja teib tuli jõkke. Hommikul sõitsin algul Häädemeestele. Seal nägin kolme meest. Need olevat eelmisel päeval hästi teibi saanud, kuid öösel sadanud vihm muutis vee sogaseks ja tõstis selle taset tublisti ning teib ei võtnud. Sõitsin siis Timmkanalile, püüdsin poest umbes 70 meetrit allpool. Kala tuli lõbusalt, püüdsin seni, kuni ussid otsa said. Jõudsin püüda 158 teibi – 19,5 kilo, lisaks veel 30 särge – 3,3 kilo ja ühe forelli – 0,3 kg, mille lasin tagasi. 10 suurimat teibi kaalusid 2,17 kilo, suurim isend 240 grammi.

19. APRILL, TIMMKANAL. Tulime Sass Vorobjoviga pärast lõunat. Mina püüdsin samast kohast, kus eelmisel korral oma suure saagi õngitsesin. Nüüd nii head võtmist ei olnud, kuid nuriseda ka ei saanud. Püüdsin 62 teibi – 6,9 kilo ja 27 särge – 2,1 kilo. Paar väikest forelli lasin tagasi. Sass püüdis teises kaldas ja tema saak oli soliidsem – 15,8 kilo.

Peagi saabus talv tagasi, mitu päeva järjest tuli taevast ohtralt lund alla ja seda oli maas kuni 40 cm – rohkem kui südatalvel. Veel 28. aprillil öösel oli –2 kraadi ja lund kohati põlvini.

30. APRILL, VILJANDI JÄRV. Lumi lumeks, aga järv on jääst vaba. Püüdsin spinninguga Orikal, sain kolm haugi, suuremad 2,6 ja 2,0 kilo ning kaks suurt ahvenat. Ahvenad tulid suure võnkuva landiga (Luht Mati tehtud) järgemööda, esimene ahven 1,05 ja teine 0,80 kilo.

Karksi järvel püütakse väikseid karpe, K. Sillat sai 2. mail 15 karpi, suurim vaid 800 grammi.

9. MAI, KARKSI PAISJÄRV. Viljandi klubi meistrivõistlused õngitsemises. Võistlejaid 85, võitis V. Tellis rohkem kui viie kiloga, teine K. Sillat nelja kiloga ja kolmas koht Tasane – 3,7 kilo. Mina olin 8. kohal.

Klubi võistlus spinningupüügis peeti samas, mina osa ei võtnud. Võistluse võitis Jüri Tirol ühe 1,3-kilose haugiga. Saadi veel üks 800-grammine haug ja kaks ahvenat ja oligi kõik.

Pärast võistlust vahetasin kohta ja üritasin karpi püüda, sain kaks väikest. Klubi tõi eelmisel sügisel paisjärve 1,6 tonni taolisi 0,3–0,4-kiloseid karpe.

15. MAI, KÕPU JÕGI, RIMMU. Käisin spinninguga haugi püüdmas, sain seitse kala, kokku 6,8 kilo ja suurim 1,5-kilone. Samal päeval püüdis Karksi paisjärvest üks kohalik mees Kask 11,9-kilose haugi, järgmisel päeval oli keegi saanud korraliku karbi – 8,15 kilo.

17. MAI, KÕPU JÕGI, RIMMU. Käisin sillast allavoolu ja püüdsin neli haugi, kokku 5,4 kilo ja suurim 2,1 kilo.

18. MAI, ÕISU JÄRV. Eelmisel päeval tõin siia paadi, mille me Luht Matiga EKE Tares töötades ise ehitasime. Tegime selle valmis eelmisel aastal ja paigutasime Viljandi järvele, nüüd siis tõime siia. Viisin paadi teisele poole järve Kaarli ojja, rohkem seal paate ei olnud. Arvasin, et Kaarli ojas on ohutum paik, sest peamises paatide hoidmise kohas Õisu-poolses kaldas toimusid aeg-ajalt rüüsteretked. Ilmselt ei olnud piimatehnikumi rullnokkadel maakolkas igavusest muud targemat teha kui ajaviiteks paate lõhkuda.

Nii palju haugi polnud ma varem ühel päeval püüdnud, kokku sain neid paati 48, kuid mõõdu andsid välja 20 kala – 22,6 kilo, suurimad 1,9-kilosed. Lausa 28 haugi lasin järve tagasi.

Tulin järgmisel päeval uuesti, kuid samasugust haugilaviini ei olnud, püüdsin viis mõõdulist ja kümme lasin tagasi.

