Kroonika | Heldur Sander tähistas 75. juubelit (3)

Viimastel aastatel on Sanderit hakanud järjest enam huvitama ka teised teaduse (valdavalt siiski botaanika) ajalooga seotud teemad, kuid hingelt on ta jäänud ikkagi dendroloogiks, kellele puud ja kõik nendega seonduv moodustab äärmiselt põneva uurimisteema.

Novembri lõpul oma 75 aasta juubelit tähistanud Heldur Sander sündis 24. novembril 1946 Järvamaal Ageris. Hiljem elas pere lühikest aega Rammal ja kolis seejärel Koerusse, kus Heldur omandas põhihariduse. Nooruses huvitas teda sport, ent juba varases eas avastati Helduril haigus, mis muutis spordiga tegelemise keeruliseks. Seetõttu tõusid esiplaanile lugemine ja raamatute kogumine.

Põhikooli järel läks Heldur õppima Tihemetsa tehnikumi, kuid mõistis, et see kool pole siiski tema jaoks. Ta teenis leiba ehitajana ja astus ühtlasi ka Paide kaugõppekeskkooli, et omandada töö kõrvalt keskharidus.

1968. aastal asus Heldur Sander Taru ülikoolis geograafiat õppima ja 1975. Aastal sai ta tervise- ja muudestki probleemidest hoolimata diplomi. Üliõpilasaastatel tutvus Sander ka oma tulevase abikaasa, botaaniku-lihhenoloogi Enel Jaanitsaga.

Kuulus hõlmikpuu tõusis aktuaalseks teemaks

Ülikooli järel suunati Heldur Sander tollele ajale iseloomulikult Tallinna botaanikaaeda. Seal töötas ta üle kahe aastakümne ning uurijana tõusid tema huviorbiiti just puud ja puistud. Tema teaduslikud huvid olid seotud peamiselt Tallinna looduskeskkonna ajalooliste muutuste, hiljem ka Eesti arboreetumite ja mõisaparkidega. Sander on uurinud muuhulgas Tallinna maakasutust, linnametsade olukorda, linna põlispuid, aga ka võõrliikide kohanemist meie dendroflooras ning linnahaljastuse ajalugu laiemaltki. Tallinna botaanikaaia perioodil valmis Heldur Sanderil ligi 140 teaduslikku ja populaarteaduslikku tööd. Kõige lähedasemaks kolleegiks kujunes tol perioodil Jüri Elliku, kellega kahasse on Heldur kirjutanud paljud tööd. Heldur Sanderi andekus teadlase ja publitsistina ilmnes eriti nn hõlmikpuu afääri ajal 1980-ndate keskel, mil ta sel teemal ka ajakirjanduses sõna võttis.

1996. aastal suunati Heldur Sander kolmeks kuuks Taani metsa- ja maastiku-uuringute instituuti end täiendama. Sellest ajast pärinevad tema head suhted Taani metsateadlastega, keda ta tänini oma sõpradeks nimetab. 1998. aastast alates sidus Heldur Sander end Eesti Maaülikooli metsandusinstituudiga, kus töötas kuni pensionile jäämiseni 2010.

1998. aastal kaitses Heldur Sander maastikuteaduse magistrikraadi ja aastatel 1999–2004 õppis maaülikoolis doktorantuuris. Tollest ajastust ja veidi hilisemastki pärineb tema tihe koostöö metsateadlase Toivo Meikariga.

Raske on kokku lugeda artikleid, mida Heldur Sander on kirjutanud ja avaldanud. Mõned tema iseseisvalt ilmunud uurimistööd on tegelikult ju sisuliselt lühimonograafiad nagu „Tallinna maakasutuse struktuur” (1987) või „Ülevaade Eduard Viiroki mõningatest töödest“ (2000).

Pärast pensionile jäämist pole Heldur Sanderi uurijakirg sugugi rahunenud, vaid pigem vastupidi – tema uurimistöö sisuline haare ja rahvusvaheline koostöö on oluliselt laienenud. Aastate jooksul on tal välja kujunenud head suhted Soome, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa, Poola, Jaapani, Hongkongi, Brasiilia ja teistegi maade teadlastega. Selle tulemusel on just viimasel kümnendil ilmunud mitmed põhjalikud ingliskeelsed ühisartiklid arvestatavates teaduasjakirjades.

Soovime Heldur Sanderile jõudu, tervist ja optimismi edaspidiseks!