Eesti ilusaimad männikud asuvad peaaegu Lätis

Koiva kandi männimetsad tõmbavad ligi marjulisi ja seenelisi ning ümbruskonna maastik võlub nii jalgsi kui ka vett pidi liikuvaid matkajaid.

Võimalik, et just need Koiva jõe ümbruse valged ja päikeselised männikud on põhjuseks, miks ma kipun igal võimalusel metsa. Minu Valgas elavad vanavanemad käisid ikka just neis metsades marjul ja seenel. See aga oli suurem ettevõtmine, kuhu kaasati kogu pere ja mis kestis terve päeva. Lapsedki pidid väikesed mannergud täis korjama ja pärast seda algas vaba aeg. See tähendas võimalust ehitada metsaonne, turnida tuulemurdudes ja mängida vanades kaevikutes luurekat. Ja kui marjad-seened korjatud, mindi suplema Koiva jõkke. Selleks tuli ületada õitsev puisniit ja leida liivane jõekäär.

Väärtuslike maastike ja elupaikade kaitseks on siia loodud Koiva-Mustjõe maastikukaitseala, mis asub Valgamaal Valga valla ja Võrumaal Rõuge valla maadel. Kokku moodustab selle pindala 3179 ha.

Tänase maastikukaitseala aluseks on 1957. aastal loodud botaaniline kaitseala, mida on mitu korda laiendatud. Algselt kaitse alla võetud puisniit jagunes kahte ossa: põhjapoolne Vaitka ja lõunapoolne Koiva puisniit. Edaspidi on lisandunud veel kaitsealuseid maastikke: Koiva ja Mustjõe lamminiidud ning Koiva ja Parmu männikud. Siinsed niidud on Lõuna-Eesti mõistes väga erilised, sest taimekooslused sarnanevad pigem nendele, mida võib leida Lääne-Eesti lubjarikastel maadel. Taimeharuldusi leidub ohtralt: kikkapuu, künnapuu, võsu-liivsibul, villane katkujuur, stepi-aruhein, käpalistest rääkimata. Puisniitudel kasvavad hiiglaslikud jändrikud tammed, künnapuud ja haavad. Puisniit oli kohalikule talumehele tähtis koht, kus tehti heina, lehevihtu ja talvepuid ning karjatati loomi.

Linnustiku poolest võib Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal kohata samuti üksjagu haruldusi. Mustjõe luht on rahvusvahelise tähtsusega linnuala, seda eelkõige rukkiräägu, rohunepi ja jäälinnu kaitseks. Siinsetes metsades võib kohtuda ka metsisega. Mõne kilomeetri kaugusel asuval Koiva-Mustjõe luha hoiualal pesitsesid veel 10–15 aastat tagasi viimased Eesti teadaolevad siniraad. Türkiissinise sulestikuga varesesuurune lind istus siis igal õhtul oma pesakasti lähedal elektritraadil, kuid teda pole enam ammu näha olnud.

Metsadest domineerivad palu- ja nõmmemännikud, kusjuures Koiva männikutele on väga iseloomulik tammedest koosnev alusmets.