20. MAI, ÕISU JÄRV. Kolmas päev järjest Õisus, haug neelas, sain 14 tk – 14,3 kilo, 13 väikest lasin tagasi. Suuremad haugid kaalusid 1,8 kilo. Esimest korda Õisul hakkas landile koha ja korralik tegelane, 2,4 kilo. Ka üks ahven oli kopsakas – 480 grammi.

Järgmiselgi päeval veetsin Õisus mõne tunni, üks haugidest kaalus 2,7 kilo ja neli olid veel mõõdus.

22. mail püüdis R. Varkel Põhjaka jõest forelli 2,5 kg.

Suvi, nagu ikka viimastel aastatel, möödus tööd tehes, põhiliselt Lätis. Seal saime kõrgemat tasu kui Eestis. Töötasime teist aastat Luht Matiga paaris.

Viljandi klubi võistlustest lugesin ajalehest. Septembris käidi Saaremaal saarlastega võistlemas. Individuaalselt võitis K. Sillat 12,36 kiloga, suurim kala oli ka temal – 5,91 kilo. Võistkondlik võit kuulus Viljandile.

Septembris hakkasin uuesti kalal käima. 4. septembril käisin Õisu järvel, märkasin Kaarli oja suudmes ahvenaparve mulistamist ja pakkusin neile väikest pöörlevat lanti. Ahvenatele see meeldis, nad ründasid seda aplalt ja mul õnnestus kinni püüda 35 ahvenat, kokku 5,4 kilo. Suuremad ahvenad kaalusid 430, 320 ja 300 grammi. Meie paat oli lukust lahti lõhutud, kuid oma kohale tagasi toodud, aerud olid ka alles.

13. SEPTEMBER, JÄGALA JÕGI. Saime mõned alamõõdulised haugid. Olime Matiga parasjagu tööl Kehra sovhoosis. Mina käisin nädalavahetusel autoga kodus, Mati elas Kehras, kuni töö tehtud sai. Tema oli tsikliga ja käis Jägala jõel lanti loopimas. Ühel päeval oli saanud viis ilusat ahvenat, suurim poolekilone. Väikeseid hauge püüdis ühel päeval üheksa tükki, vähemalt mingi ajaviide.

13. OKTOOBER, VILJANDI JÄRV. Eelmisel õhtul sättisin ketasunnad järve ja täna tulin „vilju lõikama“. Ööga toimus ainult üks võtt, unnal oli 1,5-kilone koha.

19. OKTOOBER, VILJANDI JÄRV. Proovisin vahepeal nii Õisus kui kodujärvel koha püüda, kuid ei saanud ühtegi. Täna vedasin rakist, toimus üks võtt ja sain ründaja kätte – haug, 1,8 kilo. Järgmisel päeval oli mul rakist vedades neli võtmist. Kätte sain ainult ühe haugi – 1,3 kilo, teised jätsid vaid sügavaid hambajälgi surnud kalale.

31. OKTOOBER, VILJANDI JÄRV. See päev ja elamused on eredalt meeles ka nüüd, 33 aastat hiljem. Püüki alustasin kella 11-st, panin rakise paadile järele ja hakkasin sõudma Orika poole. Juba kümme minutit hiljem toimus esimene võtt ja sain 0,9-kilose haugi paati. Rakendasin uue särje ja jätkasin sõudmist Orika suunas. Jõudsin vanast sõudjate baasist pool kilomeetrit edasi, kui ritv tõmbus looka ja rull kärises – haakisin. Esialgu tundus, et teises otsas on väike kala, tuli õige kergelt paadi poole. Siis aga hakkas raskus muutuma üha tuntavamaks. Kerisin tamiili rullile, kuni nägin, et tamiil läheb otse alla põhja suunas. Tekkis tunne, et rakis on põhjas kinni. Kerisin vaikselt tamiili rullile – miski kerkis ülespoole, kuid võnkeid tunda ei olnud. Kahtlesin, kas see on ikka kala või ei ole. Ebalesin seni, kuni see „keegi“ tegi teises otsas äkilise jõulise sööstu ja hakkas kiiresti paadist eemalduma – enam ei olnud kahtlemiseks põhjust, rakisel oli otsas suur haug!

Lõpuks õnnestus mul see haug ka ära näha. Rakis ei olnudki haugil suus – üks kahest kolmikust oli haugil lõpusekaare servas kinni ühe haruga, vaid 7–8 millimeetri kaugusel servast. Teine kolmik oli mängust hoopiski väljas. Pidin tegutsema äärmiselt ettevaatlikult, et see 7 millimeetrit nahka, mis mind kalaga ühendas, katki ei rebeneks.

