Tolkuse raba. Kunagi kuivendatud raba on viimastel aastatel üritatud taastada, sulgedes kraave ja rajades paise.

Foto: Mati Kose / Shutterstock
Mets
3. jaanuar 2022, 19:51

Toomas Kukk: Eesti elurikka metsa suurim vaenlane ei ole mitte lageraie, vaid kuivendamine (1)

„Metsade raiumine on omaette teema, aga kuivendamine on minu meelest märksa kestvama mõjuga. Kui mets on lihtsalt maha võetud, hakkavad seal üsna kiiresti kasvama põõsad, mille vahel võivad teised taimed oodata uute puude sirgumist. Kui aga niisket pinnast armastava taime mets ära kuivendatakse, siis see taim kaob või muutub vegetatiivseks, ei taha enam paljuneda. Uute kuivendussüsteemide rajamine on praegu Eestis ikka täiesti kurjast,“ ütleb Toomas Kukk, botaanik ja Eesti Looduse peatoimetaja.

Sina tunned varju järgi ära kõik Eesti taimed?

Ei! Eri taimed jätavad sarnase varju ja kui on vaja vaadata pähiku tunnuseid või põisikuid, pole vari piisavalt täpne.

Pähik ja põisik asuvad taimel üldjuhul …?

Õites, õisikutes.

Midagi sellist ma kahtlustasin. Põhimõtteliselt oskad sa aga kõik need umbkaudu 1500 Eestis looduslikult kasvavat taime raamatu abita ära määrata?

Vahel on ikka vaja kirjandust ka vaadata ja mõnikord peab võrdlema näidetega herbaariumis ehk taimekogus. Lisaks on mõned rühmad, millega ma väga ei taha tegeleda, kuna keegi on need parasjagu käsile võtnud, ära määranud ja tunneb väga hästi. Mis siis mina enam ponnistan. Näiteks meie hunditubakaid määrab Aleksander Sennikov.

Mitu liiki hunditubakaid Eestis kasvab?

Umbes 40. Varem oli neid rohkem, aga siis eristati perekond Pilosella, karutubakas, umbes pool varasemast hunditubakate seltskonnast, ja neid tunnen jälle mina.

Mu avaküsimuse mõte oli see, et sina oled Eesti üks paremaid taimetundjaid.

No niimoodi vahel väidetakse, aga ega teised ka halvad ole. Päris nii ei saa öelda, et üks tunneb kõige paremini, sest eelistused on erinevad. Urmas Laansoo näiteks tunneb väga hästi palme ja üldse troopikataimi, mina ei tea neist suurt midagi.

Palm pole just meiemaine liik. Mis on kõige ootamatum taim, mida sa oled Eestis looduslikus koosluses kohanud – no umbes nii, et mis muinasjutust sina nüüd siia sattusid?

Oi, neid ikka on. Miskipärast on viimasel ajal võtnud mõned aednikud pähe, et tuleb kohapealset taimestikku mitmekesistada – vähe sellest, et taim kasvab aias, võiks ta ikka ka metsaserva istutada. See muudab keerukaks mõistmise, kas taim on metsistunud peenra pealt – seemned on läinud üle aia – või on keegi ta meelega metsa alla viinud.

Selliseid näiteid on kaunis rohkesti. Kas või viigipuid on leitud siin-seal kasvamas ja Jõelähtme prügimäel on ta kindlasti ka talvitunud. Kuna prügimäe pinnas kogu aeg mädaneb ja kõduneb, on seal ilmselt ka soojem. Botaanikaaias on ka mõned kaktused õues peenras talvitunud ja mõnes aias on palmid vastu pidanud – ilmselt ikka läheb soojemaks ja peame olema valmis, et meile võib sattuda elama soojamaa taimi.

Kui need … vist kaeluspapagoid, kes on levinud juba poolde Euroopasse ...

… Poolas olla nad juba olemas …

… ühekorra meile jõuavad, võib-olla nii paarikümne aasta pärast, siis ei pea nad tingimata kaselatvades vurisema, vaid saavad istuda üsna koduste taimede otsas.

Peaaegu, jah. Nii kiiresti üldpilt muidugi ei muutu, aga üldiselt kipub sinnapoole küll, et soojamaa taimed talvituvad meil üha paremini. See puudutab muidugi rohkem aiandust, millega mina väga tuttav ei ole, aga ma üritan jälgida, milliseid mammutipuid ja muid toredaid taimi saab Eestis juba õues pidada. Ses vallas on mitmekesisus juba päris arvestatav.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99