Vobla Merika Karika üldvõitja Siim Sarapik leiab kodumerest kala lõhna järgi üles

Ega siin midagi väga imestada ole, sest Siim on pealinna kolinud saarlane ja nood hoiavad teadupärast spinningut käes enne, kui käima õpivad.

Millal merikat püüdma hakkasid?

Aktiivset spinninguga meriforelli püüki alustasin märtsi lõpus aastal 2019.

Esimese alamõõdulise kala sain aprilli keskel ja oma tänaseni püsiva isikliku rekordi 3,85 kilo juba sama aasta oktoobris. Enne seda oli mõned korrad õnnestunud meriforell kinni püüda võrguga Saaremaal.

Lisaks meriforellile püüan või olen püüdnud ka ahvenat, haugi, räime, lesta ja särge ning suur soov on ükskord ka kohapüük ära teha. Kalastamise vastu on mul huvi olnud terve elu. Vanaisa ja isa olid samuti kõvad kalamehed ning küllap sealt on see pisik ka mulle külge jäänud.

Kuidas punasepüük alguse sai?

Meriforellipüügi juurde jõudsin praegusesse elukohta elama tulles, kui nägin naabrimeest, kes õhtuti kogu aeg spinninguga maja ees askeldas. Üks õhtu, kui ta oli jälle kalaretkelt saabunud, läksin uurima, et kus kalal käib ja mida püüab, kuna meri meil ju kodule lähedal. Minu üllatuseks oli tegemist minu vana sõjaväekaaslasega, kes rääkis, et käib meriforelli püüdmas. Leppisime siis kokku, et lähen ostan endale paar lanti ja ehk võtab mindki teinekord kaasa. Ja nii see läks.

Enne, kui vette merikat püüdma jõudsin, tegin internetis guugeldades kõvasti eeltööd lantide osas ja lugesin naabrimehe soovitusel läbi „Meriforelli raamatu‟ Kalastaja kirjastuselt. Paljud soovitasid Eesti enda meriforelli käsitöölante, FB Meriforelli entusiastide grupis olid ka enamasti käsitöölantidega püütud kalad piltidel. Seadsin siis sammud Bobo kalastustarvete poodi ning ostsin kolme tootja landid: Viirastus, TLures ja Aapua. Kõik landid valisin põhimõtteliselt välimuse järgi, mis mulle endale meeldisid – landi raskusele, värvusele ja muule ei osanudki alguses tähelepanu pöörata. Kõik merikalandid tundusid seal poes nagu ühesugused, ainuke vahe, et osad metallist ja teised komposiidist.