Hobune on muutunud töötegijast lemmikloomaks ja nii on kadunud ka taluheinamaad.
Foto: Mati Kose/ShutterstockMets kasvab ühiskonna nägu
Mäletan ehmatust, kui üheksakümnendate algul esmakordselt Soome sattudes tunnistasin auto aknast hiiglaslikke lageraiete järgseid lanke. Hinge puges kahtlus: kas see ongi paljukiidetud Soome? Maarjamaa metsadele sellist saatust küll ei sooviks. Jaanalinnu kombel pead liiva alla peites proovisin endale sisendada, et tegemist on suurtormi järgsete kahjustuste likvideerimisega. Võimalik, et nii see oligi.
Tänaseks oleme laiutavate kännustikega harjunud ja tundub, nagu peakski nii olema.
Eesti metsadele on omane ainulaadne liigirikkus. Eesti Vabariigi pindalast oli metsaga kaetud kolmandik, praegu üle poole. Veel nõukogude ajal olid üheks maastikuelemendiks looduslikud metsaheinamaad. Suvel käsitsi kuhja pandud hein veeti regedega mööda taliteid koju või kolhoosi lautade-tallide juurde. Võimalusel lohistati terveid kuhjasid linttraktoritega. Heinavajadus oli suur ja seda oli alati vähe. Kraavide kallastelt niideti käsivikatitega. Tänapäeval järjest haruldasemaks jäävad kullerkupud, pääsusilmad, nurmenukud, erinevad liblikõielised ja paljud teised taimed olid tavalised ja rohkearvulised. Õitsvate niitude kohal sumisesid kimalased ja teised looduslikud tolmeldajad.
Seni läheb meie metsal pigem hästi
Kuna traktoreid oli vähe, tehti palju töid hobustega. Hobused aga tahtsid süüa – suvel rohtu, talvel heina ja vahelduseks kaera. Tehnika võidukäik saatis hobuse ajaloohämarustesse, üksikud neist on tõusnud lemmiklooma staatusesse. Vajadus heina järele kahanes ja kadusid ka vähese tootlikkusega looduslikud rohumaad. Nende arvelt tuli metsa juurde, aga vähenes maastiku mosaiiksus. Paljud liigid tõmbusid koomale, muutusid haruldaseks või kadusid hoopis. Liigirikkus alustas vähikäiku.
Kommentaarid (0)