Meie kuus tihaseliiki koonduvad talveks ühistesse salkadesse

Kuigi toimub mõningaid rändeid, on valdav osa meie tihastest paiksed ja jäävad siia heitlike talveilmade kiuste.

Kuuel tihaseliigil on erinevad elupaigaeelistused, kuid talvel võib näha mõnda neist metsades, kuhu neil muul ajal väga asja pole. Näiteks ei tasu suvisel ajal oodata must- ja põhjatihaseid, aga ka tutt-tihaseid valdavalt lehtpuumetsades, kuid talvel liiguvad nad just seal koos ülejäänud salgaga. Ka rasvatihased, kes hoiavad suvel sügavast okaspuumetsast pigem eemale, satuvad külmakuudel sinna sageli teiste suleliste järel.

Tihaste segasalku jälgides tekib võrdlusmoment – kui suur on rasvatihane musttihasega võrreldes või kui sarnased on põhja- ja salutihased. Tihastega tutvumine on algajale metsalinnuhuvilisele kindlasti mugavam kui näiteks asuda kohe esimesel tegutsemispäeval musträhni taga ajama. Paljud tihaseliigid tulevad meile piltlikult ja otsesõnu koju kätte, kuid on neidki, näiteks tutt-tihased, kel koduaedadesse kuigi sageli asja pole. Ka minu esimesed metsalinnud, kellega tutvust sobitasin, olid just nimelt tihased.

Eestis kannavad tihase nime ka kukkurtihane ja sabatihane, kuid tihase perekonda nad ei kuulu. Viimane võib siiski talvel ka päris tihastega kampa lüüa.

Vaatamata sellele, et kodumetsas ringi liikuvad tihased ei pruugi olla kohalikud ning pole kindel, et nad kevadelgi pesitsemiseks pidama jäävad, tasub just nüüd vaadata üle oma metsa potentsiaalsed pesapaigad ja miks mitte neid juurdegi luua. Kui puistus leidub surnud, püstiseid notte ja lehtpuid, ei tasu pesakastide peale aega raisata, seda enam, et tutt-tihased, musttihased ja põhjatihased pesakastides väga pesitseda ei soovi. Pesakastidest oleks abi salu-, sini- ja rasvatihastele puhtpuistus, kus surnud puid ülemäära palju ei leidu.

KÕIGE ARVUKAM TIHANE. Meie kõige levinum talilind on praeguste hinnangute kohaselt rasvatihane (Parus major), kelle maksimaalne arvukus ületab ainsana ühe miljoni isendi piiri. Esineb talvesid, kus neid võib nii kultuurmaastikel kui metsadeski toimetada suisa poolteist miljonit.

Rasvatihase tunneb tõenäoliselt ära isegi lasteaialaps. Tal on iseloomulik must pealagi, valged põsed, kollane kõhualune, mida läbib must pikivööt, ja hallikasroheline selg. Rasvatihase sugupoolte eristamine on pisut hõlpsam kui teistel tihastel – isalinnu kõhuvööt on emaslinnuga võrreldes laiem ja ühtlasem.

Kuigi rasvatihane on asulates ja nende ümbruses üks tavalisemaid liike, eelistab ta siiski metsi. Pärnumaal koduümbruses olen täheldanud, et isegi kui rasvatihased tulevad ööseks taluhoovi hoonete tuulekastidesse või pesakastidesse ööbima, liiguvad nad hommikul siiski üle pisikese rohumaa majatagusesse metsa, kus revideerivad kõigesööjatena koos teiste pisilindudega nii seemneid kui lülijalgseid.