Hallõgija – kulli kommetega laululind

Õgija nimi tabab linnu olemust hästi.

Endale toidu hankimisel on hallõgija eelkõige varitseja, kes jälgib oma vaatluspaigalt kannatlikult ümbrust. Hea nägemine võimaldab tal näha peatset ohvrit, kas hiirt või pisemat lindu, isegi veerandi kilomeetri kauguselt. Saaki nähes lööb ta oma mustad, keskel valge laiguga tiivad laiali, lendab kohale ja rabab väiksema loomakese küünistesse. Suuremat isendit nagu nirki või suuremat mügrit ja tundras lemmingut hakkab ta aga surmama oma tugeva konksus otsaga noka hoopidega, mida võib kuluda mitukümmend. Pisematel saakloomadel pigistab ta kukla noka abil puruks.

Ühelt istepaigalt teisele lendab hallõgija kaarjate poognatega, mis meenutavad rähni lennujoont. Uuesti laskudes teeb ta kerge sööstu ülespoole. Pikemat maad lendab hallõgija sirges joones ja jõuliste tiivalöökidega. Pisut kaugemal saaki silmates laskub vahel istepaigalt järsult alla ja laugleb siis madallennul ohvri suunas. Hallõgijatel on kombeks teha tuuletallaja kombel rappelendu, et ohvrit täpsemalt välja peilida. Nii võib ta põllu kohal justkui paigal rippuda mõnikord õige mitu minutit. Lähenevat inimest hallõgija tavaliselt pelgab ja lendab eemale juba saja meetri kauguselt.