Olukorrast metsas: põdral ja karul läheb kenasti, metskits on kriisist toibunud, aga rebane ja kährik kannatavad kärntõve käes

Kuidas see kõik täpsemalt juhtus ja palju meil praegu ulukeid metsas elab, räägib Rauno Veeroja, loomaökoloogia doktor, keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist ning ülevaate „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2021“ üks koostajaist.

PÕDRALE METSA MAJANDAMINE MEELDIB. „Alates 2013. aastast on üritatud viia põdra arvukus küttimisega madalamale, kui ta siin veel viis aastat tagasi oli ja nüüdseks ongi suuremas osas Eestist põdra arvuks langenud. Muidugi on veel alasid, kus põdra asustustihedus on üle mõistuse suur, aga on ka paiku, kus ta on haruldaseks jäänud. Eelmisel aastal hindasime põdra talvist, poegimisperioodi eelset arvukust 11 600 isendi kanti ja soovitasime sügisel küttida umbes 5000 looma.

METSSIGA TOIBUB KATKUST. „Metssea küttimismahud on olnud Eestis suured, isegi üle 30 000 isendi aastas, aga sigade Aafrika katk võttis 2015 valimatult kõiki, kes ette jäid, ja ülejäänud kütiti veel hõredamaks. Küttimise eesmärk oligi arvukus alla viia, et vähendada haiguse leviku ohtu, sest mida madalam asustustihedus, mida vähem kokkupuuteid loomade vahel, seda väiksem on tõenäosus tõve edasikandumiseks ja suurem lootus, et katk sureb lõpuks välja. Siiamaani ta pole aga surnud, kuigi ega me täpselt tea, kust eelmisel aastal alguse saanud uued puhangud tulid. Võib-olla õnnestus viirusel mingil moel Eesti looduses püsima jääda, kuigi vahepeal ei leitud meilt ligi poolteist aastat ühtegi nakatunud metssiga. Või siis jõudis tõbi inimese abil taas Eestisse.