Püüdsin jõudu mitte tarvitada ja lasin tal minna sinna, kuhu ta soovis. Lükkasin paati aerudega tasapisi talle järele, teise käega spinninguga tamiili pinge all hoides. Mul oli kolmnurkne kokkupandav vene kahv, mis oli ilmselgelt selle kala jaoks väike. Paaril korral sain kalale ligi ja üritasin teda saba poolt kahva võtta, kuid sinna mahtus vaid pool kerest.

Nägin, et kahvast abi ei ole. Proovisin ka mitu korda vedrukaalu konksu haugi lõua alla lükata, aga konks oli nüri ega läinud sisse. Lõpuks otsustasin käega võtta ja kui kala väga ära väsis, tõmbasin ta paadi ligi, ajasin näpud lõpusekaare alla ja tõmbasin kala paati. Veristasin kätt päris korralikult, kuid see ei morjendanud mind sugugi. Elu rekordhaug oli paadis!

Nüüd jätsin püügi katki, sõudsin sadamasse ja sealt sõitsin kalaspordi klubisse, kus kaalusime kala beebikaaluga täpselt ära – 9,73 kilo. Hinges valitses nii rõõm kui ka pettumus korraga – lootsin, et lõpuks saab maagilisena tunduv 10 kg piir ületatud, kuid 270 grammi jäi puudu. Sõitsin koju ja võtsin fotoaparaadi. Siis korjasin Luht Mati ka peale, sõitsime uuesti järve äärde ja tegime seal pilti.

See haug sai „Suure kala võistlusel“ 1988. aastal haugide kategoorias kolmanda koha.

1. NOVEMBER, VILJANDI JÄRV. Vedasin rakist ja loopisin lanti. Rakisega püüdsin kaks haugi: 2,5 ja 1,4 kilo. Ülejärgmisel päeval vedasin jällegi sügava peal rakist, tulemuseks kolm haugi, kõik üle kilo.

8. NOVEMBER, VILJANDI JÄRV. Haugipüügi võistlusel vedasime Matiga rakist. Mind tabas ebaõnn, milles süüdistasin Matit. Ta valmistas mulle rakise jaoks uue rakenduse ja juba kakskümmend minutit pärast püügi alustamist võttis rakist päris suur haug. Tundus, et see on vähemalt 3–4-kilone kala. Sain kala üpris paadi lähedale ja siis äkki oli ta otsast läinud. Tuli välja, et tross, mis ühendas kolmikut rakendusega, oli tinutusest lahti tulnud ja kala läks koos kolmikuga. Tinutajaks oli aga sõber Mati. Oi, mul oli hing täis tema peale. Hiljem oli mul veel kaks võttu rakisega, ühe 950-grammise haugi sain kätte, teine ei jäänud otsa. Esikoha võitis B. Koppel, tema kaks haugi kaalusid 3,35 kilo, teiseks tuli M. Ennemuist kahe haugiga – 3,04 kilo – ja kolmandaks K. Sillat kahe haugiga – 2,10 kilo. Mina jäin neljandaks ja Mati viiendaks ühe 0,8-kilose haugiga. Suurim haug kaalus 2,4 kilo ja selle püüdis esikohamees. Minu jalgalasknud haug oleks kindlasti võidu toonud.

23. DETSEMBER, VILJANDI JÄRV. Sõitsime hommikul Matiga Pede jõele, et elussöödaga haugi püüda, aga Meleskist paremale keerates saime sõita vaid 0,8 km. Edasi oli tee nii kinni tuisanud, et tuli ots ringi keerata ja tagasi sõita. Võtsime kasutusele plaani B ja läksime Tagametsa järvele. Ladusime unnad sisse, kuid võttu ei toimunud. Kerisime unnad välja ja käiku läks plaan C – sõitsime Viljandi järvele ja panime unnad püüdma. Mina asetasin unnad Orikal keset järve, Mati roo äärde. Hakkasin samal ajal sügava peal sikutiga püüdma. Elussöödaga püüdsin kolm haugi ja sikutiga kolm ahvenat, suuremad ahvenad 690 ja 670, väikseim 390 grammi. Mati sai roo äärest kaks haugi: üks oli 1,6 kilo ja teine alla kilo.

Nii sai jälle üks aasta läbi. Kalal käisin aasta jooksul 83 korda. Püüdsin 255,9 kilo kala, suurim 9,73-kilone.