Eesti parim metsamajandaja Gunnar Lepasaar on oma metsades teinud hiiglasliku töö – istutanud tormimurru asemele noorendiku ja kuivendanud metsa.

Foto: Sander Silm
Mets
19. detsember 2021, 16:00

Eesti parim metsamajandaja otsib Euroopast õigust

Eesti parimaks metsamajandajaks valiti tänavu Ida-Virumaa metsaomanik Gunnar Lepasaar. Tema jaoks on tiitlil aga kirbe kõrvalmaitse, sest looduskaitseliste piirangute tõttu on riik pannud tema elutöö sisuliselt pausile.

Ida-Virumaa Oonurme küla on justkui saar keset suuri soid ja metsamassiive. Mets ongi põhiline, mis selle kandi rahvale aastasadu leiva lauale toonud. Erand pole ka Oonurmes elav Gunnar Lepasaar, kes majandab 300-aastase ajalooga esivanemate talus ja nagu siin kombeks – metsaga.

Põllumaid on ümbruskonnas vähe, sest liigniiskus võtab oma. Ammustel aegadel, kui polnud korralike teid, ei saanud kevadisel ajal isegi kadunukesi kalmuaeda viia – teed olid sedavõrd läbimatud. Sealsed põlislaaned olid aga nii metsikud kohad, kus isegi mõisnikud ei tahtnud maad omada. Oonurme kandis oli vaid üks verivaene karjamõis ja kehvadel karjamaadel kasvatati peaasjalikult härgi. Siit ka Lepasaare talu endine nimetus – Põke talu, sest ka Gunnari esiisa kasvatas härgi ning ostis loomade müügist saadud kuldrublade eest talukoha mõisalt endale.

Eesti ajal läbis küla Sonda–Mustvee kitsarööpaline raudtee, kus veeti peaasjalikult puitu ning metsatööstus andis nii siis kui ka hiljem, mil Oonurme oli kohaliku metskonna keskus, tööd paljudele sealsetele inimestele. Praeguseks on see kõik möödanik. Oonurme külas tegutseb lisaks Gunnar Lepasaarele veel ainult üks ettevõtja.

Kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist maid tagastati, otsustas ka Gunnar hakata esiisade talu taastama. Põllumaade tagasisaamisega läks lihtsalt, kuid Sonda toonane metsaülem oli kindlalt vastu 45 hektari metsamaa tagastamisele. „Mets peab kuuluma riigile ja eraomand metsas on viga,“ arvas metsaülem. Kuid aeg oli juba muutunud ja Gunnar sai oma esiisa kuldrublade eest ostetud metsamaa tagasi.

Seejärel pani ka riik oksjonil müüki läheduses olevad endale kuuluvad metsamaad ja Gunnaril õnnestus Peresaares osta kaks kinnistut. Sellega suurenes talu metsamaa 45 hektarilt 185 hektarile.

Kuid ostmine polnud sugugi lihtne. Metsakinnistud, mille riik müüki pani, polnud mingid erilised präänikud, vaid liigniiske maa, kus ilma kuivendamata ei kasva midagi. Teiseks pidid oksjonil osaleda soovivad huvilised laskma metsamaa oma kulu ja kirjadega mõõdistada, teadmata samas, kas nemad selle üldse endale saavad. Lõpuks pidi metsa ostmiseks ka raha leidma. Kuigi õnneks tuli tasuda vaid 10 protsendi suurune sissemaks, oli vajaminev summa 2000. aasta mõistes väga suur – 100 000 krooni. Seda raha maksab Gunnar Lepasaar riigile siiani.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99